Urmas Vadi elustas keskikka jõudnud Nukitsamehe

Täna õhtul esietendub Emajõe Suveteatri suvelavastus „Nukitsamees 2”, mis kujutab endast järge „Nukitsamehe” loole. Mis on saanud Nukist, Itist ja Kustist? Kuidas ja kus elavad nõiamoor, Mõhk ja Tölpa? Kuidas on nad suutnud kohaneda tänapäeva Eestis? Näidendi autor Urmas Vadi ja lavastaja Andres Dvinjaninov hoiatavad: see pole lastetükk!

„Tõesti, ei tasu ikka kogu perega vaatama tulla, et näitame lapsele kah armsat Nukitsameest. Kui aus olla, siis polnud ta Oskar Lutsulgi teab kui armas, vaid ikka üsna metsik ja jõhker tegelane. Ja ega ta selles näidendis, kus ta on keskealine, mingite laste teemadega ei tegele,” märgib autor Urmas Vadi.

„Nii nagu lapsed ei pea vaatama Ingmar Bergmani ega Quentin Tarantino filme või filmi „Saag”, ei ole neil vaja ka seda vaadata. Ühesõnaga võiks lapsi hirmutada, siis nad ei tule,” käib Vadi välja argumendi, millest võiks vanematel abi olla, veenmaks lapsi seekord koju jääma. (Ja lisaks on lapsed oma „Nukitsamehe” juba laval ära näinud, muusikali lavastas Vanemuises paari aasta eest Eva Klemets.)

Nukitsamees on tegelane, keda teavad kõik. Isegi neil, kes pole Lutsu raamatut lugenud, on tõenäoliselt silme ees omal ajal valminud Helle Karise film, kus särasid Ita Ever, Urmas Kibuspuu, Tõnu Kark ja teised näitlejad. Autor tõdeb, et „Nukitsamees 2” loomiseks sai ta inspiratsiooni nii Lutsu raamatust kui ka Karise filmist ning et uuslavastus on mõeldud just sellele põlvkonnale, kes selle raamatu või filmiga koos on üles kasvanud ja nüüd ise enda eluteljel kuhugi sinna keskele jõudnud. „Ma isegi mõtlesin ükspäev, kas seda võiksid vaadata näiteks inimesed väljastpoolt meie kultuuriruumi. Ja jõudsin selleni, et võiksid küll, aga nagu ikka ei pruugi mingid tsitaadid midagi öelda ning siis ei saa mängust aru,” lisab ta.

Otse loomulikult ei soovi autor enne esietendust kõiki kaarte avada. Teada on niipalju, et Nukitsamehe rollis astub üles Endla näitleja Ago Anderson ja vanamoori mängib Peeter Volkonski. Veel teevad kaasa näitlejad Merle Palmiste, Raivo E. Tamm, Indrek Taalmaa, Riho Kütsar ja Maria Soomets.

Nukrus korraliku Nuki silmades

Vadi on varem rääkinud, et lavastuse tegelased elavad nüüd linnas ja „Nukitsamees 2” on vaade sellele, kuidas nad praeguses linnastunud Google’i-ühiskonnas on kohandunud. Näiteks Mõhk ja Tölpa on anonüümsed netikommentaatorid. Üritan veel kord pärida, millest ikkagi lavastus räägib ja milliseid teemasid käsitleb. „Ta ikka on nii nagu need näidendid ja raamatud ja filmid enamjaolt on, räägib inimeseks olemisest. Kitsamalt ehk inimestevahelisest suhtlusest ja selle võimalikkusest, ka lähedusest. Aga ma järjest enam tunnen, et väga raske on öelda, lavastuse juures veel eriti, millest ta räägib. Sest ega lavastus, kuigi siin on konkreetne lugu, ei tähenda ainult konkreetset teemapüstitust ja lahenduse leidmist. Ning seda, kuidas ta kellegi jaoks mõjub, mis tundeid ja mõtteid tekitab, ei saa kellegi eest ära öelda. Mind inspireeris kirjutama üks lapsepõlvest sisse jäänud tunne. See oli „Nukitsamehe” raamatu lõpus asuv illustratsioon, kus Nukist on saanud korralik koolipoiss, sarvi tal enam pole, nahk on valge. Aga tema silmades peegeldub meeletu nukrus ja igatsus. Ja võib-olla peegeldub see praegu ka inimeste pilkudes. Me tuleme ju metsast, see eestlaste linnakultuur on üsna hiline nähtus,” arutleb Vadi.

