Lavastaja Diana Leesalu: sotsiaalvõrgustikud on tänapäeva mänguväljakud

Põlvast pärit 31-aastane Leesalu on kahtlemata Eesti noorema põlvkonna üks edukamaid lavastajaid: tema koos Paavo Piigiga lavastatud „Lantimiskunstnikud” on senimaani Tallinna linnateatri üks hitte. Hästi on vastu võetud ka Leesalu kirjutatud ja lavastatud „Offline”.

„Mul on tunne, et selleks, et ma lavastajana põlema läheksin ja midagi teha tahaksin, peab olema täidetud vähemalt üks kahest eeltingimusest. Mul peab olema teema või näitemäng, mida ma lavastada tahaksin, või siis näitlejad, kellega koos ma midagi teha tahaksin. Kui üks neist tingimustest on täidetud, tuleb teine pool iseenesest,” leiab Leesalu.

„Offline’i” idee sündis Leesalul pärast tõsielul põhineva dokumentaalfilmi „Kill Me If You Can” nägemist paar aastat tagasi. See lugu tekitas Leesalus täielikku hämmingut ja jäi teda kummitama. „Filmi sündmused leidsid aset Ameerikas ja mulle tundub, et tol ajal, kui ma seda esimest korda nägin, ei teadvustatud meil siin Eestis virtuaalse maailmaga kaasnevaid ohte veel eriti teravalt. Nüüdseks on internetivägivald ja muud liigse netikeskkonnas viibimisega seotud probleemid muutunud ka meil väga aktuaalseks ja tõsiseks murepunktiks,” leiab Leesalu. 

Diana, kas tegite enne kirjutama/lavastama hakkamist ka n-ö taustatööd? Mida avastasite?

Me rääkisime prooviperioodil näitlejatega päris palju enda ja oma tuttavate kokkupuudetest interneti kasutamise varjupoolega. Ka näitemängu analüüsides tundus vahel tegelaste liigne naiivsus ja manipuleeritavus raskesti mõistetav. Päris sageli ütles keegi, et see ei saa ju tegelikult niimoodi olla, need noored inimesed ei saa ju ometi päriselt nii mõelda ja käituda. Aga juba järgmisse proovi tõi keegi kaasa mõne ajaleheartikli või näitas uudislugu, kust selgus, et ma ei ole näidendit kirjutades sugugi liialdanud. Reaalsus on kohati veel hullem. 

Kui vaadata tänapäeva noori, siis kas olukord on selles mõttes lootusetu, et elataksegi rohkem virtuaalmaailmas?

Ma ei tahaks kasutada sõna „lootusetu”, sest see oleks kuidagi nukker. Aga kui vaadata mõningaid noorte hulgas tehtud küsitlusi, siis nendes saab küll kinnitust, et sotsiaalvõrgustikud on tänapäeva mänguväljakud ja palliplatsid. Nii et inimeste omavahelise suhtlemise oskus on saanud selle tõttu üsna tugeva põntsu. Mina ise olen leidnud end üsna sageli mõtlemas, et mingitel teemadel on lihtsam inimestega rääkida Skype’i teel kui näost näkku. Siis oleks justkui mingi kaitsekiht vahel, minu reaktsioonid ja emotsioonid jäävad varjatuks. Aga samamoodi jäävad varjatuks nende inimeste kavatsused, kes võivad teisel pool ekraani mingeid kurje mõtteid mõelda ja paha peal väljas olla. Kui reaalse mänguväljaku ääres on mingigi võimalus „kommionule” jälile saada, siis interneti-mänguväljakul on nende tuvastamine mitu korda raskem. Ja see ei ole ammu enam mingi kauge Ameerika teema. Ka Eestimaal on juba internetivägivalla tõttu noori inimesi maetud. 

Kuidas võiks õnnestuda noori internetist n-ö päris maailma tuua?

Minu eelnev jutt on võib-olla liiga suurelt netimaailma ohtude suunas kaldu, aga see ei tähenda sugugi, et ma internetti millekski jubedaks peaksin. Lausa vastupidi, ma usun, et kui negatiivseid külgi endale teadvustada, siis on infoühiskonnast ikka kordades rohkem kasu kui kahju. Ja ega noori inimesi ei peagi netist kuidagi võõrutama hakkama. Tuleks lihtsalt olla veendunud, et nad samal ajal reaalse maailmaga kontakti ei kaotaks, sest alles siis tekivad probleemid. 

Nii „Offline’i” kui ka sellele eelnenud lavastuse „Lantimiskunstnikud” tegelasteks on noored. Kas see on lihtsalt nii välja kukkunud või ongi just noorte temaatika teile südamelähedane?

Mõlema tekstiga on olnud nii, et kirjutama asudes olen juba teadnud, et neid hakkavad laval mängima lõpuks minu kursusekaaslased, kes on noored inimesed, nii et eks suures osas on see praegu ka teemavalikuid mõjutanud. See pole kunagi olnud taotlus, lihtsalt nii on kuidagi iseenesest läinud. 

Millised valdkonnad või teemad teid lavastajana ja näitekirjanikuna veel huvitavad? Millest on plaanis lähiajal kirjutada ja mida lavale tuua?

