Peaministri kaasa Luisa Värk annab kevadkontserte: "Me oleme Artjom Savitskiga igavesed teised!" (17)

Viis minutit enne Luisa Värgi ja Artjom Savitski kevadkontserdi algust reedel Nõmme kultuurikeskus hakkab väike ruum täituma inimestega. Suurema osa publiku kohta võiks kasutada tiitleid "härra" ja "proua". Nii et koketeerivad ja nutitelefoni kaevunud tüdrukud on pigem erandlikud.

Malbe taustamuusika saatel ootab rahvas kannatlikult, millal saab näha Artjomi koos verivärske peaministriprouaga. Kõlaritest voogab Andrew Lloyd Webberi surematu muusikalilaul "Don’t Cry for Me Argentina."

"Väikene variant Luisa Värgist."

Ja sealt nad tulevadki… ainult et esilagu saabuvad muusikud Luisa Värgita. Šikkides pintsakutes ja hästisätitud juustega Artjom Savitski, kitarrist Raul Ojamaa ja klahvpillimängija Hannes Agur Vellend võtavad sisse tööpositsiooni.

"Kevad on armumise aeg", teeb Savitski otsa lahti.

"On tähtis, et meeste ja naiste vahel oleks harmoonia".

"Harmoonia" – seda nime kannab kõige esimene pala.

Lugu on puändiga.

"Et valitseks harmoonia, kutsuksin siia enda kõrvale ühe tütarlapse," juhatab Savitski pidulikult sisse.

Ning lava ette keksib… Luisa Värgi viieaastane tütar Miina Rihanna. Saal rõkkab naerust.

"See on väikene variant Luisa Värgist!" kuulutab Savitski.

Taamalt sammubki tüdrukutirtsu järel saali päris-Luisa.

Igavesed teised

Milline ühine joon võiks siduda Artjom Savitskit ja Luisa Värki, uurib viimane publikult? Kõva häälega ei julge keegi midagi pakkuda, kuid need, kes kursis Eesti televõistluste ajalooga, teavad vastust.

"Me mõlemad oleme jäänud napilt teisele kohale," vihjab Luisa Värk menusaatele "Eesti otsib superstaari", kust sai alguse nii tema kui Savitski tähelend.

Meenutuseks: Värgi eest napsas 2007. aastal esikoha Birgit Õigemeel ning Savitski pidi anno 2011 alla vanduma Liis Lemsalule.

Lavapartnerid võtavad ette nukratoonilise ballaadi "Palun pöördu tagasi". Selle pala originaalversioon jõudis 2009. aastal Iirimaa Eurovisioni eelvoorul teisele kohale. Nagu Luisa Värk isegi naljatab, on see lugu paslik valik igaveste teiseks jääjate repertuaari.

"Kellel siin saalist on praegu telefon väljas?" küsib Savitski, kui järg on tema hiti "Telefon on väljas" käes.

Eestlane on eestlane. Kohe ei reageeri keegi.

"Hääletu peal on!" hüüab viimaks üks naisterahvas.

Ülejäänud publik mõmiseb ja noogutab tunnustavalt kaasa – 21. sajandil ei lülita oma telefoni päriselt välja vist mitte keegi. Ainus, kes oma mobiili sõna otseses mõttes ruumist välja jättis, on Artjom ise.

"Õppisite vist sõnad ära?" provotseerib Savitski pärast laulu ja võtab refrääni uuesti üles: "Sest su telefon on väljas, oo-oo-oo!"

Ja publik – publik huilgab tänulikult kaasa. Kontserdi alguses saalis valitsenud vaoshoitus on kui peoga pühitud. Jalad hakkavad tatsuma ja käed plaksuma. Alguse teeb lahti tädike esireas, tema eeskuju on nakkav.

Kui Savitski, Värk ja pillimehed pärast viimaseks kuulutatud lugu kummardavad ning saalist minema marsivad, ei usu keegi, et nüüd ongi kontsert läbi. Kohe varsti ongi nad ennast peomeeleolusse viinud publiku ilmselgeks meeleheaks tagasi.

Milliseid põhjapanevaid järeldusi võiks teha meeleoluka, ligi tund ja veerand kestnud kontserdi põhjal?

Esiteks, Savitski ja Värk teavad, kuidas muidu tukunuiadest eestlased käima tõmmata. Isegi kui nood kõlbaksid neile vanuse poolest vanaemadeks-vanaisadeks.

Teiseks, meie noor peaminister võib vähemalt esialgu rahulikult hingata. Tema kaasa on juba kursis sellega, mismoodi rahvaga suhelda.