"Risttuules" režissöör Martti Helde: see film pole küüditamisest, vaid armastusest (2)

"Pigem vastupidi, see andis mulle midagi juurde. Kuigi esimesed kaks aastat olid rasked. Puht psüühiliselt oli materjale raske lugeda. Aga mida aeg edasi, muutusid jubedused minu jaoks faktipõhiseks. Inimene harjub kõigega. Kuigi kohe oli selge, et see film ei saa kergelt sündida. Me ikka loomingulise meeskonnaga nutsime ja naersime vaheldumisi," tunnistab oma esimese mängufilmiga maha saanud noor režissöör Martti Helde.

"Seda filmi ei olnud kerge teha. Aga mul on hea meel, et see oligi raske. See ei saanudki kergelt tulla," ütleb ta.

Kelle peas see elu seisma jäämise idee esimesena ikkagi sündis?

Istusime filmi monteerija Liis Nimikuga 14. juunil 2010 (seega siis leinapäeval) noorte kultuuriklubis. Mis oli viimane päev, esitamaks taotlusi Eesti mäluprogrammi dokumentaalfilmidele. Nii me seal mõtteid põrgatasime ja et minu pereringis oli juba varem hästi palju liikunud küüditamisega seotud mälestusi, kirju ja muid materjale, turgataski mul esimese asjana pähe, et 14. juunil jäi aeg seisma. Nii ma siis ütlesingi Liis Nimikule kuldsed sõnad, et seda filmi võiks teha nii, et keegi selles ei liigu.

Mulle meeldivad väljakutsed ja see tundus piisavalt suur väljakutse: kas meil õnnestub teha film, kus keegi ei liigu? Esimese reaktsiooni nägin ma ära Liisi pealt, kes ütles, et voh, see võib toimida. Pärast seda süttisin juba ise ja kirjutasin öö läbi. Hommikul viisin paberid ära ja nii see läks. Saime oma esimese finantseeringu.

See on tõenäoliselt sinu kui režissööri puhul lausa taotluslik, et suhteliselt staatilise pildi kõrval on väga oluline osa lummaval tekstil ja Pärt Uusbergi muusikal. Kas Erna Siberist saadetud kirjad on tõesti sellised lausa kirjanduslikult väga poeetilised ja teisalt jällegi kuidagi karged?

Võin kinnitada, et iga kiri on säilitanud oma idee ja kääre sai sisse löödud võimalikult vähe. Aga mida me tegime: tõstsime neid ümber. Nii et kokkuvõttes sai valmis justkui mingi sulam, kus ometi eestlase hing nendes tekstides alles on. Laenates mõtteid nii biograafiatest kui ka kirjadest.

Sa oled väga noor inimene, alles 26aastane. Kindlasti oskad öelda, kas ja kui erinevalt on filmi vastu võtnud sinu kaasaegsed ning need, kes käisid Siberis ja sealt tagasi tulid?

Huvitav on see, et üsna ühtemoodi. Tänaseks olen ma saanud juba üle neljakümne kirja. Täiesti võõrastelt inimestelt. Kes on võtnud aja, et mulle kirjutada ja tänada. Vanem generatsioon on tänulik, et meie, nooremad, on selle teema üles leidnud. Ja nad tänavad, et see on nii tõepärane. Minu põlvkonnale on see läinud korda jälle selles mõttes, et nad pole varem seda maailma avanud ja pole sellega tegelnud. Nad on tänanud, et me oleme neid sinna maailma viinud. Nii et tänud on nagu erinevad, aga vastuvõtt on olnud üllatavalt soe. Paljud on kirjutanud, et see on ju armastusfilm, miks te seda kuskil öelnud pole.

Valdav lause, mida inimesed kinost välja tulles on öelnud, et neid täitis rahu. See on nii kihvt, kui kino suudab muuta inimese arusaamu.