"Peavalu oli kohutav. Valu läks edasi selgroogu." (14)

"Mul oli nii kohutav peavalu, et ükski kodune valuvaigisti ei teinud asja paremaks. Lisaks tekib kuklakangestus, lõuga ei saa enam vastu rinda panna ja valu läheb edasi selgroogu. Migreeni põdevad inimesed ilmselt teavad, mis tunne see on," kirjeldab lauljatar Helen Adamson, kes põdes ajukelmepõletikku ehk meningiiti juba neljandat korda.

Eelmisel nädalal pääses ta haiglast, kuhu korduv meningiit teda kaheks nädalaks viinud oli.

"Minu suureks kahjuks on meningiiti võimalik põdeda täiesti lugematu arv kordi. Minu arst kahtlustab, et tegemist on taasavalduva meningiidiga, mille puhul ilmneb haigus kõige vähem kolm korda," ütleb lauljatar.

"Üks väga ekstreemne juhtum maailmast on, kus 52aastane naine on 20 aasta jooksul meningiiti põdenud 21 korda," teab Helen, kes on haiguse kohta taustauuringut teinud.

Haiguse vallandas kiire elutempo?

Meningiit kujutab endast ajukelmepõletikku, mis võib olla tingitud nii viirusest kui ka bakteritest.

"Korduva meningiidi tekkepõhjustest väga palju ei teata. See on niivõrd harukordne ja harvaesinev, et kliinilised uuringud selle kohta puuduvad," räägib lauljatar.

"Ma olin nüüd kaks nädalat haiglas, et ravikuur lõpuni teha. On olemas üks kindel viirusevastane ravim ja korduva meningiidiga kimpus olevate patsientide puhul pole pärast seda ravi haigust enam tulnud, nii et ka mina hoian pöidlaid pihus."

Helen haigestus meningiiti esimest korda 21aastasena, praeguseks on ta seda põdenud neli korda.

"Haiglas olen olnud kolmel korral, ühe korra põdesin kodus läbi."

Olgugi, et haigus on tõsine, on Helenil ka hästi läinud – ta ei ole põdenud bakteriaalset meningiiti.

"See põhjustab ajukelmes mädakoldeid ja on väga ohtlik. Üks kümnest inimesest sureb selle tagajärjel ja kui haigust ei ravita, võib surra isegi üks kolmest patsiendist," on ta asjaga kursis.

"Kui muidu lööb mõnel inimesel viirus välja nohu või köhana, siis minu organism võib lasta viiruse läbi mitmest organismi kaitsekihist, see jõuab ajukelmesse ja lööb välja meningiidina."

Helen arvab, et tema haigushoogude põhjuseks on mitmete halbade juhuste kokkulangemine.

"Ma olen teinud mõned järeldused. Mul oli viimasel ajal päris palju erinevaid asju käsil, elutempo oli väga kiire. Ma ei tunnetanud piisavalt oma organismi ja ei andnud endale puhkust," usub ta, et ülepingest nõrgenenud immuunsüsteem oli haigusele kerge saak.

Kahe haiglas viibitud nädala jooksul tehti Helenile hulk analüüse ja anti kolm korda päevas viirusevastast ravimit.

"Mul oli eelmine kord sama arst ja tema on ka nõutu. Immuunsüsteemi puudutavad analüüsid on mul kõik korras ja tegelikult ei tohiks sellist asja ette tulla, aga siiski tuleb. Viirusevastast kuuri kodus ise teha ei saa, kuna kolm korda päevas tilgutatakse ravimit otse veeni, seetõttu olin ka haiglas. Lisaks sain organismi toetavaid ravimeid."

Et korduva meningiidi tekkepõhjused on teadmata, ei oska Helen seda ka kuidagi ennetada. Haigus annab endast märku tugevate peavaludena.

"Mul oli nii kohutav peavalu, et ükski kodune valuvaigisti ei teinud asja paremaks. Lisaks tekib kuklakangestus, lõuga ei saa enam vastu rinda panna ja valu läheb edasi selgroogu. Niimoodi saan ma aru, et midagi on väga valesti. Migreeni põdevad inimesed ilmselt teavad, mis tunne see on."

Pühendas loo lahkunud vanaemale

Eelmisel teisipäeval ilmus Helenil ka uus lugu "Once in a Lifetime", mis pidanuks ilmavalgust nägema juba märtsi alguses, kuid lükkus haiglasoleku tõttu edasi. Samal päeval pääses ta haiglast ning andis loo ka kohe välja.

