Inimesed

Annaliisa Pillak rikub laulmise ja näitlemise piire  

Ada Maltseva , 28. märts 2013, 00:00
MEZZOSOPRAN ANNALIISA PILLAKFoto: ALDO LUUD
Metsosopran Annaliisa Pillak (37) elab 1999. aastast Helsingis, kuid pole Eesti jaoks kadunud talent.

Ta on esinenud kontsertidel paljudes välisriikides ega ole võõras ka kodupublikule, kui meenutada peaosatäitmist eksperimentaalses kontsertetenduses „Diiva”, Lied-kontserte koos mitme pianistiga ja Sesto rolli Estonias lavale tulnud Mozarti ooperis „Tituse halastus”. Ja lähiajal kuuleb teda ka Vanemuise uues ooperis „Onegin”. „Kui vaatan aknast välja, näen merd, mille taga on Eesti. Ma olen väga lähedal ja näoga Eesti poole,” kinnitab ta.

 

„Diivas” teete mõlemat – laulate ja näitlete. Kas omal ajal draamanäitlejaks saamise mõtteid ei tekkinud?

Kui meilt lasteaias küsiti, kelleks me tahame saada, vastasin, et lauljaks ja tantsijaks. Kasvataja küsis, kas ma näitlejaks ei taha saada. See elukutse oli mul sel hetkel meelest läinud. Tundsin, et tahaksin küll, aga kuna olen juba lapsest peale kangekaelne, siis jäin oma esialgsele valikule kindlaks. Hiljem Otsa koolis käies soovitas meie näitlemisõpetaja Marika Rink mul tungivalt lavakunstikateedri sisseastumiskatsetele minna. Samal kevadel aga oli üks väike lauluvõistlus, mille võitsin. Järeldasin, et olin saanud vastuse või märgi, mis suunas ma elus hoidma pean, ja rohkem küsimusi ei ole mul selles suhtes kunagi olnud.

(Laulja tõdeb, et tänu vanematele, näitlejatele Helene Vannarile ja Peep Pillakule, mõjutas loomulikult temagi elukutsevalikut see, et ta kasvas teatrikulisside taga. Peale teatrisaali olid lapsena tema lemmikuteks grimmituba, „kus pidi olema väga osav, et pisutki end mökerdada, enne kui keegi vahele segab, kostüümituba ja muidugi rekvisiitide tuba, mis oli täiesti omaette võlumaailm, kuhu oli väga raske pääseda”. Aga alati leidus vastutulelikke töötajaid, kes olid nõus veidi ust paotama ja lubasid teinekord end veidi aidatagi. Isegi kui see lõppes lahkele lubajale ülemuselt pragada saamisega. Aga džäss- ja estraadilauljatel nende tubadega tegemist ei ole ning need ametid ei ole tal hiljem mõttessegi tulnud.)

 

Laulmises ja näitlemises on ju ka palju sarnasusi?

Nendes on palju sarnasusi, aga muidugi ka palju erinevusi. Näiteks on lauljatel ette antud rütm, meie ei saa tekitada pausi, mis kannaks. Meie paus on kaheksandik, neljandik, kuueteistkümnendik. Me võime rõhutada mingit osa tekstis, aga mitte mängida lõputult tempoga, sest meil on kindel vorm ja mäng käib selle piires. Samuti on meie väljendusvahendid mõnes mõttes piiratud. Näiteks peab laulja lõug olema vaba, et hääl vabalt voolaks. Ooperi libretodes on ju palju väga tugevaid tundeid – kirge, viha, armastust jne. Palun väljendage siis kõike seda nii, et teie lõug ripub lõdvestatult.

Paavo Piigi „Diivas” tahtsime murda neid kinnistunud arvamusi. Me rikume piire. Kui küsin vaatajatelt, kas see on nende meelest rohkem kontsert või teatrietendus, siis kohe vastust ei tule. Oleme esitanud „Diivat” Eesti teatri festivalil „Draama” Tartus, aga saanud kutse ka ooperifestivalile. Me läksime julgelt vormi ja traditsioonide kallale, pidades silmas siiski head maitset, ja see tasus end ära. Samas oli kohe algusest peale selge, et muusikaliselt me endale hinnaalandust ei luba. Etenduses kõlab muusika kõrgel tasemel ja ma arvan, et see on üks etenduse õnnestumise saladusi. Me ületame projektiga ka riigipiire, teine peategelane Marko Hilpo on Soomes hästi tuntud pianist. Tema rikub omakorda enda piire sellega, et on teatrilaval üldse esimest korda kui näitleja, ja ta teeb seda suurepäraselt!

