Iir Hermeliin täidab ruumi maagiaga

„See on loogiline, et igal aastal on festival oma kuraatori nägu. Subjektiivsus muudabki iga kord festivali eriliseks ja omanäoliseks,” tõdeb teatrikunstnik Iir Hermeliin ning sõnab, et tänavuse festivali jaoks on ta koos loomenõukoguga erilise hoolega otsinud lavastusi, milles pööratakse tähelepanu atmosfäärile ja mis on suunatud kõikidele meeltele.

„Meie leitmotiiviks on ruumimaagia mõte,” täiendab teatrifestivali loomenõukogu liige Kristiina Garancis. „See tähendab, et teatri kui kollektiivse kunsti kõigi osaliste – lavastaja, lavastuskunstniku, helilooja, valguskunstniku, näitlejate ja teiste lavastust loovate professionaalide töö tulemusena tekib väga eriline ruum või atmosfäär, mis on täidetud kordumatu maagilise energiaga,” selgitab ta. „Silmal on küll hästi suur osa, aga mitte peaosa. Ruumimaagia on kui ruumi loomine näitleja sõnaga ja kehaga, lavastaja mõttega, kunstniku materialiseeritud lavaruumiga. Nõnda sünnib eriline harmooniline keskkond. Ruumimaagia võibki olla see harmoonia, mis tekib järsku kõikide nende valdkondade inimeste vahel ja hakkab oma elu elama,” mõtestab Garancis ruumimaagia olemust.

Seega, ehkki festivali kuraator on ise lavastuskunstnik, ei ole tänavusel festivalil lavakujundus kuidagi eriliselt au sisse tõstetud. „Tähtis on tervik, koosmõju, kõikide lavastust loovate inimeste koostööna tekkiv ühine looming. Lavakujunduseks võib olla ka üks punane barett või viltu langev valguskiir. Vahet ei ole, kui palju kilosid või kihte laval on, tähtis on tervik, mis mõjuma hakkab,” ütleb kuraator.

Külmaks ei jää keegi

„Need lavastused, mis me välja valisime, tekitavad kindlasti vaidlusi, mõtteid, ehk ka äärmuslikke seisukohavõtte, aga kindlasti jäävad eredalt meelde, nendes on sõnum,” kinnitab Garancis. „Kõik lavastused on üllatavad ja kontrastsed. Me oleme seda meelt, et festival ei ole koht, kus näidata tublit, head, keskmist teatrit, vaid pigem teatri piire kompavat ja otsingulist, sädemega, edasivaatavat teatrit,” lisab Hermeliin. „Jah, me tahame näidata teatrit, mis puudutab. Võib-olla mõnikord puudutab vastukarva, aga ei jäta külmaks,” täiendab omakorda Garancis.

Žanripiire ületav mõtlemine ja kunstiliikide ühendamine laval on samuti kaks märksõna, mis tänavust Draamat iseloomustavad. „Eestlasi on kasvatatud usus kirjasõnasse ja vast sel põhjusel on siinne teater põhiliselt sõnakeskne. Me leidsime festivalile ka lavastusi, mis tingimata ei põhine näidendil, üldse kirjalikul tekstil. Lugu saab teatris jutustada väga erineval viisil. Lugu ei pea esitama vaid sõnade abil. Teatraalset lugu võib rääkida näitleja liikumise, helide, objektide, valguse või projektsiooni, eri kunstiliikide terviklikuks ühendamise kaudu,” lausub festivali kuraator.

„Valdavalt on viljeldud traditsioonilist stanislavskilikku psühholoogilist sõnalavastust, aga teatriaasta põhjal võib öelda, et järjest enam näeb ka otsingulist valdkondadeülest mõtlemist, ja see on väga äge,” leiab Hermeliin. „Põnevad teemad, vormikatsetused, midagi lahendatuna teistmoodi ja nähtuna värskelt – ka seda pidasime valikut tehes silmas,” täiendab Garancis. „Tore, et teatril on loomingulised väravad avanenud ja kunstiliigid segunevad,” resümeerib Hermeliin.