"Kui produtsent mulle selle loo harmoonia saatis, olin just kaotanud oma vanaema. Sõnad sündisid umbes 10–20 minutiga. See oli minu jaoks raske aeg ja panin kõik tunded ja ilusad emotsioonid sellesse laulu," meenutab ta.

"Laulul on kurb tagamõte, aga ma tahan selle looga öelda, et kõigist inimestest jääb alles väga ilus mälestus või jälg. Lugu sümboliseerib ja kannab edasi seda ilusat, mis on meisse teistest inimestest jäänud," avab Helen loo tagamaad.

"Isegi kui suhted lähevad lõhki, on ju tegelikult igas suhtes olnud ka ilusaid aegu. Neid, mille pärast üksteist armastati," ütleb ta, et lugu on pühendatud nii neile, kes lähedast leinavad kui ka neile, kelle eluteed on lähedase inimesega eri radu pidi kulgenud.

Laulu produtsent on USAs hinnatud Robert Stanley Montes, kes on teinud koostööd selliste staaridega nagu Katy Perry, Justin Timberlake, Whitney Houston ja Stevie Wonder. Helen lisab, et Robert on Eestis ka Liis Lemsalu, Uku Suviste ja ansambli Slippery Slope produtsendiks.

Robert ja Helen sattusid kokku ühiste tuttavate kaudu.

"Üks minu lugu oli vaja ära miksida – panna kokku vokaalid, taust, taustalaul jne – ja tellisin selle Robi käest. Saime kokku ja ta küsis minu käest, kas ma ei tahaks plaati teha." Helen ütleb, et sel hetkel sai ta aru, et on plaaditegemist edasi lükanud just nimelt põhjusel, et pole leidnud produtsenti, kes mõistaks tema nägemust.

Koostöö ühe laulu puhul päädis sellega, et sel aastal ilmub Helenil ka debüütalbum. Laulu "Once in a Lifetime" esialgsed sõnad said paberile möödunud aasta oktoobri alguses, lõplikud sõnad ja viis valmisid sama kuu lõpus.

"Laul seisis meil päris pikalt valmis kujul, kuna videotegemisega läks päris kaua aega. Seejärel tulid üksteisele järel ette igasugused ootamatused," sõnab Helen.

Heleni muusikavideot filmiti 35 korda

Video, mis laulule on tehtud, toetab Heleni sõnul laulu sõnumit.

"Kui sain koreograafia osas kokku Endro Roosimäega, rääkisin talle täpselt ära, mida iga sõna ja lausejupp minu jaoks tähendab ning selle põhjal saigi koreograafia tehtud."

Helen ütleb, et video peaks looma mulje, et kõik toimub mälestustes. "

Põrandal pikali tantsimine annab juurde sürrealistlikkust ja jätab vaataja jaoks lahtisi otsi. Võib mõelda, kas laulja kujutab videos enda jaoks kõike toimuvat ette või on see päriselt olemas. Eks igaüks oskab seda enda jaoks kõige paremini tõlgendada."

Videotegemise protsess oli Heleni sõnul üsna pikk. Koreograafiatundides saadi Endroga esimest korda kokku enne jõule, jaanuarikuus veedeti tantsutundides peaaegu iga õhtu, tund-kaks korraga.

"Kogu asja teeb eriti raskeks see, et video on tehtud ühe võttega, mitte kokku lõigatud. Seetõttu pidi koreograafia ka läbi kaamerasilma olema perfektne."

Helen ütleb, et alguskoreograafias tehti muudatusi umbes kolmel korral ja lõpuks ei jäänud esialgsest tantsust suurt midagi järele.

"Filmima hakkasime veebruari keskel. Meil oli plaanis teha see ära kolme tunniga, kuid võttepäev venis seitsmetunniseks." Video võeti linti ja tehti algusest lõpuni läbi 35 korda.

"Mul läks õnneks ainult ühel korral koreograafia sassi, aga suurim takistus oli see, et kaamerakraanal oli oma koreograafia ning tantsijate koreograafias olid kaamera jaoks keerulised hetked.

Nii juhtuski, et kui meil tuli väga hästi välja, siis oli kaameratöös mõni väike jõnks või probleem. Kui kaameras oli kõik hästi, ei jäänud me tantsuga rahule."

Lõpptulemusega on Helen aga rohkem kui rahul.

"Inimesed, kellega koos me videot tegime, olid niivõrd pühendunud!"