Mulle ei meeldi oma töödest väga ette rääkida, sest kunagi ei tea, kuidas asjad tegelikult lähevad. Ma teen enamasti ühte tööd korraga ja keskendun sajaprotsendiliselt sellele. Muidugi on mul plaane ja ideid rohkem. Peas on praegu vist umbes nelja-viie lavastusega seotud ideed või plaani, mida sooviksin lähiaastatel teha. Aga ma jätan need pigem enda teada, sest mõtted võivad alati muutuda.

Üks asi võib-olla siiski on, mida mainida võiks. Kõik mu viis senist lavastust on olnud vähemal või rohkemal määral erinevates žanrites. Mulle meeldib žanritega pisut eksperimenteerida, sest see õpetab kõige rohkem. Oma järgmise lavastuse kohta ütleksin humoorikas psühho-thriller. Eks näis, kas ta ka sellisena välja kukub. 

Tallinna linnateatrisse on tulnud palju noori näitlejaid ja paar noort lavastajat. Kuidas vanad olijad on teid vastu võtnud?

Meie kursuselt tuli aasta tagasi linnateatrisse tööle 10 inimest. Vastuvõtt on algusest peale olnud väga soe. Meil on olnud võimalus teha asju, mida oleme soovinud, meie ideede vastu on tuntud huvi. Kuskil kätt ette küll ei ole pandud. Aga loomulikult on aukartus endast rohkem kogenud ja teatrit paremini tundvate inimeste ees. Ma usun, et esimesed aastad teatris ei erine väga palju kooliajast, õppimine käib veel täie hooga. Minul on läinud kuidagi nii, et seni olen teinud lavastusi põhiliselt kursusekaaslastega, nii et eks ikka on natuke kõhe selle hetke ees, kui tuleb endast vanemate ja targemate inimestega koostööd tegema hakata. Järgmise lavastusega seisab see mul ees. Ma loodan, et saan hakkama. 

Milline lavastaja on Diana Leesalu?

Iseenda kohta on sellele küsimusele raske vastata. Seda peaks vist minuga koos proovides olnud näitlejatelt küsima. Loomulikult kuulan ma alati näitlejate arvamuse ära ning me enamasti analüüsime ja proovime läbi ka teiste pakutud ideed. Teatri tegemine on siiski meeskonnatöö ja see on minu arvates äärmiselt tähtis, et kõigil oleks võimalus oma mõtteid välja öelda ja oma versioone katsetada. Samas on lavastaja proovis ikkagi see, kes peab hoomama tervikut ja nägema suuremat pilti. Nii et kõik ideed peaksid ideaalis siiski jääma üldisema kontseptsiooni ja nägemuse raamidesse. Sageli on juhtunud, et mõni näitleja pakub välja hoopis parema idee või lahenduse, kui minul oli. Ma kindlasti ei hakka sellisel juhul jonnima ja vägisi enda asja läbi suruma puhtalt sellepärast, et see idee ei tulnud minult. See oleks äärmiselt rumal. 

Kuidas jõudsite just linnateatrisse?

Elmo Nüganen kutsus. Ta oli meie kursuse juhendaja ja samal ajal linnateatri peanäitejuht. See on üsna harukordne, et ühelt kursuselt nii suur hulk inimesi korraga ühte teatrisse tööle läheb. Eks aeg näitab, kas meie siia kutsumine oli õige otsus. Me proovime kindlasti anda teatrile nii palju, kui oskame ja suudame. Minule küll väga meeldib siin olla ja siinsete inimestega koos luua. 

----------------------

Nagu suure pere liige

Diana Leesalu tõdeb, et Tallinna linnateatrisse tööle tulnuna sai ta justkui ühe suure perekonna liikmeks. „Just esietenduste eel on eriti tugevalt tajuda, kuidas kogu kollektiiv töötab ühise eesmärgi nimel. Mul on tunne, et kõik inimesed siin peavad tähtsaks, et kui me juba kutsume publiku midagi vaatama, siis peab sellel olema mingi kindel kvaliteet ja hinnaalandusi ei tohi teha, lati alt ei tohi minna. Ja seda olen ka tundnud, et ebaõnnestumistega on teatril selle võrra raskem toime tulla,” märgib Leesalu. Ta ei oska aga öelda, kas linnateatri vaimsus on kuidagi erilisem kui teistes teatrites. „Võib-olla ei olegi seda tarvis sõnastada. Tähtis on, et vaimsus oleks selline, et kolleegidel oleks hea siin töötada ja publikul meeldiv siia tulla,” leiab noor lavastaja. 

Curriculum vitae

*Sündinud 1. novembril 1982. aastal Põlvas.

*Lõpetas 2001. aastal hõbemedaliga Põlva keskkooli ning 2005. aastal Eesti maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse eriala.

*2012. aastal lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 25. lennu dramaturgi erialal, samal aastal asus lavastaja-dramaturgina tööle Tallinna linnateatrisse.

*Tema 2005. aastal ilmunud debüütromaan „2 grammi hämaruseni” (kirjastus Verb) oli Betti Alveri kirjandusauhinna üks nominente. Teine romaan „Mängult on päriselt” võitis 2006. aastal Eesti lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorsooromaani võistlusel esimese preemia.

*On tulnud Põlva SK / Helluse naiskonna koosseisus mitmel korral Eesti meistriks ning karika võitjaks käsipallis.