Iga õhtu teatris

Mõlemad tõdevad, et festivalikava kokkupanek on küll üllatavalt mahukas, aga põnev töö. „Veidi liialdatuna võib öelda, et septembrist maini käisime pea igal õhtul teatris. Need õhtud, kui me teatris ei olnud, vaatasime kodus videotelt etendusi. Saime regulaarselt kokku, arutasime lavastused kiht-kihilt läbi, analüüsisime, otsisime festivalile lugusid, mis oleksid omamoodi dialoogis. Ning kui maikuu oli käes, oli aeg hakata nähtust põhiprogrammi ja teemaprogrammi „Särts!” koostama. Asusime puslet kokku panema lavastustest, mis olid meid kõnetanud ja puudutanud. Juuni alguses see hull teatrimaraton lõppes,” meenutab Iir Hermeliin. Aga meeskond teeb tööd muidugi festivali lõpuni, kuni teatepulga järgmisele kuraatorile üleandmiseni.

„Mul on erakordselt hea meel, et saame tänavu tuua festivalile kaks kontrastselt kohaspetsiifilist lavastust – Marat Gatsalovi „Tühermaa”, mis on väga aistinguline ja erilise atmosfääriga lavastus, ning Linnea Happoneni unenäolise objektiteatriloo „Bistro Beyondi”. Festivalil ei ole ühtegi kompromissvalikut ega kohatäidet. Kõik kaheksa põhiprogrammi lavastust on läbinud väga tiheda sõela, julgen käe alla panna ja öelda, et need on erilised lavastused,” kinnitab Hermeliin. Kuraatorit abistas valiku tegemisel loomenõukogu, kuhu kuuluvad lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kristel Maamägi, dramaturg Siret Paju ning teatriteoreetikud Kristiina Garancis ja Ott Karulin.

„Huvitav oli jälgida, kuidas mõtleb lavastaja, kuidas dramaturg, teatriteoreetik või kunstnik. Me kõik töötame teatris, loome sageli sama lavastust, oleme kõik n-ö sama veregrupi inimesed. See, mis meile igaühele teatris mõjub, on ometigi erialast lähtudes erinev. Ja kokkuvõttes panevad ikka ühed ja samad lavastused meil kõigil silmad särama. Me kõik tajume ühtemoodi, kui lavastus on õnnestunud ja habras harmooniline tervik loodud,” märgib Hermeliin.

Koostöös tekib sünergia

Iir Hermeliin on teatrikunstnikuna paistnud silma paljude töödega. Näiteks kaunistas ta mõne aasta eest vabariigi sünnipäeva kontserdi tarvis Vanemuise saali salati- ja maitsetaimedega. „Mulle tundus lihtsalt vastuvõetamatu hakata masuajal ühekordse ürituse jaoks dekoratsioone tootma ja raha põletama!” „Taarka” lavastuses olid kujunduseks ehedad köögiviljapeenrad. „Kui teed Setumaal ehedat setu tükki, mis on setu kirjutatud ja räägib setude elust, siis tundub pisut veider hakata pappi, liimi ja penoplasti kohale lohistama. Ikka materjal tingib lähenemise,” tõdeb Hermeliin. Aga näiteks „Ooperifantoomis”, mis on praegu tema töölaual, lubab ta publikule korralikku teatraalset tulevärki näidata.

