ESIMEST KORDA AIKIDO TRENNIS: mis jalale ma siis nüüd kukkuma pean? (16)

Tegelikult treener Raido ei tahagi aikidot niivõrd võitlemiseks nimetada. "Ütleme nii, et ta ei ole võitluskunst. See on budo-alana võitluskunst. See tähendab, et budos on teatud reeglid ehk siis meil ei ole võistlusi ja me ei võitle nagu poksis ja kickpoksis," selgitab Raido. Nimelt on aikido puhtalt enesekaitsekunst.

Nii palju, kui telerist erinevaid võitluskunstide treeninguid olen juhtunud nägema, tundub, et kukkumised on valusad. Asi tehakse mulle aga kohapeal selgeks – matsud kõlavad seetõttu, et käsi pannakse kukkumise pehmendamiseks kõigepealt maha. Nii et põhjust väga muretseda ei peaks olema. Vist?

Kas olen kaitsja või ründaja?

Siiski on üks kahtlus veel: kas selline trenn naisterahvale üldse sobib? Mind sinna kutsunud meestuttav kinnitab, et loomulikult. Ka sel kolmapäevaõhtul minu võitluspartneriks olev Kristiina lubab, et aikido on naisele sobilik.

Treeningsaalis on valdavas enamikus siiski mehed, sekka mõned naised. Ja peaaegu kõik on riietatud valgesse kimonosse. Muide, see kimono maksab üle 100 euro.

Mina olen siis üksi mustapunastes trenniriietes. Ehk ongi parem, kui ma hästi kõigile näha olen? Vähemalt mõistetakse, miks ma nii koba olen.

Aga kõigepealt au ja kiitus minu võitluspartnerile Kristiinale tema kannatlikkuse eest. Päris algul ei jää mulle ikka üldse meelde, mida tegema peab. Alatasa läheb sassi isegi see, kas ma olen parajasti ründaja või kaitsja.

Alustame lihtsamatest asjadest ning läheme sealt edasi selliste võtete juurde, kus peab vastase pikali lükkama. Treenerid näitavad meile selle kõigepealt ette: üks neist lendab kauge kaare ja suure matsuga põrandale

"Kas meie peame ka NII tegema?" ajan silmad suureks. Kristina naerab. "Ei, meie teeme ikka lihtsamat moodi," vastab ta. Ja niimoodi iga kord, kui näidatakse ette mõni peenem kukkumisvõte.

Teeme samme hästi aeglaselt. No ikka päris aeglaselt. Kristiina on kaitsja ja mina olen ründaja, kes peaks kukkuma. Aga on väike probleem: ma ei tea, kumma jala pealt kukkuda. Survet küll ei ole, et nüüd peaks tasakaalu kaotama ja kukkuma.

"Kui me teeksime seda võtet hoogsamalt, siis juba teaksid, kuhu kukkuda," kinnitab Kristiina. See vastab tõele, saan hiljem teada.

Randmed hakkavad valutama

Trenn on kestnud 20 minutit, kui kurdan randmevalu üle. Kas mina teen midagi valesti või tõesti peavadki randmed valutama? "Kui ma ei olnud pikka aega trenni teinud, siis hakkasid mul ka," lohutab mind Kristiina.

Taban end mõttelt, et randmed valutaksid eriti palju, kui võitluspartneriks oleks hoopis mõni mees. Uuringi, kas mehed ja naised trenni tehes ka üksteise vastu võitlevad.

"Muidugi. Aga jõudude vahekord on lihtsalt erinev," ütleb Kristiina. Meenutan, kuidas enne trenni algust näitas sõber mulle ühte võtet. Temaga küll ei tahaks neid võitluselemente proovida.

Tunniajase treeningu viimastel minutitel õnnestub mul juba nii efektiivne olla, et Kristiinalegi ootamatult kukub ta tugeva matsuga põrandale. "Päris hästi tuli välja," tõdeb ta.

Nojah, mitte "väga hästi", aga esimese korra kohta olen rahul sellegagi, kui öeldakse "päris hästi".

Trenniemotsioonid võtab kenasti kokku meie fotograaf: "Nüüd julgeb sinuga õhtul välja minna. Oskad kakelda."