Loodusfotograaf Sven Začek saab lindudega kergesti sõbraks

Tee maailma ühe mainekama ajakirja kaante vahele sai Začeki jaoks alguse 2008. aastal, kui ta näitas händkakkude seeriat ühele itaallasest sõbrale. Too soovitas seda kindlasti National Geographicule (NG) pakkuda. „Mõtlesin, et võiks ju nende arvamust küsida,” meenutab fotograaf. Ta sai ajakirjalt hulga näpunäiteid, milliseid kaadreid võiks lisaks püüda ja mida oleks veel juurde tarvis. *** 

Möödunud sügisel sattus Začek Londonis esinema ühe fotokonkursi lõpuõhtul ja sealsamas viibinud National Geographicu loodusteemade peatoimetaja saatis tema fotosid näinuna meili, et ajakiri tahab neid kindlasti avaldada. „Detsembris sain teada pildivaliku ning selgus ka see, et see lugu ilmub sisuliselt rekordkiirusega ehk juba poole aasta pärast,” meenutab mees. Nüüd näeb Sven Začeki fotosid 60 miljonit lugejat üle maailma. 

Sven, kas National Geographicusse jõudmine oli paras üllatus?

Üllatav see ei ole. See oli aga küll üllatus, et nende arvates oli seeria juba valmis, minu meelest võib-olla ei olnud. Nüüd juhtuski nii, et kui need pildid läksid detsembris lukku, siis tänavu töötasin seeriaga edasi, sest minu jaoks oli ikka veel hetki, mida ma tahtsin püüda, ning tegelikult kõige ägedamad pildid tulidki hoopis nüüd tänavu. 

Mis täpsemalt õnnestus kinni püüda?

Nüüd õnnestus jäädvustada just ema ja poegade suhtlust. Tavaliselt pesitsevad händkakud õõnsuses ja seda ei ole eriti näha. Eelmisel aastal selgus, et alles siis, kui poeg pesast välja hüppab, on üks päev – üks õhtu ja üks hommik – aega seda püüda. Ema ja poja suhted oligi üks teema, mille kohta NG toimetajad 2008. aastal ütlesid, et see on puudu. Ja selle sain eelmisel aastal kätte. Tänavu juhtus aga niimoodi, et händkakud pesitsesid avatud pesas ehk tüüka otsas, mitte õõnsuses. Ja nüüd oli kõik näha: kuidas ema poegi toidab, millega ta toidab, kuidas ta neid ja ennast puhastab, kuidas isane pesale toitu toob. Sain juurde palju uusi pilte. 

Kes võiks Eesti fotograafidest veel NG-sse jõuda?

Tegelikult ma väga ei teagi, sest Eesti fotograafid pildistavad rohkem üksikpilte. Nad on pigem fotojahimehed – kõnnivad ringi ja vaatavad, mis juhtub. Ma ise teen ka väga tihti niimoodi. Aga NG-sse üksikpildiga sattumine on täiesti juhuslik. Neid huvitavad mingisuguse liigi käitumine ja fotoseeria, mis moodustaks pildiloo. Nii et kes tahab NG-sse või GEO-sse või BBC Wild Life’i jõuda, sel tasub tegelda oma lemmikliigiga, olgu see siis händkakk, metskits, saarmas või mõni muu linnu- või loomaliik. Siis on see võimalik. Tal tuleks näidata liiki läbi aasta. Kuidas ta oma elu elab – see on tegelikult see, mida suured ajakirjad otsivad selleks, et saaks tervikliku loo. Muidugi kulub selliste seeriate jaoks päris palju aega, sest peavad olema tavapärased hetked ja midagi erilist juurde. 

Kui palju tööd händkakkude seeriale kulus? Kõik algas vist ikka taustateadmistest.

Just. Pildistatavate objektide tundmine on väga oluline. Händkakkudest on mul ette näidata 160 päeva fotod. Neid päevi, kui otsisin ja ei leidnud, on muidugi rohkem. Ma olen händkakkusid pildistanud viis aastat ehk viiel kevadel viis pesitsushooaega. Palju sõltub õnnest – kui ma oleksin esimesel aastal sattunud sellise pesa peale nagu tänavu, siis oleksin saanud võib-olla 90 protsenti asjast ühe aastaga ära teha. Aga jällegi, tookord ma ei osanud otsida sellist pesa, sest ma ei teadnud, kuidas teema areneb, kuidas pojad võivad pesast välja tulla. See teadmine on lisandunud pika jälgimisega. Ajaline määratlus on natuke õnnes kinni.

Veel raskem on pildistada pesitsushooaja-välist. Õnneks sattus see mulle ise kätte 2006/07. aasta vahetusel, kui Eestis oli tõsine händkakkude invasioon põhjast. Toona oli keeruline talv, hiirte arv oli madalseisus ja siis tulid põhjanaabrid meile külla. Tol talvel võis händkakke küll igal pool näha. Need metsad, kus mina pildistamas käisin – Tartu-, Põlva- ja Võrumaal –, olid igal pool händkakke täis. Proovisin seda maksimaalselt ära kasutada, iga päev väljas olla ja pildistada. 

Olete öelnud, et händkakke pildistades on teil tekkinud nendega usalduslik suhe. Kuidas usaldus tekib?

See saab tekkida aja jooksul. Tavaliselt kui kuskil mõni metsik lind istub ja talle läheneda, siis ta lendab ära. Händkakuga on samamoodi. Esimestel kordadel, kui ma händkakku nägin, lubas ta mind 30–40 meetri peale ja lendas siis minema. Kaks korda proovisin ja siis sain aru, et ega ta mind lähedale ei lase. Aga kuna see oli minu kodumets, kus ma tihti käin, siis mõtlesin, et kui ta siin elab, siis tasub temaga proovida sõbraks saada. Et äkki õnnestub. Tegin siis nii, et seisin sama kaugel nagu esimene kord, tema istus puu otsas, jahtis hiiri. Niimoodi ma seisin seal iga päev ikka tunde ja nädalaid. Ning lõpuks mul vedas: minu jalgade lähedal lume all oli üks hiir ning kuna mina olin kaku jaoks juba maastikuobjekt, siis ta tuli seda hiirt püüdma ja püüdiski ta kuue meetri pealt minu juurest kinni. Vaatas korra mulle otsa, nägi, et ma ikka midagi ei tee, ja pärast seda oli sõprus loodud. Tegin pesitsusi pildistades samamoodi. Seisin lihtsalt kolm-neli õhtut järjest jällegi 30–40 meetri peal ja vaatasin. Siis harjus kakk minu kohalolekuga ära.

Sellest, kas händkakk on erutatud, saab väga lihtsalt aru. Kui ta on erutatud, siis on kaks varianti: ta kas pöörab üldse pea ära või siis vaatab suurte lahtiste silmadega. Kui ta ei hooli enam sinust eriti, siis ta paneb silmad poolkinni või täitsa kinni. Ja kui ta hakkab silmi kinni laskma, siis tead, et väike sõprus on hakanud juba tekkima. 

Kas händkakkude seeria on ka teie jaoks üks südamelähedasemaid?

Tänu sellele, et teema oli mulle südamelähedane, üritasingi neid ka pildile jäädvustada. Muidu ei oleks ma küll suutnud seal nii kaua oodata. Loodusfotograafidel ongi kirg mõne liigi vastu väga oluline. Kui ma oleksin pidanud pildistama näiteks hakki või mingit tavalisemat lindu, siis ma ei oleks suutnud sellele nii palju aega pühendada. Händkakk on minu lemmik olnud juba väga kaua aega. 

Võtmesõna on siis ikkagi see, et pildistatav peab meeldima. Päris nii ei ole, et täna pildistan karu ja homme rebast.

Ei ole jah. Mingisse teemasse peab ikka sisse minema. Meil on oma fotograafide ringkonnas selline ütlus, et esimese kolme päeva pilt ei ole midagi väärt. Neljandast päevast hakkab looma. 

Kas on midagi, mida teil ei ole veel õnnestunud kätte saada?