Kui pärin, mida teatrikunstnik ise peab oma suurimaks saavutuseks, vastab ta, et seda on väga raske öelda. „Ma püüan iga lavastusega üle oma varju hüpata. Püüan alati enda jaoks leida uut kvaliteeti ja uut lähenemist, end üle trumbata. Iga kord justkui võistlen iseendaga, et kes keda seekord üllatab. See ei tähenda, et see peaks publikule välja paistma või oleks kuidagi välispidine loomisprintsiip. Loomulikult pärast esietendust tundub, et viimane töö on enda jaoks kõige huvitavam. Ja järgmisel hetkel, kui uut lavastust tegema asun, tundub, et nüüd olen hoopis uuele tasemele jõudnud või hakkan jõudma,” arutleb Hermeliin ja lisab, et lavakujundust ei saa lavastusest eraldi vaadelda. „Teatris on tähtis kõigi lavastust loovate osaliste ideede sünergia ning selle harmoonia sündi ei saa kunagi ette ennustada ega planeerida,” täiendab Garancis. Kuigi võtmesõnadeks on koostöö ja toetus, teineteisega arvestamine. Teater on ju kollektiivne kunst. Väga hea lavakujundus ei pruugi tähendada väga head lavastust. Ja väga hea lavastus ei pruugi tähendada väga head kujundust, on mõlemad ühel meelel.

„Kõige paremad tööd on olnud sellised, kus minu ja lavastaja loomingulised energiad haakuvad, hakkavad pingpongi mängima. Kui inimesed austavad ja hindavad üksteist, on loomiseks vabad käed ja algab tõeline ideede tulevahetus – mina annan lavastajale ja lavastaja annab mulle ja sellest koostööst saab midagi suuremat sündida,” arvab Hermeliin. Ta sõnab, et kuigi aplaus pärast etenduse lõppu on mõeldud kõigile lavastuse loojatele, mitte ainult kummardavaile näitlejatele, saavad helikunstnikud, liikumisjuhid, lavastuskunstnikud ja teised lavastusega seotud inimesed tagasisidet harva, sest kriitikud panevad tähele eelkõige näitlejaid ja lavastajat. „Harva märgatakse lavastust tervikuna, koos kõigi tema osistega, mis moodustavadki selle tuksuva südame, mida õhtul laval kogeme,” sõnab ta.

Aplaus lavakujundusele?

Kuuldavasti oli vanasti Estonias komme kohe, kui eesriie avanes, mõjusat lavakujundust aplausiga tunnustada. „Mina ütleks, et kui minu lavakujundus etenduse alguses või keset etendust aplausi ära teeniks, siis see oleks isegi võib-olla päris halb märk. Sest see võiks viidata sellele, et lavakujundus domineerib lavastuse üle. Ma ei arva, et see on hea. Lavakujundus peaks lavastusse sulanduma, see ei tohiks iseseisva vaimustava installatsioonina tähelepanu pälvida,” jääb Hermeliin tagasihoidlikuks.

„Tänapäeva publik on väga nõudlik. Me oleme harjunud suurte illusioonidega ja simulatsioonidega. Vanasti tuli publik saali ja maalitud reaalsuse illusioon oli nii võimas, et hakati tahtmatult vaimustusest plaksutama. Kuidas praegu publikut üllatada, on küsimus. Kino on läinud 3D ja sürraundi suunas, teater ilmselt läheb järjest radikaalsemalt inimese hinge sisse, poeb naha alla. Püüab raputada vaatajat sisuliselt, tõmmata dialoogi,” arutleb Hermeliin. „Ka videot ja filmielemente kohtab laval päris palju,” täiendab Garancis. „Traditsiooniline sõnalavastusteater on Eestis hästi palju edasi liikunud ja testib äärevorme. Sisse tuleb isegi tsirkust, mis on mujal maailmas juba väga populaarne,” lisab ta. „See tuleb ikka sellest, et publik on muutunud nii nõudlikuks! Võtta praegu klassikaline näitemäng üle-eelmisest või eelmisest sajandist ning see korrektselt ja hästi ära teha, seda tundub praegu vähe,” tõdeb Hermeliin, kel peale Draama festivali kureerimise seisab ees oma erialase elu kõige tihedam ja väljakutserikkam periood. „Praegu on laual kaks ooperit, kaks muusikali, kaks üsnagi ääreala kompivat radikaalset draamateksti. Nii et tulekul on väga tihe ja erutav hooaeg!”