Foto: unknown
Katharina Toomemets 11. aprill 2014 07:00
"Lapsehoidja leidmine ei ole kerge, aga samas ei tohiks kindlasti siinkohal minna kergema vastupanu teed ehk võtta esimene ettejuhtuv," paneb telesaatejuht Carmen Pritson inimestele südamele, et kui vastu on võetud otsus oma lapsele hoidja palgata, tuleks selleks ka vaeva näha.

Carmen otsib oma perre nüüd juba mitmendat lapsehoidjat ja oma kogemusest teab ta, et inimene, kes esimesel pilgul võib tunduda sobiv ja tore, ei pruugi seda teps mitte olla. "Minu teine laps sündis mulle väga kiirel ajal ehk "Rääkimata loo" teise hooaja alguses (2011. aasta juulis – K. T.), siis vajasin ka kohe lapsehoidja abi. Õnneks olid filmimised selleks ajaks tehtud ja alata võis montaaž, mis tähendas arvutis olemist ja seetõttu mugavalt kodus töötamist," räägib Carmen, kuid lisab, et lapsehoidja palgati selleks, et töötav ema saaks keskenduda loovale mõttetegevusele ega peaks iga hääle peale lapse juurde jooksma. See ei tähenda muidugi, et Carmen lapsega üldse ei tegelnud.

Esimese lapsehoidja leidis Carmen tutvuste kaudu. "Ta oli väga tore ja siiralt heatahtlik noor inimene, kes hoidis meie Robit justkui oma väikest venda. Iial ei kuulnud ma last nutmas või protesteerimas. Nad olid suured sõbrad." Mõni aeg hiljem leidis lapsehoidja aga uued väljakutsed ja nii oli pere sunnitud otsima uue hoidja. "Robi oli poolteiseaastane, kui ta pidi hakkama harjuma mitme hoidjaga. Hoidjad vahetusid just seetõttu, et keegi ei olnud valmis tegema seda tööd täiskohaga ja pikka aega. Ikka taheti olla lapsehoidja kas siis teise töö või kooli kõrvalt."

Sõbralik hoidjatädi osutus hoolimatuks

Kui poeg sai kaheaastaseks, leidis pere hoidja taas tutvuste kaudu. Venelanna, kes eriti eesti keelt ei rääkinud, oli nõus tööd tegema täiskohaga. "Esimesel pilgul tundus, ja kindlasti mõneks ajaks oligi, tädi väga tore ja sõbralik ning nad leidsid Robiga väga kiiresti ka ühise keele – kehakeele." Carmen meenutab, et pool aastat oli kõik justkui paigas – laps oli rahulik ja hoidjatädi asjalik.

Ühel hetkel hakkasid nad mehega aga märkama, et hoidja hakkab kuidagi ära väsima. "Nii mõnigi kord sattusime peale, kui tädi õues pingil lihtsalt magas ja väike Robi üksi koduaias toimetas." Arupärimisele vastas hoidja vabandavalt, et oli lihtsalt ­väsinud ja tukk tuli peale.

Juhtus ka seda, et kui Carmeni mees lõunaks koju läks, magas lapsehoidja elutoapõrandal, laps aga magas ülakorrusel magamistoas kinnise ukse taga. "Kuna Robi magas võrevoodis, oleks ainus viis oma ülevalolekust märku anda kõva häälega karjudes. Ju ta seda siis tegigi." Carmen ütleb, et kuigi nad mehega tundsid olukorra pärast muret, suutis hoidja nad alati kuidagi maha rahustada, väites, et tegemist on lihtsalt ühekordse asjaga – ikka juhtuvat.

Häirekell hakkas vanematele lööma, kui nad taipasid, et laps ei taha enam tädiga koju jääda ja on hakanud teda kartma. "Ühel päeval jäin tädi teadmata koju ülakorrusele tööd tegema. Kui tuli kätte lõunauinaku aeg, kuulsin, kuidas tädi läbi hammaste ja suure vihaga mu lapsele sisistas: "Spatj, svolotš, bõstra!" ("Ruttu magama, raisk!" – vene k). Ta surus Robi tugitoolis vastu enda rinda ning laps isegi ei häälitsenud enam, vaid jäi magama nii bõstra kui võimalik," meenutab Carmen õudusega, et sellel hetkel sai ta aru lapse vastumeelsusest hoidjaga koju jääda. "Tädi ei olnud enam tema sõber, vaid ta kartis hoidjat. Meie, vanemad, ei saanud aga tema murest aru ja panime lapse olukorda, kus ta pidi ise hakkama saama."

Pärast ehmatavat kogemust hakkas Carmen uut hoidjat otsima Pere24 portaali kaudu. "See on väga tänuväärne portaal, mis pakubki lapsevanematele abi nii lapsehoidja, koduabilise kui ka mängutubade leidmisel," kiidab ta.

Sealtkaudu leiti perre tore ja rahulik Anni, kes suutis eelmise lapsehoidja jäetud hingehaavad kiiresti parandada.

Ärge valige esimest ettejuhtuvat hoidjat!

"Hetkel oleme aga saatuse irooniana jälle olukorras, kus tore tädi Anni on leidnud endale uued väljakutsed ja meie kolmeaastane Robi otsib taas kord uut hoidjat." Praegu on Carmenil kokku lepitud kohtumised kolme hoidjakandidaadiga ja seekord võtab ta kohtumistele poja kaasa.

"Ma tean, et lapsehoidja leidmine ei ole kerge, aga samas ei tohiks kindlasti minna siinkohal kergema vastupanu teed ehk siis võtta esimene ettejuhtuv. See võib tunduda küll pisut naiivne, aga praegu ma juba tean, millist hoidjat me otsime – ta peab olema rahuliku olekuga, mitte väga vana ning rõõmsate näojoontega. Kuri inimene ei saa olla hea lapsehoidja – ta võib olla hea õpetaja, aga mitte lapsehoidja. Lapsehoidja peab ka ise olema pisut lapsemeelne," ütleb ta.

Carmeni sõnul tuleb oma last kuulata. "Kui laps ei taha minna lasteaeda, siis varem või hiljem lapsega vesteldes saame aru, kus on põhjus. Kui aga laps ei taha jääda lapsehoidjaga koju, peame me seda jonniks. Miks? Meie laps lihtsalt ei oska meile öelda: emme, ma kardan teda!"