Hannes Hermaküla: pereisad pole mingid pehmod, vaid kõvad mehed

Kui mööduv kolleeg Ivar Murel üritab tal naljaga pooleks tooli alt tõmmata, muheleb asjaosaline vastu: „Ma räägin praegu tõsistest asjadest!” „Sellepärast ma ei tõmmanudki,” on Murelil kohe vastus varnast võtta.

„Tegelikult on päris palju selliseid inimesi ja minust haritumaidki, kes on minuga samal meelel. Aga miskipärast nad ei kõnele. Mis seal salata, massid panevad ju tähele seda, millest meedias räägitakse,” tunnistab Hannes Hermaküla. Ta on koos abilistega teinud Kuku raadios üle 150 saate „Minu perekond” ja ETV-s 33 saadet „Pereelu”. Praegu ETV-s „Ringvaates” reporteriametit pidav ja pühapäevahommikust saadet „Terve Eesti” juhtiv Hermaküla usub, et erinevalt pereteemalistest konverentsidest, kus jutt jääb enamasti asjaomaste ringi, on temal olnud võimalik meedia võimenduse abil oma sõnumile palju laiem kandepind anda.  ***

Hannes, mis teid peresaateid tehes kõige rohkem üllatas?

Ma ei ole küll neid saateid mõnda aega enam kahjuks teinud. Üks asi, mis üllatas, oli see, et kui tahtsime teada, mis on perekond, siis tänaval inimeste käest seda küsides vastati, et ema, isa ja lapsed, aga poliitikutelt saime poliitiliselt korrektseid vastuseid, millega nad defineerisid perekonda väga keeruliselt. Ega ma poliitikute käest selget vastust saanudki. Ma olen alati uskunud ka seda, et lapse täisväärtuslik kasvukeskkond on kodus, kus on ema, isa ja vahest ka õde-vend ja vanaisa-vanaema, ning seal saab ta kõige parema aluse oma elule. Kuid tuleb välja, et paljud inimesed niimoodi ei arva. Mind natuke hämmastas see, kuidas traditsioonilised pereväärtused on muutuma hakanud. Kuidas sellele on lausa tulihingelisi vastaseid ja kui palju on õlakehitajaid, kes ei arva ei ühte ega teist. 

Olete öelnud, et pikka aega abielus oleva mehena olete justkui väljasurev liik. Kas olukord on tõesti nii halb?

Ega ma ei ole tegelikult pädev kommenteerima, sest ma ei tea statistikat. Ja kui ka teaks, siis ütleks osa konspiraatoreid ikka, et on kolm suurt valet ja üks neist on statistika. Eks see sõltu ka sellest, mis nurga alt ja kuidas inimesi küsitleda. Tõde on aga see, et vähemalt pool abieludest lahutatakse ning kui vaadata kas või tüüpilisi minuvanuseid, 40-aastaseid mehi, siis vähemalt pool inimestest, keda ma tean, on läinud teisele ringile või on neil perekond lagunenud. See ei ole väga tavaline, et minu vanuses ollakse 21 aastat abielus ning pole n-ö vasakule pandud. 

Miks mingis vanuses mehed vahetavad naisi nooremate vastu? Mis oleks teie sõnum nendele?

Minu sõnum on esiteks see, et igas eluetapis ja igas staadiumis on midagi head. Näiteks üks mu õppejõud ütles, et ta ei tahaks kuidagi 20-aastane olla, sest ta oli siis nii loll, ning tema naudib just seda, et on 40-aastane. Nüüd olen ise neljakümnene ja tõesti näen, et erinevates eluetappides on erinevad rõõmud ja naudingud, mida saab koos oma kaasaga nautida.

Paraku on tänapäeval välisel kestal mingil põhjusel nii suur väärtus. Mehed vaatavad samuti välise järgi. Aga selleks, et kooselu võiks kestma jääda, tuleb sellesse investeerida. Ma ei ole näinud ühtki asja, mis kasvab iseenesest. Aias kasvab ju iseenesest vaid umbrohi, aga kui tahta, et seal areneksid ka kultuurtaimed, siis peab aeda harima. Sama lugu on paarisuhte ja abiellumisega.

Põhiline on suhelda. Tihti on mehed peres laste sündimise ajal kõige paremas töötegemise eas ja kui võimendatult öelda, siis ega nad vahel ei tunne ega näegi oma järeltulijaid. Laps on väike vaid kuni viis aastat, see on aga tema kujunemisel väga tähtis periood, ning kui võtta aega ja olla lapsega, siis see on investeering. Mul on üks sõber, kes teadlikult võttis aja maha, kui tal üsna järjest sündis kolm last, ja otsustas tegelda nendega, kuni nad väiksed on, sest ühel hetkel muutuvad nad sotsiaalsemaks ja lähevad laia maailma. 

