Raamatukogu neile, kes raamatuid lugeda ei näe

Peamiseks meeleks tõuseb siis kuulmine ja selle kõrvale kompimine. Kirjasõna vallas tähendab see peamiselt heliraamatuid ja -ajakirju ning punktkirjas trükiseid.

Sellistele lugejatele eriväljaannetega tootmise ja nendega varustamise juures on suureks abiks pimedate raamatukogu. Eesti pimedate raamatukogu asub Tallinnas lennuvälja kõrval Sõjamäel. See on eripärane biblioteek, kuhu lugejad/kuulajad enamasti kohale ei tulegi – laenutamine käib posti ja viimasel ajal üha enam veebi teel.

„Juba 1947. aastasse ulatuva ajalooga pimedate raamatukogu tegutses varem kehvades ruumides Tondil, 2004. aastal sai see väga vajalik raamatukogu hoiuraamatukogu filiaaliks. Mõni aasta tagasi kolis ta siia Sõjamäele, meie ruumidesse. Nüüd toodetakse siin ka heli- ja punktkirjas raamatuid,” ütleb hoiuraamatukogu direktor Vaiko Sepper värskelt remonditud ja moodsalt sisustatud ruume tutvustades.

Erilised raamatud

Selliste eriliste raamatute tegemiseks on vaja ka erilisi vahendeid. Ilmselt on igaüks kuulnud prantslase Louis Braille’ pimedate jaoks 188 aastat tagasi loodud punktkirjast. Sõjamäel raamatukogus on selliseid raamatuid üle 800.

Punktkirjas raamatuid aastaid toimetanud ja trükiks ette valmistanud toimetaja Avo Falkenberg näitab esmapilgul suuremat arvutiprinterit meenutavaid spetsiaalseid printereid, mis pressivad õhukesse kartongi rida rea haaval pimekirja tähti. Ta selgitab meile lähemalt sedagi, kuidas punktkirja sõrmeotstega märke mööda libistades loetakse. Lugemise kiirus on tavateksti häälega ettelugemise kiirus, nendin enda jaoks mittenägijate kirjasõnaga suhtlemise tempo kohta.

Hästi kõlavad raamatud

Aga – punktkirja on küllalt raske õppida, eriti neil, kel see vajadus vanemas eas tekkinud. Sellisel juhul on suureks abiks heliraamatud. Heliraamatu lugemisega, nagu punktkirjagagi, läheb rohkem aega. Näiteks enam kui 300-leheküljelise menuki, Indrek Hargla ajaloolise kriminaalromaani „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” heliraamatu läbilugemine tähendab ligi 15 tundi kuulamist. Aga kasutamise lihtsuse tõttu muutuvad heliraamatud üha populaarsemaks. Kevadises lugejahääletuses selgus, et kõige enam meeldivad kuulajaile Urve Koni ja Andres Otsa sisse loetud raamatud. Heliraamatud loetakse sisse vastavates hästi varustatud helistuudiotes. Mullu loeti sisse üle 160 raamatu ja ajakirju.

„Heliraamatuid ja -ajakirju on meil kogus juba kõvasti üle 3200 nimetuse,” ütleb raamatukogu juht Marja Kivihall. „Siin meil eriti lugejaid ei käigi, sest me saadame kõik postiga tasuta koju, olgu Eesti piires või näiteks Lätti, Suurbritanniasse, Kanadasse ja Hispaaniasse.”

Aga moodne aeg on siingi vallas aidanud elu mugavamaks teha. Mullu veebruaris avati internetis pimedate veebiraamatukogu, kus saab digitaalseid heliraamatuid alla laadida ja voogedastusena kuulata. Sellisel kujul on saadaval üle 2200 raamatu. See Margit Orusaare juhitud töögrupi loodud keskkond pälvis mullu erialaraamatukogu aasta teo tiitli.

Lõvilakaga raamatud

Infotöötaja Ülle Olt näitab ka väga erilisi raamatuid, mida on raamatukogus veidi üle 80. Need on puuteraamatud. Peamiselt eripedagoogikat õppivate tudengite valmistatud, töömahukad ja ostes väga kallid raamatud on mõeldud pimedatele lastele, et neile tutvustada mitmesuguseid maailma asju. Raamatulehed on valmistatud peamiselt kartongile tõmmatud kangast, millele on õmmeldud mahulised aplikatsioonid, näiteks lehviva lakaga lõvi, mida saadavad punkt- ja tavakirjas saatetekstid. Nende abil saab ka pime lapsevanem lapsele seletusi anda.

Kokkuvõttes: pimedatele on eesti keeles kättesaadav keskmise haruraamatukogu jagu raamatuid ja ajakirju, suurt osa neist saab laenutada kodunt lahkumatagi.

Ja ehkki tehnoloogia areneb pidevalt, jääb enamik igapäevast tööd kirjasõna valguse toomiseks edaspidigi suuresti selle eripärase raamatukogu töötajate teha.