Inimesed

Kuldne Trio perestroika ajal: "Tulime mööda tänavaid, kilekotid rublasid täis!" (10)

Juhan Mellik, 28. märts 2014, 07:00
RAHABOSS: Kuldse Trio laulja Mihkel Smeljanski (vasakul) mäletab, kuidas ansamblile nõukaaja lõpul tasu maksti: kilekotitäite rubladega. Foto: Arhiiv
Muusikud ja muusikaärimehed meenutavad, kuidas tuuritamine käis.

"Ajakirjandus on juba aastaid korrutanud: suvetuuride aeg on läbi!" põrutab teenekas kontserdikorraldaja Aarne Valmis "Tallinn Music Weeki" korraldatud vestlusringis, mille teemaks on Eestimaa suve igal aastal rikastavate kontserdireiside ajalugu. Tühjagi! Pole need kuhugi kadunud, ainult vormi muutnud.

"Üks läheb ja teine tuleb."

Kogenud korraldajana on ta näinud nii mõndagi markantset. Valmisele meenub üks lauljanna – nime keeldub ta avalikustamast –, kes kontserdipaigas valmistas erilist rõõmu söögi ja joogiga kauplejatele. Hõbekõri etteaste olnud nii eemalepeletav, et tema esinemise ajal tuli kogu publik kehakinnitust otsima. "Kaupmehed ütlesid, et oleksid lahkesti valmis toda inimest kas või ise esinema kutsuma," muigab Valmis.

Mida mäletamisväärset on neil suviti mööda Maarjamaad ringi kolistades juhtunud, meenutavad kaks eri põlvkonna moosekanti: Mihkel Smeljanski ja Jalmar Vabarna.

Mihkel Smeljanski: "Siiamaani oleme ju elus!"

"Kümme tuhat inimest esinemise kohta oli ikka miinimum," meenutab ansambli Kuldne Trio laulja Mihkel Smenljanski tuuri aastal 1989 – ühte esimest tänapäevases mõttes korraldatud kontserdireisi Eestis üldse.

Pirita jõekäär mahutanud suisa 17 000 huvilist. "Kui suured staarid lauluväljakul välja jätta, siis minu meelest pole siiamaani kuhugi nii palju rahvast kokku tulnud!" usub Smeljanski.

"Lõuad pidada ja edasi teenida!" oli selle tuuri nimi.

"Tol ajal oli juba vabadust õhus tunda, sai natuke rohkem lõugu laksutada," räägib Smeljanski.

Miski ei olnud püha, avalikult heideti nalja isegi varem nii lugupeetud seltsimehe nagu Leonid Brežnev üle. Suurejoonelise ringreisi põhiarhitektiks ja hingeks oli omaaegne muusikaärimees ja aktivist Margus Turu (lahkus elavate hulgast aastal 1998 – J. M.).

"Mis me läänest ikka teadsime, sealseid kogemusi meil ei olnud," polnud neil üritust planeerides Smeljanski sõnul mingeid erilisi eeskujusid.

Kuigi juba tolsamal 1989. aastal said Trio mehed käia teisel pool Atlandi ookeani vabaduse õhku nuusutamas.

Esinemisgraafik muusikutele armu ei andnud. Tuli ette päevi, kus lavale roniti kaks korda, hommikul ja õhtul. Veel polnud saanud normiks turvameeste kasutamine – nende rolli täitsid oma sõbrad-tuttavad, kes seks puhuks vanad Vene sõduri vormi selga tõmbasid.

Väärt töö eest ootas muusikuid väärt tasu – Smeljanski mäletab, kuidas Margus Turu meestele raha jagas. "Rubla hind käis tollal meeletult alla, raha oli pakitud suurtesse kilekottidesse. Nii me siis tulimegi mööda linna läbipaistvate kottidega," on vägev tunne lauljal hästi meeles.

"Mitte kunagi pole ma enam kilekotitäit raha saanud!"

Mõistagi kuulus rändmuusiku elustiili ka omajagu pidutsemist ja napsi. Kas staarmuusiku elu lõpuks füüsise peale ei hakanud? "Ei tea, siiamaani oleme elus ja enam-vähem terved," muheleb Smeljanski.

Jalmar Vabarna: "Festivalipealik keeras meil heli maha!"

Väikeses Eestis on tulnud vahel ette ka seda, et muusikaga sõna otseses mõttes trügitakse teise ürituse marjamaale. Nõnda juhtus kord Viljandi linnas pärimusmuusikafestivali ajal, kui ansambel Zetod oli palgatud ühele erapeole meeleolu looma. Punk-viiulibändi tekitatud melu ja lärm kiskusid nii suureks, et hakkasid juba sealsamas kõrval peetavat folgifestivali häirima.

"Festivali korraldaja tuli ja hakkas meid noomima," mäletab Zetode ninamees Jalmar Vabarna.

"Mis meil üle jäi, kui teha seepeale ligi poolteist tundi a cappella (ilma instrumentideta) muusikat."

Vabarna teab siiski ütelda, et kunagiste aegadega võrreldes on asjaajamine nüüd märksa professionaalsem: korraldajad uurivad-puurivad ja suhtlevad omavahel, et mitte üksteise üritusi ära rikkuda. "Varem ikka juhtus möödarääkimisi: et hakatakse midagi tegema ja sealsamas kõrval juba midagi toimub," lausub Vabarna.

Viimase aja tuuritamistest on folkpunkaril silma hakanud aga üks reeglipära: mingil müstilisel põhjusel on asjad tavaliselt korraldatud nõnda, et viimaseks kontserdikohaks jääb alati Rapla. "Rapla inimesed on selle kohta pärinud, et miks nemad saavad alati kõige väsinumad muusikud," mõtiskleb Vabarna.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee