Kristjan Randalu räägib mustade ja valgete klahvide keeles

Suve lõpus sai täiendust ka Kristjan Randalu pere, kuhu lisaks tõlkijast elukaaslasele Epp Aareleidile kuulub nüüd ka 27. augustil isalt sünnipäeva ära napsanud Uku Armin.

Linnaleht uuris, mida noor pianist ja ilmselt tuntuim Eesti džässmuusik esmaspäeval Estonia kontserdisaalis kuulajatele pakub.

„Mängin enda loomingut ja eesti materjali töötlusi. Oma muusikast on mul varasemat materjali ja ka sellist, mida ma pole veel kunagi mänginud. Eesti muusika moodustavad paljuski „Entel-Tenteli” laulud. Tahaksin anda läbilõike neist asjust, mida ma üldse teinud olen,” lubab Randalu. ***

Oled „Entel-Tenteli” laulude töötlused jäädvustanud koos Tallinna kammerorkestriga CD-le „Enter Denter”. Kas taaselustasid need laulud lapsepõlve nostalgiast?

Ei, pigem lähtusin mõttekäigust, et kui džässis on välja kujunenud repertuaar, mida kõik kasutavad ja mida nimetatakse džässistandarditeks, aga suur osa sinna kuuluvatest lugudest on algselt Broadway muusikalide pophitid 1930. aastatest, siis mis seos on minul nendega? Olen mõnda lugu võib-olla kuulnud esimest korda alles 100. töötluses ja alles sealt on see hakanud mulle meeldima. Originaal ise ei pruugi mulle midagi öelda. Nii mõtlesingi tagurpidi – mis on minu jaoks n-ö lapsepõlve pophitt. Kindlasti pole see 1930-ndate muusikal. Sealt tuligi otsus võtta ette materjal, millel on minuga väga konkreetne isiklik ja ajalooline seos.

Mullusel Jõulujazzil olin väga liigutatud, kui kuulsin üht neist lugudest, „Nuku hällilaulu” rahvusvahelise koosseisuga ansambli Five Senses tõlgitsuses. Kas sa välismaa muusikutega koostööd tehes võtad tihti ette mõne eesti laulukese?

Jaa, seda on ikka juhtunud, sest mõned lood toimivad ka äratundmisrõõmuta. Näiteks laulu „Igaühel oma pill” puhul pole tähtsust, kas publikul on sellega mingi seos või kas ta tunneb selle ära – see lihtsalt kõnetab kuulajat. Lastelaulu viisijupp kestab tõesti ehk vaid paarkümmend sekundit, aga kontserdil kujuneb see ikka enamasti looks, tekib iseenesest selline suurvorm.

Miks mingi lihtne asi kuulajale korda läheb ja mõni teine asi mitte, jääbki mõistatuseks. Kõige tähtsam on see, kas materjal muusikut kõnetab. Seejärel kandub see ka publikule üle. See lihtsalt on nii, et kohe on tunda, kas inimene on asjas tõsiselt või mängib pealiskaudselt.

Olen mõnikord saanud näidata kaasmuusikutele „Entel-Tenteli” originaalsalvestisi ja see on ikka olnud päris naljakas, kui nad seda lapse lauldud originaali kuulevad. Aga ega algversiooniga tutvumine ei olegi nii tähtis. Eeldus on ju ikkagi, et muusikaline materjal kannab, ka tausta tundmata.

Kas sa klaverile mingit elektroonikat või efekte ei lisa? Jääd ikka akustilise pilli juurde?

Praegu jah. Ma ei tea, mis see täpselt on, aga arvan, et need on mingid puhtfüüsiliselt tuntavad võnked, mingi vibratsioon, mis akustilist pilli mängides mõjub, aga mida elektripilli mängides minu jaoks ei ole. Samuti kõlanüansid, mängu tunnetus. Juba see vabadus mitte sõltuda elektroonikast – elektrist. On akustiline pill ja oled ise, ei ole mingit küsimärki seal vahel. Mis muidugi eeldab ka seda, et see pill on väga hea.

... ja et see pill on olemas, sest klaverit ju kaenlasse ei võta nagu süntesaatorit.

Just, sellest tekivadki praktilised küsimused, et kui on vaja salvestada, siis kus ja mis on kohapeal olemas. Aga põhipõhjus on ikka see, kas muusika meeldib, kas see kõla, mis pillist tuleb, teeb sulle head või ei. Jäin just hiljuti lapse reaktsiooni vaadates mõtlema, et kui laulda mingi jupp ise ette, tekib tal kohe huvi. Aga kui panna talle lihtsalt plaat mängima, siis ta eriti ei huvitu. Millest see tingitud on? Plaadilt tuleb ju ka mingit akustilist infot ja mingeid võnkeid. Asi pole ju ka ainult selles, et laps näeb, et keegi teeb midagi imelikku, vaid tõesti see naturaalne akustiline info lihtsalt kõnetab teistmoodi kui see, mis tuleb helikonservist. Sama erinevus on ilmselt ka elektroonilisel ja akustilisel pillil.

Sinu puhul võib ju mõjuda seegi, et oled pianist Kalle Randalu kodus üles kasvanud ja see kõlamaailm on sulle juba lapsepõlvest omaseks saanud.

Kindlasti. Klaver on minu jaoks sõna otseses mõttes kodune, see on alati olemas olnud. Samas on see kõik ka veidi kummaline, sest saalid on ju erinevad, pillid on erinevad, mis iganes kõik erineb. Aga just see, et lõpuks olen jälle klaviatuuri taga, on kodune tunne. Klaviatuur ise on ju alati nii, nagu ta olema peab.

Mäletan, et üks mu esimesi esinemisi oli vist Kuressaares 6–7-aastasena. Mul oli lugu, kus oli vaja kasutada musti klahve ka, aga seal oli klaver, mille klaviatuuri ülaosas oli üks must klahv puudu, selle asemel oli tühi koht. Mul oli aga seda klahvi vaja ja minus tekkis täielik paanika, et pill ei ole nii, nagu ta peab olema. Ema oli kaasas ja kui ma kurtsin, et ma ei saa mängida, sest klahv on puudu, siis tema seletas, et isal võib olla ka mõnikord raske, aga peab ikka esinema ja oludega kohanema. Loo moraal oli see, et oma esinemine tuleb ära teha. Ma arvan, et mängisin oktaav madalamalt, sest ega muud võimalust ei olnudki, õiges kõrguses seda teha ei saanud. Mulle ei meenu, et ema oleks mulle lahenduse ette öelnud, niisiis oli see omamoodi väike improvisatsioon, kohustus lahendada olukord.

Aga tavaliselt on õnneks kõik klahvid olemas. Et kui alati kõik ümberringi muutub, siis vähemalt klahvid on ikkagi samad. (Naerab.)

Kus sul lähemal ajal veel kontserdid toimuvad?

Novembris on graafik üsna tihe, siis on meil Siiri Sisaskiga tuur Saksamaal, samuti tulevad kontserdid erinevates kohtades maailmas tuneesia laulja Dhafer Youssefiga. Detsembris on mul Saksamaal paar soolokontserti.