Ansambel Pantokraator: kui tantsupeole kutsutakse, unustad kohe kõik põhimõtted (2)

Tänavune XIX üldtantsupidu on eriline nii tantsijatele kui ka korraldajatele – mitte ükski laul, mille järgi väljakul tantsitakse, ei tule lindilt. Tantsijaid saadab Eesti parimatest muusikutest kokku pandud live-orkester.

«Pakkumine tehti meile eelmisel suvel. Tantsuinimesed olid juba ühe Pantokraatori loo, «Linnamäng», peale tantsu ära teinud. Ja tantsupeo muusikaline juht Toomas Lunge tuli minu juurde küsimusega, kas mul oleks võimalik teha nullist veel üks lugu,» räägib Sakkov. «Teemaks see, et poiss läheb linna, saab palju raha, aga lõpuks selgub, et raha ei olegi kõigi asjade vastus. Tegin mingi jupikese, seda kuulati, arutati omavahel ja lasti ümber teha. Neil oli vaja pikka sissejuhatust, kus tantsijad kogunevad, ning pikkus pidi jääma kolme minuti kanti,» seletab Sakkov, kuidas sündis spetsiaalselt tantsupeoks «Rahalaul».

Ta tunnistab, et kui Pantokraator peole kutsuti, oli ta kõrvust tõstetud. «Meie põhimõte on olnud, et tantsuks me ei mängi – selles mõttes, et me ei ole kunagi käinud pubides, sünnipäevadel või niisama rõõmuks mängimas. Esineme ikka festivalidel, oma kontsertidel või teatritükis. Aga kui tantsupeole kutsutakse, siis lähevad kõik põhimõtted kohe meelest ära! See ei ole mingi tavaline tants,» ütleb ta ja kinnitab, et ei mõelnud hetkegi, kas peaks pakkumise vastu võtma või mitte.

Peale Pantokraatori kahe loo tuleb ansamblil selgeks õppida ja ära mängida veel terve hulk teisi – nii rahvalikke kui ka näiteks Mari Pokineni, Rein Rannapi ja Jaagup Kreemi sulest ilmunud laule. «Eks tuleb kõvasti proovi teha ja harjutada. Meie ansamblis on kõik peale minu professionaalsed pillimehed ja oma ala absoluutsed tipud Eestis. Küll nad hakkama saavad!»

Sakkov ise teebki kaasa vaid kahes, Panokraatori repertuaarist pärit laulus. «Olen pillimängus täielik asjaarmastaja, olen kindel, et ma ei saaks enamiku lugude mängimisega isegi hakkama.»

Siiski on ta tantsupeo eel väga elevil. «Ka seepärast, et ma pole kunagi ise tantsupeol käinud, olen sel ajal alati olnud laulupeo proovides. Teiseks – me mängime väga harva. Esineme paar-kolm korda aastas ja see on alati suur ettevõtmine: teeme proovi, harjutame ja põeme.»

Sakkov tunnistab ka, et uudishimu on juba väga suur. «Tahaksin juba neid tantse näha. Nii kihvt on mõelda, et tuhanded inimesed tantsivad minu muusika järgi! Ma arvan, et paar esimest korda ajan ma mängu sassi, sest on vaja vaadata, mis toimub,» naerab ta.

Üks, mida muusikud meeles pidama peavad, on see, et improviseerimine tantsuplatsile ei kuulu – tantsijad on ju harjunud kindla muusikaga ja kui miskit äkki muutub, võib see kõik sassi ajada. «Meie ülesanne on mängida lood ära nii, nagu need plaadile lindistatud on. Seda ei maksa karta, et midagi pikemaks teeme,» kinnitab ta.

Sakkovil endal on laulupidudelt väga soojad mälestused. «Esimest korda olin laulupeol väikese poisina,» räägib Tartu poistekoori kasvandik. «Mäletan, et millegipärast anti mulle – kogu poistekooride karjast, kes laulukaare all oli – lilled pihku ja öeldi, et kui lugu lõpeb, pean need viima Gustav Ernesaksale. Loo lõpus panin siis igavese jooksuga dirigendipulti, vana oli juba poolel teel alla. Andsin talle ilusti lilled, tegin kraapsu ja Ernesaks surus mul kätt,» mäletab Sakkos. «See oli tugev käepigistus. Mul oli väga hea meel ja ütlesin, et ei pese seda kätt mitu päeva.»
Ka tänavu osaleb Sakkov laulupeol. Ta läheb sinna omaloodud kooriga Laulude Lemmik, mis kokku pandud Tallinna Sadama endistest ja praegustest töötajatest.

Tantsuks tehti ka «Libahundi» muusikali lugu

A«Rohkem rahvalikku lugu ma ei olegi kirjutanud. Ma usun, et see sobib tantsupeole küll,» ütleb ansambli Terminaator solist Jaagup Kreem. Tema lugu «Lilled juustes», mis sai kirjutatud Nukuteatris etendunud muusikaliks «Libahunt», kõlab tantsupeol samuti.
Jaagup on laulu- ja tantsupidAudel käinud küll, kuid alati publiku seas istunud. «Ma läksin koolikoorist ära täpselt enne seda, kui laulupeole saime. Mul on sellest muidugi hirmus kahju, aga tookord lihtsalt läks nii.»

Laulupidu on eestlastele Jaagupi arvates püha. «Iga eestlane peaks seal käima vähemalt korra, kui mitte rohkem. See on suur ja võimas asi ning mulle väga tähtis. Laulupidu on üks väheseid asju, mille puhul võib tänapäeval rääkida, et Eesti rahval on mingi ühtsus. Muidu ollakse pidevalt üksteise kõri kallal, kuid sel hetkel toimub midagi maagilist.»

Tantsupidu on Jaagup näinud vähem. «Iga kord, kui käinud olen, mõtlen, et miks ma nii vähe olen käinud,» muigab ta. «See on ju ka väga uhke vaatepilt. Sel aastal ma kindlasti lähen.»

Toomas Lunge: Pantokraatori muusikud on kõik professionaalid

«Ma olin ka 2009. aastal tantsupeotrallis osaline ja toona ei saanud muusikuna aru, miks peab tulema muusika plaadilt. Kuigi vaatasin, et on ju väga tore, kuidas Eesti Raadio üks parimaid helioperaatoreid väga täpse käega nuppe vajutab, see on turvaline ja kindel,» räägib tänavuse üldtantsupeo muusikaline juht Toomas Lunge, kust tuli mõte poole sajandi pikkuse vaheaja järel kasutada tantsupeol jälle elavat muusikat.
Viimati mängisid päris pillimehed tantsupeol 1965. aastal. Peapõhjus, miks elava muusika kasutamisest loobuti, oli halb helikvaliteet. «Aga tänapäeval toimuvad ju staadionikontserdid ja laulupeol on ometi elav muusika! Seal ei tule kellelgi pähe, et laulukaare alla istutakse maha ja kuulatakse muusikat lindilt.»
Pantokraator sai orkestri tuumikuks üsna lihtsasti – kuna üks nende laul oli juba tantsurepertuaari võetud ja bändis mängivad muusikud on kõik professionaalid, ei olnud seal pikka kaalumist. «Nad on pidevalt Eesti avalikus ruumis näha – kui on mõni telesaade või üritus, kus on vaja saateansamblit, mängivad koosseisudes ikka needsamad mehed,» teab Lunge. «Lisaks on meil muusikas akordion, kannel, viiul ja muud rahvamuusikapillid, kuid mida edasi tantsupeo lugu areneb, seda rohkem läheb vaja ka kaasaegseid pille, ja need on Pantokraatoril kõik olemas.»

Muusikuid on laval peaaegu 70

Peale Pantokraatori löövad orkestris kaasa ansamblid Paabel ja Noorkuu. Kokku tuleb muusikuid lavale ligi 70. Eesti Raadio Laulustuudiost lisandub neile 35 tüdrukut, Hirvo Surva toob laulma ka kaheksa noormeest.

Muusikud peavad peoks ära õppima umbes 30 lugu. Juunis tuleb suuremat sorti harjutuslaager ning saateorkestri ja lauljatega saadakse ka stuudios kokku, et kogu peomaterjal ära salvestada – selle järgi hakatakse staadionidel harjutama.

Peo peategelasteks on aga Arno Tamm ja Liisi Koikson. Tantsupeo lugu on lihtne – üks poiss kasvab üles tavalises perekonnas, ja kui on sirgunud küllalt suureks, et endale pruut otsida, otsustab, et tahaks siiski natuke maailmas ringi rännata. «Poiss saab kokku halli vanakesega, kes ütleb, et kui poiss pool oma südant talle annab, saab ta kõik, mida hing ihkab – raha ja muud. Siis tuleb pidu, pillerkaar ja suurem osa elust keerleb ümber raha,» tutvustab Toomas Lunge. «Lõpuks peatab tüdruku pilk poisi ja koos minnakse vanakeselt poisi südamepoolt tagasi paluma. Vanake aga ütleb, et poiss ja tüdruk saavad koos jätkata vaid siis, kui mõlemad oma pool südant talle annavad. Edasi toimub tore kojujõudmine.»

