Tulevik on juba järgmise nurga taga. Vanemieadur Enn Õunapuu ja doktorand Ingrid Pappel uurivad e-riigi laboris teid, kuidas Eesti saaks taas kõige edumeelsemaks e-riigiks maailmas. Heiko KruusiFoto: Heiko Kruusi
Inimesed
22. november 2013, 00:00

E-Eesti 2.0: teisel korrusel paremat kätt, pärast kosmost

„Selleks, et mitte maha jääda, tuleb meil üha kiiremini joosta,” ütleb teadur Enn Õunapuu sissejuhatuseks. Ta peab silmas Eestit kui rahvusvaheliselt tuntud e-riiki.

Kohtume teadlasega Tallinnas vast avatud innovatsioonikeskuses Mektory. Elektrooniliselt eduka Eesti uurimise ja arendamise üks keskus, e-riigi labor on Eesti kui vastse kosmoseriigi kosmoselaborist kohe järgmine asukas uhkes ja uues keskuses. Labori seinale on riputatud suur skeem e-riigi seisust; e-riigi katseeksemplare, mõõteriistad küljes, pole kuskil näha.

„Miks on e-riiki vaja edasi arendada, me oleme ju niigi esirinnas?” küsin Tallinna tehnikaülikooli informaatikainstituudi vanemteadurilt Enn Õunapuult. Vastusest selgub, et Eesti on juba mõnda aega olnud Euroopa edutabelis 20. koha kandis.

„Ei ole enam päris esimesed, paljud on juba mööda läinud, meil on põhjust pingutada,” tõdeb ta. Selgub siiski, et päris närb Eesti olukord pole, enamik e-lahendusi on sellised, millest ka suured ja rikkad riigid on asunud eeskuju võtma. Ja eks tabeliski ole juhuslikkust. Näiteks Eesti eeltäidetud tuludeklaratsiooni süsteem on täielik tipptoode. Tabelis on eespool Island, kus deklaratsiooni elektroonilisus piirdub sellega, et blanketi saab e-kirjaga saata maksuametisse, kust siis ametnik info käsitsi andmebaasi salvestab.

Teised kadestavad ja üritavad ka enda juures rakendada veel e-pangandust ning ID-kaardil põhinevaid rakendusi. Panganduses on Eestile järele jõutud, ID-kaardi juurutamine on aga pea kõikjal venima jäänud.

„Meie eelis on olnud see, et mujal oli IT pärand kivina kaelas. Kümnete aastate vanused süsteemid küll toimivad, kuid neid on väga keeruline uuendada. Meie siin Eestis aga jätsime kõik selle vahele, sest siin neid lihtsalt polnudki! Me saime alustada ballastita, rakendada kõige eesrindlikumaid ideid. Muide, sama käib ka ühiskondlike tõekspidamiste „pärandi” kohta, näiteks inglaste umbusu tõttu kukkus Suurbritannias läbi kava võtta kasutusele ID-kaart, projektile kulus miljardeid naelu,” viitab elupõline infotehnoloog Eesti e-edulugu soodustavatele asjaoludele.

Vähem prügi!

„Tegelikult on muidugi Eestis e-riigi teenuste kättesaadavus küllalt hea, aga selles vallas on nüüd vaja liikuda uuele tasemele. Seni on teenuseid arendatud eraldi, need on sidumata ning ühtlustamata. Palju on teha ka teenuste kasutamise mugavuse ja kiiruse parandamise poolelt. Seda me siin e-laboris uurimegi – kuidas süsteemid koos toimima panna, kuidas jõuda e-asjade mõttes n-ö intelligentse riigi filosoofiani, kui võtta analoogiks näiteks intelligentne ettevõte,” tutvustab teadur labori uurimuste laiemat tausta.

Sellist intelligentsust iseloomustab suur tõhusus, protsesside puhtus. Lihtsamalt öeldes väljendub see prügi puudumises, riigi puhul võiks selle alla käia näiteks liiga pikad ooteajad, seletab Õunapuu. Ta lisab, et samas on paljut veel internetti panemata, riigi ja omavalitsuste teenuseid on mitmesaja ringis, e-teenusena on kättesaadav vaid mõnikümmend.

Eesti 2.0

Uuendatava e-riigi kuvandit pole muidugi lihtne selgitada. Spordihuviline Õunapuu pöördub selleks laialt mõistetavate võrdluste poole. „Siht peaks olema see, et kodanik saaks kõik oma e-teenused kätte ühest kohast, need oleksid kiiresti ja lihtsalt kasutatavad. Võrdpilt spordist: maailmatasemel korvpallimeeskond mängib sujuvalt ja lihtsalt, liigsete keerukusteta, aga tulemus on veenev ning ka silmale kaunis ja elegantne vaadata. Algaja piljardimängija seevastu üritab ulmelisi lööke, kuid tulemusteta,” selgitab ta.

„Suuremad plaanid ongi suunatud sellele, et teenused oleksid omavahel rohkem seotud, andmed oleksid ristkasutatavad. Siis avaneb ka võimalus praeguseks kogunenud ja pidevalt kasvava andmekogumi, nn big data analüüsimiseks ehk andmekaevandamiseks,” märgib Õunapuu tulevikusuundi maha.

Andmekasutuses on Eesti teistest riikidest nähtavalt maha jäänud, eriti avaliku, personaliseerimata andmestiku ehk nn open data kasutamisel, nendib teadlane. Selliseid andmeid tekib pidevalt juurde. Eesmärk oleks neid koondades ja analüüsides saavutada tulemusi, et elu riigis või mõnes piirkonnas muutuks paremaks. Näiteks kui ühitada mingi piirkonna elanike anonüümseks muudetud terviseandmed selle ala keskkonnaseisundi andmetega, saab uurida, milline on keskkonna mõju inimeste tervisele. Või olgu ka – täiskuu mõju kodanike õiguskäitumisele.

