19 KORDA VEEL: Tampere teatri muusikalis «Hüljatud» on laulja Ele Millistfer tänaseks Fantine’ina lavale astunud 102 korda. Ees on veel 19 etendust.Foto: Pille-Riin Pregel
Inimesed
27. märts 2014, 07:00

"Kui etendused Tamperes läbi saavad, nutan kindlasti."

"Täna oli 100. etendus! Ise ka ei usu!" hõiskas laulja Ele Millistfer möödunud laupäeval, kui Tampere teatri muusikali "Hüljatud" etendus oli lõppenud. "See on hoopis teistsugune kogemus, kui mul on seni olnud Eesti muusikalidega, mida mängiti projektina üks-kaks kuud jutti ja siis sai pidu läbi." 

Ele, kes enne Tampere teatri "Hüljatuid" pole repertuaariteatris muusikali teinud, tunnistab, et esiotsa tundus talle perspektiiv 122 korda Fantine’ina lavale astuda üsna pelutavana. Eesti projektimuusikalid, kus Ele on varem mänginud, pole sellise hulga mängukordadeni kunagi küündinud. "Algul mõtled, et isver, küll see võib pinda käia, aga tegelikult selgub, et ei käi," sõnab Ele. "Etendused lähevad rutiinis ning ei saa arugi, et neid on nii pikalt ja nii palju."

Kõigi saja mängukorra kohta on Elel ette tulnud vaid üks äpardus. "Ühel etendusel läksid hetkeks sõnad meelest, aga õnneks juhtus see parajasti enne suremist ja siis köhisin lihtsalt veidi sõnade asemel. Väga suuri prohmakaid ei olegi olnud," naerab Ele ja sülitab igaks petteks kolm korda üle vasaku õla – pärast nädalavahetust on jäänud veel 19 mängukorda ning neid ei tasu ära sõnuda.

"Suurim prohmakas siiamaani oli siis, kui Sören Lillkungil, kes mängib Javerti, läks mikker käest ära ning viimase aaria laulis ta ilma mikrita," meenutab Ele. "See oli üldse kummaline etendus, teise vaatuse ajal läksid kõigi mikrite patareid korraga ära ning helimehed sebisid lava taga närviliselt edasi-tagasi, et olukorda päästa. Aga Tampere teatri inimesed viskasid nalja, et küllap see teatrikummituse tegu jälle oli. Neil pidavatki teatrimajas üks kummitus elama."

Muusikali "Hüljatud" Fantine’i rolli pärast on Ele Tamperes püsinud alates möödunud aasta augustist ning tõdeb, et see on päris pikk aeg. Samas on Soome teater talle üksnes plussmärgilisi kogemusi andnud. "Tampere on tore linn ja töökoht on ka vahva – õhustik on soe ja positiivne," kiidab ta. "Sellist väiklust, kadedust ja kemplemist, mida Eesti teatrites on paraku palju, siin ei ole. Ka on mulle teatris tekkinud palju häid sõpru ning oma seltskond. Eks ma kindlasti nutan paar peatäit, kui etendused Tamperes läbi saavad."

Hoolimata sellest, et Tampere teatris töötamine on puhas rõõm, tunnistab Ele, et kibeleb Eesti ellu tagasi. "Omade igatsus on ikka peal," lausub ta. "Olen kuidagi ootel, stand-by-seisus, sest minu muu elu ei liigu – on vaid teater ja "Hüljatud". Kuna pool peret – abikaasa Ain ja tütar Mesike, on mul siin kaasas, siis see leevendab, aga just paar päeva tagasi tuli mul eriti suur Eesti-igatsus peale. Kodu kisub, pole midagi teha!"