Jalgsi teletorni tippu: 1050 trepiastet on tugitoolisportlasele paras katsumus (1)

Tallinna teletorni kinnisele vaateplatvormile sõidab lift 49 sekundiga. Ilmselt on nii mõnigi liftis seistes mõelnud, kui kiiresti läbiks selle vahemaa jalgsi. On see üldse võimalik? Jah, on küll. Teletorni traditsioonilisel trepijooksul võisid kõik soovijad selle omal nahal ka ära proovida.

Arvestades oma trennikaugust talvehooajal, tundus trepijooks mulle korralik väljakutse. "Sa oled hull. Mina ei jõua oma kodumajaski viiendale korrusele," ütles hea sõbranna. Hull või mitte, aga pühapäeva pärastlõunal seadsin sammud teletorni. Kui ma enne ei kartnudki, siis nähes tõsiste nägudega spordisõpru, tekkis kõhe tunne küll. Oli selge, et siia ei tuldud nalja tegema.

Alles siis meenus mulle, et paljaste kätega trepi käsipuid haarata pole eriti meeldiv. Õnneks laenas ühe meediaväljaande piltnik mulle oma jalgrattakindad. Sain numbri ja võtsin end stardikoridori ootevalmis. Poseerisin veel piltnikule, häbelik naeratus näol. Teadsin, et ees ootab karm võitlus enda ja treppidega. Ehk 21 korrust, 1050 astet, 175 meetrit vertikaalis.

Jooksust sai kiirkõnd

Mõistlik olnuks pidevalt ühes tempos minna. Siililegi on selge, et kohe suure hurraaga tormama hakates on poole tee peal võhm väljas. Aga algus oli ometi paljulubav, muudkui jooksin mööda astmeid. Peagi aga tundsin, et enam nii kiiresti ei jõua. Võtsin hoogu maha ja peagi sai särtsakast jooksust hoopis sörkimine. Ühel hetkel lõin käega ning otsustasin üldse kiirkõnni kasuks.

Olukorra tegi keerukamaks see, et mul polnud ülevaadet, kui palju on veel minna. Vahel harva märkasin seinal ka korruse numbrit, aga mitte liiga sageli. Või ei torganud need astmeterägastikus lihtsalt silma. Nii ei jäänud muud üle, kui vaikselt mööda kitsaid treppe edasi rühkides loota, oodata, et peagi näen õnnist ust, mis viitab päralejõudmisele. Ohkides lähenes minu järel startinud noormees. Hüppasin teelt eest, sest oli näha, et tema eesmärk on hea aeg. "Aitäh," kostis ta kiirelt, ning kadunud ta oligi.

Ta ei jäänud viimaseks, kes minust möödus. Iga mööduja andis mu enesekindlusele valusa hoobi. Mõtlesin, et oleks pidanud ehk asjalikuma soojenduse tegema ning üleüldse end rohkem liigutama.

Võtsin hetkeks aja maha, hingasin rahulikult ning seejärel üritasin teha lõpuspurdi. Omamata seejuures ettekujutust, palju astmeid mind finišist lahutada võiks.

Viimaks kuulsin ülalt hääli, järelikult on lõpp käega katsuda. Jälle naeratus piltnikule, keegi patsutas tunnustavalt õlale. Stardist oli möödunud peaaegu 12 minutit. Justkui rõhutamaks oma nadi tulemust, trehvasin veel rahuloleva näoga sõbrannat, kes oli üles jõudnud alla kümne minutiga.

Poolakas tegi trepijooksu rekordi

Eile Tallinna Teletornis toimunud traditsioonilise trepijooksuga tähistati kahe aasta möödumist Teletorni taasavamisest. Teletorni trepijooksu kiireim mees oli Piotr Lobodzinski Poolast ajaga 4 minutit ja 10 sekundit. Parim naine oli tšehhitar Lenka Svabikova ajaga 6 minutit ja 12 sekundit.

Mööda teletorni treppe jooksis eile 219 inimest.