Tantsupeo «Puudutus» ideekavandi autor on Sten Weidebaum, pealavastajaks Maido Saar.

Pantokraatori liikmete peokogemused

Kaie Mikheim: põnevus ja ootusärevus on juba sees

«Olen alates esimesest klassist laulnud koorides ning laulnud nii Tartus kui ka Tallinnas laulukaare all. Tantsupeol ei ole osalenud,» räägib Panokraatori laulja Kaie Mikheim, kes praegugi laulab Tartu Ülikooli kammerkooris, kus usinasti laulupeo lugusid õpitakse. «Teatud mõttes olen juba maast madalast kasvanud isamaalisuse seemnega – mu emagi on rääkinud, kuidas ma 4–5aastasena olin haiglas kaasas olles kabineti ukse taga hakanud laulma «Mu isamaa armas, kus sündinud ma...» ning kuidas vanamemmed koridori peal olid selle peale nutma hakanud. Aga mul oli see väiksena lemmiklaul,» räägib Kaie, kes oli Panokraatori tantsupeol osalemisest kuuldes vaimustuses.

«Möödunud suvel me esinesime Tartus öölaulupeol ja nii võimsa publikumi ees ma polnud veel esinenud. See oli kirjeldamatu kogemus minu elus! Võimalus nüüd Tallinna tantsupeole laulma ja mängima minna tekitab tohutul hulgal põnevust. On, mida oodata ning mille nimel tööd teha!»

Triinu Taul: väga üllatav, et minultki lugu telliti

«Ma olen põhikoolis ühe korra tantsupeol käinud ja keskkooli ajal korra laulupeol. Seltskondlik tegevus ja koostegemine on vahva, aga need ettevõtmised on väga kurnavad. Muidugi olin ma laps ka,» räägib Pantokraatoris laulev Triinu Taul, et proovid peoks on alati väsitavad. «Nauding, mis sa pärast saad, on küll väga kihvt!»
Triinu mäletab, et 2004. aastal jäid peorongkäik ja üks tantsupeo etendus meeletu vihmasaju pärast ära. Seekord aga on tal rõõmustamiseks põhjust veel ka peale orkestris kaasategemise – liikumisrühmad tantsivad väljakul tema loo «Õhtu ilu» saatel, mis on samuti spetsiaalselt peoks tehtud. «Väga uhke värk muidugi, ma olin väga üllatunud, et minult see lugu telliti. Kuna ma selle juba tegin, panen selle ka oma peagi ilmuvale värskele albumile.»

Triinu kirjutatud lool sõnu ei ole. «Seal on ainult vokaal ja torupill. See on instrumentaallugu.»

Henno Kelp: «Olen alati tahtnud tantsupeole minna.»

«Mulle meeldib laulu- ja tantsupidu rahvuslikkuse koha pealt väga, aga ma ei ole olnud ise nende ürituste aktiivne külastaja,» tunnistab ka bassimees Henno Kelp. «Ma mäletan, et kui mu vanem õde 1980. aastate keskpaigas laulupeol käis, tundus see olevat küll väga suur sündmus. Kuna elasime Võrus, oli tunne, et õde läheb nüüd kuhugi väga kaugele väga suurt asja tegema. Mul endal ei ole miskipärast olnud ka väga suurt soovi osaleda.»

Henno ütleb, et käis 2011. aastal tantsupidu vaatamas ja see meeldis talle väga. «Mulle tundub, et see ühendab inimesi.» Pantokraatori orkestrirolli täitmise teatele reageeris Henno suure rõõmuga. «Tundub, et alateadlikult olen ma alati tahtnud tantsupeole minna. Nüüd on veel eriti vastutusrikas ülesanne see, kui mängid reaalselt muusikat, mille järgi need kõik tantsud on tehtud.»

Roland Puusepp: «Tantsupeol ei ole ma varem kordagi käinud.»

«Tantsupeol ei ole ma kordagi käinud, laulupeole olen sattunud ühe korra. Ma ei ole väga massiürituste fänn,» tunnistab trummar Roland Puusepp, et temale on tänavune tantsupidu elu esimene. «Mulle meeldib rohkem olla laval, kui massiüritustest osa võtta, see on minu jaoks natuke kurnav. Samuti ei armasta ma suuri rokikontserte, kus püüad 20 000 inimese sekka ära mahtuda ja midagi näha-kuulda. Mulle sobib paremini natuke privaatsem asi.»