URVE TIIDUS: "Hoidku jumal selle eest, kui mina luuletama hakkan!" (7)

"Seitse-kaheksa viimast aastat on minu lugemiste teemad olnud seotud kohalike omavalitsuste arengute ning Euroopa Liidu ja finantsasjadega. Selliseid raamatuid loen ma puhtalt enda harimise mõttes, ilukirjandus on jäänud mõneti tagaplaanile, aga seda on elu jooksul väga palju loetud ka," ütleb kultuuriminister Urve Tiidus.

Tema eluloos kultuuriministeeriumi koduleheküljel on märgitud huvialadeks kirjandus, muusika ja sport – ideaalne kooslus kultuuriministrile.

Ma olen kuulnud väiteid, nagu oleks poliitika meestemaailm, kus naisel on raske karjääri teha. Kui reljeefne, et mitte öelda – kui sant – peab siis olema naise iseloom, et poliitikas läbi lüüa?

Noo, sõbrad, kas te tahate väita, et kõigil poliitikutest meestel on sant iseloom?

Tipud – ja vahet pole, mis alal – on sageli keerulised isiksused.

"Keeruline isiksus" on parem väljend kui "sant iseloom". Aga kindlasti ei kuulu mina sandi iseloomuga inimeste hulka – mõni on seda kohe öelnud.

Fakt on see, et nii sümfooniaorkestri dirigentide kui ka kindralite seas kohtame üsna vähe naisi. Miks?

Inimene on bioloogiline olend ja olemuslikult ei ole inimesed oma bioloogilist sisu ju kaotanud. Kui te võrdlete mehi ja naisi, siis kusagil geenides on peidus mingisugune ürgne arusaam meherollist ja naiserollist. Ja mees on ju alati – kui te panete selle kirja, siis see kõlab ehk halvasti, aga – karja juht.

Natukene sõltub, mis organisatsioonist jutt. Metsseakarja näiteks juhib emasloom.

No nii, jõudsime ummikusse! (Minister naerab.)

Tegelikult tõdesime, et maailmas on palju infot ja seisukohti. Kui maailm mõtleks ühtemoodi, oleks see üks jumala kurb värk!

Ma küsisin just teie kontorist järele – Reformierakonnas on 5900 meest ja 7150 naist ehk naisi on 55 protsenti. Millest see tuleb, et riigikokku kuuluvast 33 reformierakondlasest on praegu naisi täpselt 4?

Mehed armastavad poliitikat rohkem. Puhtalt selle pärast. Kas pole?

Miks teie poliitikat armastate?

Ma ei ütleks, et ma armastan poliitikat. Minul pole kunagi olnud leeki südames: oi, ma tahan poliitikasse. Asjaolude kokkusattumusel on lihtsalt nii läinud, et on kutsutud ja ma pole öelnud ei.

Kui lapsed olid väikesed, sattusin ma kooli hoolekogusse; siis kutsuti kandideerima Kuressaare linnavolikokku; volikogust läksin linnavalitsusse osakonnajuhatajaks.

Ma olen kõik kohaliku omavalitsuse etapid läbi käinud ja sealt edasi tuli juba riigikogu; kuigi ma olen ükskord isegi loobunud riigikogu kohast, sest tahtsin siis jätkata Kuressaare linnapeana.