Metsakollide perest pärit Nukitsamees kasvatati ümber korralikuks lapseks. Nüüd on Ago Andersoni kehastatav Nukitsamees keskealine mees. On ta ontlik linnakodanik või kipub ikka metsa poole vaatama ja miks? „Eks see kõik ole valikute küsimus. Aga ma ei hakka ära rääkima, milline ta on ja mida ta teeb. See oleks umbes sama, kui diktor sooviks enne krimkat kõigile head vaatamist ja omalt poolt annaks vihje pidada silmas rohelise kaabuga meest,” vastab Vadi.

Filmis oli tähtsal kohal Olav Ehala kirjutatud muusika. Ühelt poolt kõlas filmis südamlik „Kodu laul”, aga teisalt paelus noori vaatajaid kollide lauldud lustakas „Raha laul”. („Otsi lolli, kes ei karda kolli, kui on kollil raha maitse suus. Raha mängib elus põhirolli, rahas on õnn ja armastus…”). Autor kinnitab, et raha teema lavastuses esiplaanile ei tule. „Seda laulu laulsid vist Mõhk ja Tölpa, kui ma õigesti mäletan. Ja ju nad laulsid seda sellepärast, et neil polnud seda piisavalt. Võib-olla see tunne, et midagi on ikka puudu ja neid on kõrvale jäetud, saadab neid nüüdki. Aga küsimus pole kindlasti rahas,” ütleb ta.

„Nukitsamees 2” tuleb lavale uudses mängupaigas, Teguri tänavas asuvas Kammivabriku klubis. „See on lihtsalt väga lahe saal. Juba siis, kui seal polnud veel midagi üles ehitatud, nägi see selline välja, et seal võiks teatrit teha. See on mõnusalt räämas maja, nagu Ago Andersoni lõug, ja sellisena see sobib. Ühelt poolt on saal intiimne ja teiselt poolt väga hea erinevate võimalustega mängupind,” kiidab Vadi.

Vähesed ideed suure raha eest

Tegusa autorina jõuab Urmas Vadi palju kirjutada ja ka tema näidendeid on viimasel ajal mitmes teatris lavale jõudnud päris mitu. „Ideid on ikka vähe, aga ma lihtsalt müün need väga hästi ja kalli raha eest ning mitmele poole maha,” arvab autor ise tagasihoidlikult.

Erilist huvi tunneb Vadi ajalooliste isikute elustamise vastu, aga muidugi omas võtmes. „Kui ma kirjutama hakkasin, nii vast 18 aastat tagasi, siis kirjutasin peamiselt endast, aga sellest väsib vaikselt ära. Eks ma kirjutan endast ikka edasi, aga nagu elus ikka suhtled võõraste inimestega, saad nendega tuttavaks, vaatad filme, loed tekste. Ja need inimesed, kes ei ole sina, tulevad kuidagi iseenesest mõistetavalt mängu. Kui see elus nii on, siis miks ta peaks kirjanduses teistmoodi olema? Minu enese jaoks muutub järjest tähtsamaks tegelda nende teemadega, mis on minu ümber õhus, just siin, selles ruumis ja ajas, ning rääkida ka nende inimestega kaasa. Mis puutub Nukitsamehesse, siis ma arvan, et kui Luts elaks, siis ta kirjutaks selle loo ise, kuidas Nukitsamees ja Iti ja Kusti ja metsalised on suureks saanud. Sest tal on ju „Kevade” ja „Suvi” ja nii edasi. See on üsna loomulik, et ta võiks nii mõelda. Aga kuna ta on surnud ja seda enam teha ei saa, siis ma kirjutan nüüd tema eest,” räägib autor.

Aga täiskasvanutele kirjutades ei kavatse ta pereisana ka lapsi unustada. „Ma olen küll paar näidendit lastele kirjutanud, aga see pole see. Ma kirjutasin need siis, kui mul endal lapsi veel polnud. Aga praegu olen küll mõelnud, et peaks seda taas tegema. Ja kui teatri peale mõelda, siis sooviks ma teha sellise lastelavastuse, kus keegi ei karju, et publiku tähelepanu võita, keegi ei puhu mingit kõva häälega pasunat ning keegi ei lase pauku,” kinnitab ta.