Mark Soosaart ärritab kaubanduskeskne suhtumine kultuuri

Mullu vähenes festivali eelarve tunamullusega võrreldes 10–15 protsenti ning tänavugi pole pilt parem. „Sel aastal on eelarve taas drastiliselt vähenenud. Hindade tõusu tõttu muutub festivali korraldamine raskemaks. Aga siiamaani ei ole me veel meelt heitnud,” räägib Soosaar Linnalehele. Ta tunnistab, et dokumentaalfilmide festivali juures ei saa kindlasti rääkida suurest piletitulust. „Me oleme vaadanud, et piletitulu jääb kõvasti alla otsestele näitamiskuludele. Kultuuriministeerium, Eesti Filmi Instituut ja Pärnu linn maksavad praegu ikkagi peale, et saaks üldse filme näidata,” lisab Soosaar.

Samas on ta rahulolev, sest rahvast on saalides rohkem kui varasematel aastatel. „See teeb muidugi heameelt. See on nii tänu päiksele, sest päike meelitab ju inimesi Pärnusse. Pärnu on puupüsti külalisi täis ja meilgi on saalid üsna täis,” on filmimees rõõmus.

Vaimuga ei arvestata

Pärnu filmifestival on kuurortlinna jaoks märgilise tähendusega. Soosaar rõhutab, et eriti tähtis on see veel seetõttu, et Pärnus praegu kino sisuliselt puudub. „Siin on küll nõukogudeaegne kino, aga see asub sellises kohas, et inimesed ei taha seal eriti käia, ning aparatuur jms on aegunud. Ja uus kino, mida vist hakatakse ehitama, tuleb tegelikult kommertskino. Paar saali, mis hakkavad asuma kaubanduskeskuses. Ma ei kujutaks ette, et meie teatrid ja kontserdimajad peaksid kaubanduskeskustesse kolima. See kaubanduskeskne suhtumine kultuuri hakkab mulle Eestis juba ausalt öeldes närvidele käima,” mõtiskleb Soosaar ning lisab siis, et tõsiseid filme, kontserte ja teatrietendusi tuleb ikkagi vastavates kohtades esitada.

Tänavuse Pärnu filmifestivali teema on „Vaim ja võim”. Kas praegune aeg on teema püstitamiseks õige või olid vastavad filmid lihtsalt olemas? Soosaar vastab, et muidugi aeg. „Vaadake ise, mis Eestis toimub, see paneb ikka tõsiselt mõtlema. 25 aastat tagasi toimus loominguliste liitude pleenum ja kuulati kultuuriinimesi. Nüüd aga on vaimuinimeste kaasamine peaaegu lõpetatud. Vaadake kas või seda, kui vähe on kohalikke omavalitsusi, kus kultuurirahvaga arvestatakse. Kõigepealt arvestatakse ikka ettevõtjatega ja nende erahuvidega ning alles pärast seda võib-olla mõningate väljavalitud inimestega kultuuri- ja haridusvaldkonnas,” on Soosaar kriitiline.

Filmimehe sõnul on Eestis need, kes on poliitilise võimu ettevõtjate toel enda kätte saanud, väga varmad otsustama, missugust kultuuri peab rahvale pakkuma ja missugust haridust võib ja peab andma. „Kui palju siis pedagooge ja haridusrahvast üldse sisuliselt ja tõsiseltvõetavalt hariduskorraldusse kaasatakse?” analüüsib Soosaar vaimu ja võimu suhteid Eestis. Kas ja kuivõrd on asjalood vaimu ja võimu suhtega mujal maailmas – just sellest paljud Pärnu filmifestivali filmid räägivadki. 

_______________________________

Festival jõuab igasse koju

*Nagu ikka näitab Pärnu filmifestivali filme ETV.

Täna kell 21.45 linastub ETV-s Matthew Akersi film „Marina Abramović. Silmitsi kunstnikuga”. Filmis portreteeritakse Serbia kunstnikku ja moodsa performance-kunsti suurkuju Marina Abramovići, kes on tegutsenud juba neli aastakümmet ning peab end selle valdkonna „vanaemaks”. Istudes sadade ja tuhandete kunstisõprade ees New Yorgi moodsa kunsti muuseumis, vaadates inimestele sügavale silma ja hinge, tehes seda ühtki sõna lausumata, püüab kunstnik äratada igaühes tõe hetke.

*Laupäeval kell 21.35 näeb ETV-s Nima Sarvestani filmi „Ilma burkata trellide taga”. See film räägib afgaani naistest, kes on põgenenud pealesunnitud abielust ja peavad karistuseks istuma aastakümneid vanglas. Kui neid pärast vabanemist ei kosi ükski uus mees, siis käsib iidne traditsioon hüljatu surmata.

Laupäeval kell 22.45 on ETV ekraanil Pärnu filmifestivali lõputseremoonia ja selgub televaatajate valitud Eesti rahva auhinna saaja.

Pärnus näeb filme raekojas (Nikolai 3), uue kunsti muuseumis (Esplanaadi 10) ja Agape keskuses (Männi 2).

Loe Pärnu filmifestivali kohta lisa festivali kodulehelt www.chaplin.ee/filmfestival/est.