Kas saame pereväärtuste teemal rääkida, et vaid Eestis on asjad paigast ära, või on see üldine trend ja me ei peakski nii väga enda pärast muretsema?

Kui mõelda maailma mastaabis, siis võib eristada Lääne kristlikku kultuuriruumi, islami kultuuriruumi ja Aasia budismikantsi. Kõige kurvem on see, et me oleme (Lääne kultuuriruumis – toim) oma tarkuses ja tsivilisatsioonis jõudnud nii kaugele, et sureme välja. Ehk siis hindame oma heaolu ja oleme nii hedonistlikud, et ei mõtle enam järglaste ja pere loomise peale. Ja kuigi araabia maailma kohta vähemalt Läänes arvatakse, et seal ei ole nii palju haridust, ei ole nii palju inimõigusi ja vabadusi ja mugavusi, siis samas see maailm kasvab, pered kasvavad, nad tungivad peale ja täidavad Euroopat. Ainuüksi see paneb mind muretsema ja mõtlema, kuhu me oleme jõudnud ja kas me oleme oma inimlike teadmistega targemaks saanud kui elu ise. 

Kui nüüd Eestist rääkida, siis kas nõukogude ajast kapitalistlikku ühiskonda astumine on muutnud inimesed selliseks, et pere polegi nii tähtis ning oluliseks saab näiteks ellujäämine?

Eks üks asi on jah seesama ellujäämine. Piltlikult võiks ju arvata, et nõukogude ajal oli parem peret luua, sest kõik oli garanteeritud. Aga vaieldamatult teadsime, et see suur masin lendab varem või hiljem uppi. Praegu seevastu paljud võib-olla majanduslikel kaalutlustel juba jätavad mõned lapsed igaks juhuks tegemata, sest ei ole kindlad, kas suudavad neid n-ö varustada.

Ma arvan, et oleme pigem hakanud traditsioonilist peremudelit kiirelt ja usinalt ümber korraldama. Eestis lisandub ka see, et tahetakse kohe jõuda samale järjele, kui on näiteks Skandinaavia riigid ja Saksamaa. Inimesed teevad selle nimel hirmsaid pingutusi ja pühenduvad tööle. Eestlane on ju tuntud tööloom. Võib võtta kas või sellesama veidra näite „Maleva” filmist, kus kinnivõetud sakslased lubasid eestlaste eest töö ära teha ning selle peale eestlased vihastasid, et nüüd aitab, selle eest me nad tapame. Ehk eestlane võib-olla töötab liiga palju või pole tasakaalus perekonnale ja tööle kulutatud aeg. 

Võib-olla inimesed tahaksidki rohkem perega koos olla, aga kui ülemus ikka ei lase, siis pole ka ju midagi teha…

Jah, muidugi. Üks oluline teema on töö ja pereelu ühildamine. Et töö ei oleks perekonnavaenulik, vaid perekonnasõbralik. Et isa, ema ja lapsed päeva jooksul üksteist ka näeksid. Näiteks arenenud riikides ei ole töönädalad mitte 40-tunnised, vaid 36-tunnised, ja on rohkem puhkust, kus võimaldatakse vanematel rohkem perega olla. 

Üks tuttav õpetaja rääkis, et on väga palju peresid, kus teismelistele või noorematelegi lastele antakse raha ja nad peavad iseseisvalt hakkama saama, sest vanemad käivad Soomes tööl. Kas vanemad peaksid siis jätma töö Soomes ja üritama kuidagi Eestis hakkama saada?

Ma olen ka lugenud ja kuulnud sarnaseid näiteid. Kui mõtlen enda lapsepõlve peale, siis mul ei näri hinge, et naabripoisil oli võrr või mopeed, aga minul mitte, ja ma pidin selle ise ehitama. Lapsepõlve helged hetked olid need, mis ma veetsin oma vanematega ja olin pere keskel.

Ma ei kujuta ette vanemaid, kes töötavad ühes riigis ja laps kasvab teises riigis. Kui laps on 16 või 18 aastat vana ning otsustab kolledžisse minna ja on selleks küps, siis on see arusaadav. Kui aga 10–13-aastane teismeline kasvab omaette, siis sellest ei saa head nahka ja sellest ei tule normaalset perekonda. Lahenduse peaks leidma riiklikul tasandil. 

Milline võiks olla lahendus või väljapääs, et üldine tendents pereväärtuste osas muutuks?

See on ühiskonna mentaliteedi küsimus. Kuidas asjale läheneda ja sellesse suhtuda. Eestis tehakse kõikvõimalikke vähemusgruppide kampaaniaid, aga ma pole veel näinud täiesti tavalist perekonda puudutavat kampaaniat. Kroonikastki võib lugeda, kes läks kellestki lahku, aga mitte kunagi seda, et keegi on juba 70. aastat abielus olnud. Meil võimendatakse negatiivseid uudiseid – see tähendab, et esiteks tuleks ühiskonna mentaliteeti muuta. Teine asi on sõnum, et kõvad mehed on need, kes pere eest hoolitsevad. Need ei ole pehmed teemad, vaid kõvade meeste teemad. Mind paneb alati imestama, et ehitame suuri raudteid ja transiite, aga kellele me neid ehitame, kui me sureme rahvana välja ja pereasjadega ei tegele? Siis elavad siin varsti Aafrika või Aasia kodanikud. 

Hannese enda pere tavad

Hannes Hermaküla tunnistab ausalt, et viimaste aastate intensiivse teletöö kõrvalt on tal olnud üsna raske pere jaoks aega leida. „Meil on oma pererutiinid. Näiteks väiksemat poega panen alati mina magama. Ta ootab, et just mina teeks seda. Kui mul vähegi aega on, käin vanema poisi jalgpallivõistlusi vaatamas. Üritan käigu pealt asju ühildada. Veedame perega koos nädalalõpu ja käime reisidel,” tutvustab ta. 

60 minutit trenni päevas

Hannes Hermaküla üheks hobiks on sport, eriti just suusatamine. Ka koolitustel räägib ta, et igaühel peab olema aega ka iseenda jaoks. „Olen leidnud sellise lahenduse, et põhihobi on suusatamine, aga käin ka rattaga sõitmas ja jooksmas. Selleks, et trenni teha, ma ikka tunnikese päevas leian. Kui peaksin sõitma ühest linna otsast teise basseini ujuma või sulgpalli mängima, siis läheks mul kaks-kolm korda rohkem aega kui suusatamise-jooksmise peale,” arutleb ta. Võimalusel spordib ta ka koos perega: „Olen võtnud poja suusatama kaasa ja käime terve perega rattaga sõitmas.”

Oma senise tervisesportlase karjääri üheks suuremaks tähiseks on Hannes Hermakülal 2010. aastal Sügisjooksul maratonidistantsi läbimine. Mehe ponnistustest oli reportaaž ka „Ringvaates” ning just seda lõiku peab toona 97 kilo kaalunud mees naljatades üheks oma raskemaks tööülesandeks. Maratoni ajaga 4:18 läbinud Hermakülal läks küll süda finišis pahaks, aga viis minutit hiljem oli ta juba jõudnud veendumusele, et sellega tema jaoks maratonid lõppenud pole. „Nüüd tahaks triatloni teha. Klassivend Einari Talviste, kes on allveeorienteerumises tulnud omal ajal maailmameistriks, läbis täispika triatloni 11 tunni ja 30 minutiga ja nüüd ta tahab, et ma samuti asja ära teeks,” räägib ta oma uuest sihist. 

Käitumismustrid, mida on võimalik vältida

Peale teletöö on Hannes Hermaküla paarisuhtekoolitaja, kes viib läbi 30 aastat tagasi Ameerikas välja töötatud ja 52 riiki levinud nn PREP-koolitust.

„See koolitus põhineb uuringul, milles uuriti paare, kes püsisid koos ja olid õnnelikud, ning paare, kes läksid lahku. Avastati, et teatud asju on võimalik eos ära tabada. On käitumismustrid, mis võivad paari suhetes tekkida, ning kui need võimenduvad ja nende suunda ei muuda, siis see viibki lahutuseni,” tutvustab ta. Näiteks üks asi, millest koolitusel räägitakse, on see, kuidas kuulata inimest ja rääkida ilma, et tülli mindaks. „Vana nali on see, et mees arvab, et see, kellega ta abiellub, jääb täpselt selliseks ja samade gabariitidega eluks ajaks, ning naine, et kõrvalseisja on savi, millest ta vormib täpselt sellise inimese, nagu ta on unistanud. Ehk siis ootused on valed,” räägib Hermaküla. Tema sõnul on koolituse üks väga keskne ja tähtis sõnum – eestlasele on see ehk raskesti mõistetav –, kuidas kvaliteetaega koos veeta, minna kohtingule oma naisega, nautida seksi, pühendada aega teineteisele ja sellest rõõmu tunda.

Hannes Hermaküla sõnul jõuavad PREP-koolitusele enamasti inimesed, kes tahavad mingil määral suhet korraldada, koolitus ise on ju pigem preventiivne. „Aga on olnud ka selliseid juhuseid, kus lahku läinud paar on taas kokku kolinud. Nad hakkasid nägema, kuidas nad olid teineteisest mööda läinud, ja said aru, et suhte toimima hakkamise jaoks ei ole vaja väga palju teha. Koolitus ei ole aga siiski teraapia. Kui paar on väga problemaatiline, siis soovitaksin pöörduda ikka perenõustaja poole,” annab koolitaja nõu.