 

„Diiva” etendused on läinud menukalt. Kas etenduse õnnestumisest annab teie arvates märku laulja sisetunne, publiku reaktsioon või miski muu?

Päris esimestel etendustel olime publiku nii meeletust reaktsioonist üllatunud. Meile tundus samuti, et etenduses on päris naljakaid ja leidlikke kohti, aga selliseid ovatsioone me ei oodanud. Nüüd on meil selja taga 11 etendust ning me oleme näinud erinevaid ja ka juba mitme riigi publikuid. Veebruaris esitasime „Diivat” Helsingis Aleksandri teatris, mille 470 kohta olid välja müüdud. Kuna etendus ei põhine tekstil, siis on see samamoodi mõistetav kõigile, ning ka Helsingi publikut võiks iseloomustada sõnaga „tormiline”.

Ma arvan, et õnnestumine tuleb siis, kui seda ei eelda. Meeldida püüdmine on ka meie etenduses üks teemasid. Muidugi anname endast iga kord kõik, anname parima, mis me suudame. Mina isiklikult tunnen, et see etendus on minu liha ja veri, ma usun jäägitult ja iga veretilgani, aga ma ei püüa meeldida. Kõigile ei saa nagunii meeldida. Ma arvan, et sel hetkel, kui inimene astub lavale, peab ta olema valmis selleks, et teda tabab kellegi mäda õun, buu-hüüe või hiljem vihane sõna leheveerul. Mina olen valmis, nii et andke tulla! Selles peaasjalikult ebasiiras maailmas, kus me elame, hindan ma alati ausat reaktsiooni rohkem kui mõttetut seljale patsutamist. Isegi kui see on negatiivne.

(Laulja lisab, et ka Tallinna publikul on peatselt võimalik „Diivat” vaadata-kuulata, järgmised etendused on kavas 21. ja 25. aprillil Kumus.)

 

Kuidas te sellisele ideele üldse tulite?

Idee tuli elult endalt, ümbritsevat elu vaadeldes, jälgides ja kõiges selles ise osaledes. Tõsi, idee oli minu, aga ilma nüüd Tallinna linnateatris töötava dramaturgi-lavastaja Paavo Piigita ei oleks etendus kindlasti see, mis ta on praegu. Mitte ainult, et Paavo pakatab geniaalsetest ideedest, on laia silmaringi, avara mängulise meelega, julge ja väga hea psühholoogilise silmaga. Ta suudab vastu võtta ka teiste ideid ning on väga meeldiv inimene, kes loob proovisaalis inspireeriva ja hea õhkkonna, nii et laval olijal on turvaline end avada, välja pakkuda, proovida ja katsetada. Paavo märkused on delikaatselt suunavad, toetavad. Tal on aega ja tahtmist esinejat mõista ja kuulata. Ma tean, et vähemalt laval ei jääks ka ükski minu kõige salajasem mõte tema silma all varjatuks, sest tal on terav ja läbinägev pilk. See, et minu ja Paavo Piigi teed juhuse tahtel selles projektis ristusid, on lühidalt öeldes „Diiva” edu võti.

Mida naljakat, eriskummalist või veidrat on teil endal laval olles või kulisside taga juhtunud?

„Diiva” on eneseirooniline, peeglisse vaatama sundiv ja ka kritiseeriv. Minu jaoks ei ole näiteks naljakas, kui keegi vastab proovisaalis telefonile, see on ainult ebaprofessionaalne, mitteaktsepteeritav, aga seda juhtub paraku väga sageli. Ma ei tea, kas see on tegelikult ka naljakas, kui näiteks kostüüm läheb lava taga või laval katki. Sellistel hetkedel, kui see minuga juhtub, naeran küll, seejuures tavapäraselt kõvasti ja pikalt, aga mitte tingimata sellepärast, et see on naljakas. Teiste kostüümi lagunemisi ma ei naera, sest kahjurõõm ei ole mulle iseloomulik tunne. „Diivas” käsitleme mitmesuguseid teemasid ja kõigil neil on tõepõhi all. Muidugi neid teemasid on siis edasi arendatud, aga meie väited on siiski tõesed.