Tahte küsimus

Praegu on see paljutõotav suund takerdunud andmestiku killustatusse ning näiteks selle töötlemist piiravatesse eeskirjadesse. „Meil on paraku nii, et eri valdkondade, ametkondade vahel on olemas küll koostöö tegemise võime, aga puudub koostöö tegemise tahe,” toob Õunapuu esile ühe suurema takistuse e-Eesti uue taseme ehk e-Eesti 2.0 saavutamisel.

Elektroonilise keskkonna käepärastamine võiks aga muuta lausa riigi toimimist, selle poliitilisi toimimise aluseid. „Kui praegu osaleb võimukandja ehk rahvas võimu teostamisel vaid valimiste teel kord mitme aasta tagant, siis hõlpsa e-hääletuse korral oleks võimalik läheneda Šveitsi mudelile, kus iga vähegi tähtsam küsimus pannakse referendumile. Kui hääletamine on kergeks tehtud, siis saaks rahva arvamust rohkem, lausa online’is arvestada,” näitab teadur võimalust, kuidas inimeste kaasatust suurendada. „Nii võiks luua olukorra, kus poliitikud tunnevad, et on oma valijate pideva tähelepanu all.”

Suur osa neist ideedest on saanud valitsuse toetuse nädal tagasi heaks kiidetud arengukavas, millega planeeritakse infoühiskonna arendamist järgmiseks seitsmeks aastaks, rõõmustab Õunapuu riiklikul tasemel üha kasvava e-asjatundlikkuse üle. Kava kaalukamad sihid on aidata infotehnoloogia abil kaasa inimeste heaolu kasvule, ettevõtete konkurentsivõime suurendamisele ning avaliku sektori tõhustamisele. Selleks kulub üle 280 miljoni euro, peamiselt euroraha.

E- riik on vaid ühe kliki kaugusel

Doktorant Ingrid Pappel uurib, kuidas viia plaanitav uuendus ehk tinglikult Eesti 2.0 ellu kohalikes omavalitsustes.

„Uuenduste edukust mõjutab palju inimeste, näiteks vallaametnike ja vallaelanike valmidus muutusteks. See võib regiooniti lausa mitu korda erineda,” räägib Pappel, kes loodab kraadi veel enne jõule kaitsta. Seega on üks uurimisetapp, eelkõige avalike teenuste kättesaadavuse parandamine juba kokkuvõtete staadiumis.

„Analüüs näitab, et inimesed saaksid senisest enam asju internetis korda ajada, selleks tuleks ainult teenus lihtsamalt kasutatavaks muuta. Näiteks Raplamaal olid pea igas vallas oma internetiteenused, igal pool omamoodi. Meil õnnestus need koostöös ühtlustada ja ühendada, nüüd toimib asi kogu maakonnas. Aga sama võiks ju üle riigi laiendada, paljudel puhkudel pole teenus konkreetse vallavalitsusega üldse seotud,” kirjeldab varem ettevõtjana tegutsenud Pappel võimalusi, kuidas võimu rahvale lähendada.

„Teisalt muidugi näiteks sotsiaalteenuseid ikka interneti teel ei osuta, töötaja peab inimese juurde koju jõudma. Haldusreform tuleb kõvasti kasuks, omavalitsusi võiks tänu interneti arendamisele julgelt poole peale vähendada. Ja pole tõsi, et osa inimesi või külasid on internetipimedad, neid jääb üha vähemaks. Pigem on asi selles, et mõnd teenust pole piisavalt tutvustatud ja seetõttu kasutatakse seda vähem,” ütleb asja kohtadel põhjalikult uurinud Pappel. Ta teab, mida räägib, sest on ka rahvusvahelise magistriõppekava „E-riigi tehnoloogiad ja teenused” juht ning õpetab neid teemasid tudengitele.

„Asja teeb keerukaks teenuste kirjusus. Meie hinnangul oleks abiks see, kui need ühtlustataks ja võimalusel kokku koondataks. Võib-olla on praegu veel palju tahta, et kujuneks Facebookiga analoogne ühtne keskkond, kus võim ja kodanik suhtlevad ning mitmesugused teenused ja kontod on ühte kohta koondatud. Aga seda liiki keskkonna arendamine on see tee, mis võiks meid uuele tasemele viia,” ütleb infotehnoloogia vallas kinnisvaraportaali arendamisega alustanud tulevane infotehnoloogia doktor Ingrid Pappel.

A. D. 2037 on pöördeline

„Meil ulatub infotehnoloogiaalane tegevus üsna kaugesse minevikku. Kui mina 1967. aastal eriala valisin, oli professor Leo Võhandu just Ameerikast värskete, ka praegu üsna eesrindlike ideedega naasnud. Aga edasine areng kulgeb kiirenevalt, ennustan. Ameerika IT-visionäär ja insener Ray Kurzweil on ennustanud, et keskmise arvuti võimsus saavutab 2020. aastaks võrdsuse inimaju omaga, aastal 2037 aga mahutatakse selline võimsus näiteks prilliraami või veel väiksemasse mahtu. Kui uuenevas internetis (3.0) ühendatakse ka lugematu hulk intelligentseid seadmeid, on oodata tõelist tasemehüpet. Singulaarsusest ehk masinintellekti iseseisvumisest veel rääkida ei saa, aga ega see väga kauge ja võimatu ei näi,” ütleb tehnikaülikoolis infotehnoloogia eriala teise lennu lõpetanud Õunapuu kokkuvõtteks.