Leslie Da Bass: üks parimaid asju Pirital elades on ummik (1)

"Suvel on selline kirgas päike, sile meri, vahel tormine – ilgelt äge on see! Iga hommik on nagu kaleidoskoobis. Iga kord on ise pilt. See on minu meelest kindlalt kõige lahedam!"

Leslie Da Bass astub "Tallinn Music Weekil" üles neljapäeval kinos Sõprus. Kontserdi mõttes on üritus tema sõnul siiski kesine – laval olemise aega on kõigest pool tundi, Leslie Da Bass on aga harjunud tegema kolmveerandtunniseid kuni tunniseid kontserte. "Suhteliselt kiire värk. Konveier – üks bänd peale, teine maha. Aga see käib asjaga kaasas," on muusik leppinud.

Tänavu aasta meesartisti tiitliga pärjatu sõnul on "Tallinn Music Week" mõnus linnafestival – sealne melu ja rahvas on mõnus. "Võbin on linnas," teab muusik. Aga mis talle Tallinnas veel meeldib?

Lemmiklinnaosa

Ma olen kesklinna ja Pirita tüüpi inimene. Kesklinnas olen ma elanud ja see meeldib mulle kõige rohkem. Kesklinn on hea praktilistel kaalutlustel. Kui ma kesklinnas juba olen, siis mulle see kolin ja mürin ja melu meeldib.

Praegu elan Pirital ja seal meeldib mulle ka väga. Mulle juhtus üks maja ette ja nüüd elangi seal. See polnud mingi elu plaan, et nüüd lähen Piritale elama. Aga kui seal elama hakkad, siis vaatad, et oo, kui lahe!

Mul on Tallinnas 7–8 elukohta olnud. Kunagi elasin kooli ajal ka Lasnamäel sõprade juures ja Lasnamäe hakkas mulle ka väga meeldima. Lasnamäe on tegelikult ju väga lahe koht, kus elada. Aga ümbruskond vist lihtsalt hakkabki meeldima.

Parim koht, kus muusikat kuulata

Muusika käib ise mööda kohti. Teinekord on Telliskivis mingi üritus, siis on Krahlis mingi pidu, siis on kuskil Puudlis jube mõnus, siis veel kuskil x-kohas. Üritused ju liiguvad ringi. Pigem jälgin, kes kus mängib, kohas ei olegi ma kinni. Mõnikord annab arhitektuur ühele või teisele üritusele juurde.

Trammi, trolli või bussi lemmikliin

Kui ma ei sõida autoga, siis ma käin üldiselt kindlasti jala, kas või 100 kilti korraga. Mind ei heiduta distants üldse. Ja siis jalgratas on muidugi järgmine.

Kui ma elasin kesklinnas, siis ma käisin kogu aeg jala. Mida sa seal trollitad! Rippuda mingisuguse haisva kleepuva toru küljes ei ole küll minu lemmiktegevus.

Oleks nad ilusad puhtad, siis ma sõidaks võib-olla praegugi. Ma tahan, et asi oleks ilus-puhas – keegi on selle ära pesnud, sellel on hea lõhn. Keegi ei karju, ei sülita su peale. Siis võib sõita.

Parim koht, kus üksi olles mõelda

Kodus ikka. Aga mul on omad kohad ka siin Tallinnas täitsa olemas. Mõnikord seisad kuskil tänavanurgal mingi imeliku kangialuse all ja vaatad, et… Nagu ei oleks üldse Tallinnas ega Eestis, ei oleks Maa pealgi. Neid kosmosekohti on jube palju tegelikult!

Mõtelda on siiski kõige mõnusam kodus või kodu lähedal, lihtsalt kusagil võsas.

Parim koht, kus raamatut lugeda

Raamatuid loen ainult puhkusel. Minu elutempo on nagu hunt kriimsilma 700 ametit. Lugemine meeldib mulle kohutavalt, aga valikud olen pidanud ikkagi tegema ja lugemine on mulle luksus. Ütleme, et kui diivanile istumine on minu jaoks nagu kuld, siis lugemine on teemant.

Ma korjan endale mingid raamatud poole aasta jooksul valmis ja siis, kui ma olen puhkamas, lihtsalt võtan nad ette. Ma olen muide hästi kiire lugeja.

Lemmikmuuseum

Kui välismaal olen, siis ikka üritan muuseumides käia. See on muidugi kohutavalt keeruline. Firenzes olen saanud vastu näppe. Pead need piletid kolm päeva varem bronnima ja möllama nagu napakas, et uksest sisse saada. See on ikka selline mitmepäevane tegemine.

Mulle muuseumid kohutavalt meeldivad. See on üliromantiline koht, kus aega veeta. Lihtsalt vaadata, istuda ja mõelda – ongi kõik, mis vaja. Kuid mingi organiseerimine puhkuse ajal hakkab mulle vastu ja siis käid küll kuskilt muuseumist mööda, aga kahepäevast saba nähes raugeb see huvi. Vaatad parem pärast raamatust. Kodus ma sageli lihtsalt istun, võtan mingi impressionistide meetripaksuse raamatu ja lappan seda mingi paar tundi.

Parim piknikukoht

Stroomi ranna kandis, üks tuttav kunagi ammu nalja pärast pidas seal sünnipäeva ja nüüd on seal mingi aja tagant päris tore kohtuda.

Lemmiksöögikoht

Üritan iga reede välja sööma minna. Pudel šampanjat ja hea söök on mulle hädavajalik. Tunnen paljusid kokkasid, ka mu enda bändi trummar on ühtlasi kokk. Mul on oma väga kindlad lemmikud ja kohad täiesti välja kujunenud, aga ma otsin alati midagi uut juurde.

Päris urgastes ma ei käi. Hipsteriajastul on tekkinud mingid sellised kodusemad kohad, kus söök on ka enam-vähem. Aga üldiselt kipuvad need odavad kohad olema sellised, kus söök on halb. Võid sinna ükskõik mis trendiasju ümber aretada ja kõik käivad imelikult riides, aga ikkagi on söök lõpuks halb. See ei päästa.

Lemmikkaltsukad

Ega siis keegi loll neid põhikohti ju välja ei ütle, kus käiakse! Neid ei ole palju! Aga ma olen tõesti leidnud ägedaid asju. Hiljuti sain ühest kaltsukast nii debiilse jope, et panin selle pildi Facebooki üles. See oli punane ja tuttuus, selja peale oli valgete tähtedega kirjutatud: "Värd".

See tähendab rootsi keeles minu meelest turvat või turvafirmat, aga see oli nii kämp! Mõnikord jagan teistegagi mõnda sellist lolli leidu.

Ma olen päris palju ostnud ka igasuguseid mööblitükke ja muud sodi, ning pärast kodus avastad, et ei olnud ikka tegelikult vaja.

Hea koht, kus muusikat mängida

Seesama Sõprus. Seal olen paar korda mänginud ja selle ruumi suurus, arhitektuur ning formaat – kino – on üldse tohutult erutav. Kinos on ju nii palju emotsioone läbi elatud! Minu meelest täitsa müstiline koht. Seal on lahe mängida. Kõik see akustika, valgused ja suur ekraan selja taga... See on kuidagi selline huvitav ja lahe.