Jassi Zahharov: "Inimene peab ju midagi õppima, ta peab enne surma inimeseks saama." (4)

"Mul on tihti tunne, et ma ei taha üldse öelda, millega tegelen," muigab ooperisolist Jassi Zahharov (59), et ei kibele end lauljaks nimetama. Just seetõttu, et superstaarisaated toodavad peale lauljaid, kes laulmisest mõhkugi ei tea. "Ametinimetus "laulja" on devalveerunud, sest kõik laulavad ega anna endale aru, mis see laulmine tegelikult on. Ning need, kes laulmisega tõsiselt tegelevad, lähevad peitu, sest neil on vist häbi. Tõmbad ennast koomale ja ei taha enam laulda."

Tegelikult ei ole Rahvusooperi Estonia bariton Jassi Zahharov end väga koomale tõmmanud. Tööd jagub. Kuid selles, et laulja anne avaldub aastatega, on ta kindel. "Kas ta on tähti üheks õhtuks või rahva armastatud interpreet," lausub Jassi, kelle arvates võib massimeedia küll hoogsalt staare toota, kuid pahatihti on verinoored tähed ilma sisuta.

"Reeglina jäävad need inimesed varju, kelle järgi tegelikult tuleks joonduda. Inimesed, kes on laulmisega aastaid tegelnud, teavad selle asja raskust ja väärtust. Nad ei lähe seda kuskile kõva häälega rääkima, sest need, kes näevad tervikpilti, hoiavad end tagasi. Nad oskavad hinnata loovat tööd – seda teha on ju alati raske."

Jassi naerab, et küsimust "Mis te seal teatris iga päev teete ja mida te kogu aeg proovite?", on ta kuulnud rohkem kui küll.

"Ei saagi inimesed aru!" muigab üle 40 aasta ooperilaval töötanud laulja.

Tuleb välja, et seda, miks on lauljatel vaja päevast päeva proovi teha, on küsijatele kaunis raske selgitada. Õnneks iga päev ei küsita ka. "Mida vanemaks saan, seda rohkem hakkab kogemus rääkima iseenda eest," mõtiskleb Jassi.

"Inimene peab ju midagi õppima, ta peab enne surma inimeseks saama. See ongi niimoodi, et noorena paned pea tulle, nüüd enam mitte."

Näib, et teile meeldib teatrilaval süngeid tüüpe kehastada.

Jah, sest nad on palju mitmekihilisemad kui käesuudlejad ja paipoisid. Mul on läbi aegade olnud sellised rollid, kes löövad teisi risti, tapavad ja hävitavad, siis kahetsevad ja paluvad andeks ning keda ennast tapetakse ära – sellised kujud. Tugevad karakterid. Ka praegu "Reigi õpetaja" Lempelius on samasugune. Ta on tark mees, kirikuõpetaja, kellest peetakse väga lugu. Ta on väga tugev õpetaja, aga samas väga äkiline – ta läheb kätega kallale, kui oma tahtmist ei saa. Lööb Kempe pühakojas oimetuks maha ja siis pärast palub jumala käest andeks, et nii tegi. "Issand, ma tänan, et sa ei lasknud mul mõrtsukaks saada!" Need on hästi põnevad kujud.