 

Kas ooperilauljate seas on tujukate primadonnade teke paratamatu?

Hääl on laulja instrument, tema Stradivarius. Laulja on ainus muusik, kes kõigepealt peab üles ehitama instrumendi ja alles siis saab hakata musitseerima. Laulja pill on psühhofüüsiline, lõputute võimalustega ja meeletult õrn.

Ei ole midagi lihtsamat kui hävitada üks laulja. Inimesed, kes ei ole lauljad, ei oska end tavaliselt laulja seisukorda panna. Seda ei tee kergemaks ka asjaolu, et erinevate lauljate instrumendid reageerivad erinevates olukordades erinevalt. Lauljana tundub mulle tihti, et pean võitlema elementaarsete asjade eest. Arvan, et tujukamad primadonnad on sisemiselt veel õrnemad, sest parim kaitse on ju rünnak. Mingil hetkel ilmselt ka reaalsustaju hämardub ja tundub, et kõik on meie vastu. Ma ei usu, et olen seda piiri ületanud, ja mul ei ole nõuandeid, kuidas seda mitte teha.

Kuna ma ise primadonnatsemist taunin, siis püüan seda vältida. Nii juhtubki, et vahetult enne kontserdi algust kuulan pikka peapesu teemal, miks pianist küll soovib, et ta noodid oleksid valgustatud, kuulen administraatori kommentaari, et vaevalt keegi kontserdile üldse tuleb, ja sekund enne lavale astumist saan teada, et mu kleit ei istu hästi. Niimoodi käitutakse meiega, kui me ei diivatse. Primadonnadel on kergem, kui on teada, et võib igal hetkel pommina plahvatada, siis hoiavad inimesed oma mõtted endale.

 

 

Laulja esitas Larina rolli bikiinides

Annaliisa Pillakul on „Diiva” kõrval käsil hulk teisi töid. „Esinen meelsasti Lied-kontsertidega, tihti koos pianist Jaanika Rand-Sirbiga, kellega oleme koos musitseerinud juba üheksa aastat. Meil on peale sõpruse tekkinud ka tõeline duo ja ühtne muusikaline hingamine. Lisaks annan Soomes kooridele hääleseadet. See on väga huvitav töö ja ma naudin seda järjest enam. Kollektiivid, kellega töötan, esitavad erisugust muusikat. Nii näiteks töötan rahvusvahelisel tasemel laineid löönud kooriga KYN (Kauppakorkeakoulun Ylioppilaskunnan Naislaulajat), kes esitab peaasjalikult hoopis etnopoppi,” märgib ta.

Just praegu valmistub Pillak osatäitmiseks Vanemuises 6. aprillil lavale tulevas ooperis „Onegin”, kus ta astub üles Larinana. Muide, seda rolli laulis ta mullu Vaasa ooperis. „Ka sealses projektis oli väga vahva osaleda. Vaasa „Onegin” oli hoopis teistsugune, Vilppu Kiljuse lavastus oli moodne. Ema Larina oli endine pidude keskpunktis olnud tibi, endiselt pidutsev, alkoholiga liialdav ja ekstravagantne. Olin laval bikiinides,” meenutab laulja.

Vanemuises esitatav on traditsioonilisem Konstantin Stanislavski (1863–1938) lavastusel põhinev, kuid tuntud lavastaja Dimitri Bertmani käe all värskema vormi saanud versioon. „Larina roll, mida esitan, ei ole kuigi suur, aga elu on näidanud, et väike roll väga heas produktsioonis teeb rohkem rõõmu kui suurem roll keskpärases. Seekord on põhjust rõõmustada. Usun, et etendus tuleb vaatajatele ja esinejatele nauditav. Laval on väga head lauljad ja lavastus on tugev, rääkimata imeilusast ja kõikehaaravast Tšaikovski muusikast,” lisab ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee