Andrus Ansip: mina ja minu sõbrad selles raamatus ei räägi! (39)

Portreeraamatuid tegevpoliitikutest annab poes otsida. Kõnede konservid ja usaldusväärsele kamraadile antud intervjuud ei tule siinkohal arvesse. Kalle Muuli jutustatud "Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994" ja "Vabariigi sünnimärgid: varjatud murdehetki Eesti poliitikas 1987–2007" valgustavad küll nii mõnegi riigimehe tausta, kuid on olemuselt siiski ülevaated ajastust.

Õige, Edgar Savisaarest on üllitatud kõrvalseisja koostatud portree, aga see töötab rohkem isutekitaja kui komplektlõunana.

Päris täis ei saa kõhtu ka ajakirjanike Kadri Paasi ja Katariina Krjutškova sel nädalal esitletud raamatust "Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss".

Kokad selgitavad kohe, miks.

Rahastamisskandaal päästis keelepaelad valla

Kolme aasta jooksul valminud, umbes sadat intervjuud ja pikki päevi arhiivitööd nõudnud teose õnn ja õnnetus on asjaolu, et peategelane ise keeldus vähimastki koostööst. Ning arvatavasti soovitas vaikida ka oma lähematel kaasteelistel.

Paas: "Andrus Ansipi poole pöördusime korduvalt. Saatsin näiteks 30. märtsil 2011 peaministrile palve, et ta lubaks dokumentaalteose kirjutamiseks ­tutvuda teda ja tema vanemaid puudutavate toimikutega. ­Päev hiljem Ansip vastas, et ta ei

luba lehitseda isegi mitte enda ­NLKP-perioodi kaadritoimikuid."

Krjutškova: "Ehkki mitu allikat olid kohe nõus intervjuusid andma, muutsid nad meelt pärast seda, kui rääkisid raamatu peategelasega. Üks endine minister ütles koguni, et Ansip väitis talle: "Mina ja minu sõbrad selles raamatus ei räägi". Mõni ütles, et Ansip ei taha seda raamatut. Mõned üritasid pikkade kõnelustega panna meid meelt muutma, et see raamat ei ilmuks."

Paas: "Paljud reformierakondlased ja ka Ansipi kolleegid ei soovinud tema kohta välja tuua ainsatki episoodi, öelda ühtki head sõna. Võib-olla loodeti, et kui vaikitakse, siis raamat ei ilmu.

Samas ei saa väita, et kõik reformierakondlased koostööst keeldusid. Meile andsid intervjuud näiteks Valve Kirsipuu, Laine Randjärv, Märt Rask, Veljo Ipits ja Toomas Vilosius."

Krjutškova lisab, et raamatu kirjutamise alguses, aastal 2011, kui Reformierakond seisis kõigutamatult riigitüüri juures, loobusid ka paljud mitteoravaist poliitikud Ansipi tegemiste kommenteerimisest. Olukord muutus aga pärast Reformierakonna rahastamisskandaali. "Ühiskonnas tekkis üha rohkem rahulolematust võimupartei suhtes ning Reformierakonna mõjuvõimu vähenedes hakati ka üha lahkemalt tegema koostööd."

Seli ja armeekaaslased jäid püüdmatuks

Osalt seetõttu, et paljud kamraadid keeldusid Andrus Ansipist rääkimast, osalt ka niigi suureks paisunud töömahu pärast jäi teoses põhjani lahti seletamata mitu tahku Ansipi elust.

Krjutškova: "Üks ihaldusväärne allikas oli Neinar Seli. Raske öelda, miks ta ei soovinud rääkida enda ja Ansipi juhitud linnavalitsuse tehtud tehingutest Tartu linna varaga.

Seli on oluline allikas mõistmaks Ansipi kunagisi ärisid, tema otsuseid Tartu linnapeana ja ka praegusi võimalikke ärihuvisid.

Kättesaamatuks jäid mõned Ansipi ja Seli äritegevust puudutavad dokumendid, samuti oli teatud etapist alates raskendatud ligipääs Tartu bussijaama ja selle lähiümbruse planeeringute kohta käivatele dokumentidele Tartu linnakantseleis.

Kirjutame raamatus, et Ansip võib varjata siiani oma ärihuvisid ühe juristi varjus, kes on esindanud ka Selit ning teinud tehinguid linna varaga ajal, kui Ansip oli linnapea.

Me soovisime teada asjaolusid, miks andis Ansip endale kuulunud ettevõtte üle just sellele juristile; millised olid tehingu tagamaad – aga Ansip nimetas neid küsimusi solvavateks ja jättis vastamata."

Paas: "Eestis elab terve rida Ansipi sõjaväekaaslasi. Inimesi, kes teenisid Balti laevastiku ehitusvägedes perioodil, mil Ansip ajateenijaid poliitiliselt ja ideoloogiliselt haris. Nende juures jäi esialgu käimata."

Uskumatult hea numbrimälu

Kolm aastat Andrus Ansipi elu ja tegemisi lahanud ajakirjanikud peaks kõigist takistustest hoolimata nüüd juba üsna täpselt teadma, mis mees on Eesti kauaaegne peaminister.

Vist teavadki. Või on vastuse omavahel kokku leppinud. Igatahes deklareerivad nad kui ühest suust.

Paas: "Andrus Ansip on printsipiaalselt korrektne, täpne, distsiplineeritud, suure tahtejõu ja filigraansete retooriliste võimetega inimene. Uskumatult hea numbrimälu on tal samuti. See, kuidas ta on neid võimeid kasutanud, on hoopis teine küsimus."

Krjutškova: "Ansipi on viinud nii kõrgele positsioonile ja teda seal nii kaua hoidnud uskumatu tahtejõud, mis teda tagant tõukab. Teisalt on ta piinlikult korrektne ja see on teda päästnud suurematest ebaõnnestumistest."