Kakkude juures on üks moment, mida ma nüüd viie aasta jooksul kaks korda olen näinud – kuidas isane annab pesale toitu tuues emasele hiire üle. Aga mitte niimoodi, et emane on pesas, vaid et ta istub oksal ja isane tuleb talle rappelennul vastu, annab hiire üle lennu pealt. Tavaliselt istub isane kõrvale oksale või emane lendab tema juurde oksale ja toit antakse istudes üle. Aga just et rappelennul. Pildile pole ma seda hetke veel saanud, sest ma pole õiges kohas olnud. 

Teie piltides kajastub Eesti looduse ilu. Kas fotograafina ongi teie eesmärk otsida ilu?

Jah, minu arvates on väga tähtis ilu püüda. Ka maastikupiltide puhul, et lähed kuhugi kaunisse kohta, kus keegi teine ei käi. Üks asi on üksiolemine, aga eriliseks teeb asja see, kui leiad mingisuguse rabalauka või ilusa vana metsakvartali. Samamoodi oli kakkudega, ikka proovid mõnusat valgust tabada. Ja muidugi Eesti looduses seda ilu veel jätkub. Lisaks siin tunned ju oma ümbrust ja oma kodu ning saad õigel ajal olla õiges kohas. Olen käinud ka välismaal pildistamas, aga seal on alati tunne, et oleks seal mingil teisel aastaajal või lumetormi või lindude rändamise ajal. Mujal ei saa nii täpselt õiget hetke ajastada, sest ei tunne sealset ilmastikku või loomastikku. Alles kohapeal tekib aimdus, millal peaks seal olema. Aga Eestis on ju kogemuste pagas nii mitme aasta suurune. 

Millised on Eestis teie lemmikkohad?

Eesti on nii väike. Välismaal küsivad kõik, mis on Eesti eripära. Siis ütlengi: see, et väga palju maastikutüüpe on nii väikse ala peal koos. Meil on olemas saared ja rabad jne. Samas olen ise pildistanud rohkem Lõuna-Eestis, Tartu-, Võru- ja Valgamaal. Kaks viimast aastat olen püüdnud avastada ka Ida-Virumaad ja Lahemaad, aga need kohad on siiamaani võõrad. Seal on häid kohti, aga kuna see jääb kaugeks, siis ei suuda ma ajastada sinna mõnusat ilma või vihma ja tormi. See läheb juba keerulisemaks. Minu põhilised pildistamiskohad on 50–60 kilomeetri raadiuses kodukohast. 

Jahimehest kasvas fotograaf

Kui poisina piirdus Sven Začeki loodushuvi metsas puu otsa ronimisega ja sinna ehitamisega, siis tõsine fotograaf sai temast tänu äiale. Nimelt kutsus äi ta jahimeheks ja sealt tekkis huvi loomade vastu.

„Aga jahimeestega on see paha lugu, et nad näevad ainult suuri loomi ja hästi lähedalt. Kui jahimehele räägid, et oi, oli nii suur põder, siis keegi ei usu. Mõtlesin, et kui ma neid loomi pildistaks, siis ei saaks keegi vaielda. Niimoodi see pildistamine pihta hakkas,” meenutab Začek, kes alustaski pildistamisega jahimaadel, kui jahipidamises oli parasjagu paus. „Pildistasin metskitsi ja kui jaanipäeva paiku sokujaht pihta hakkas, siis ütlesin, et mina küll ei saa jahile tulla, sest ma tunnen juba neid kõiki. Teadsin, et sellest metsatukast tuleb kolm tükki välja ja siit tuleb kaks. Siis paningi püssi maha ja ostsin lainurkobjektiivi.” 

Tunne asja ja keskendu ühele teemale

Sven Začek soovitab harrastusfotograafidel pildistamisega tõsisemalt tegelema hakates alustada pildistatava objekti tundmaõppimisest. „Kui ma hakkasin kakkusid pildistama, siis otsisin nii teaduslikku kui ka populaarteaduslikku kirjandust,” meenutab ta.

Ja teiseks: tasuks kauem tegelda ühe teemaga. „Ma tean seda tunnet, et alguses tahaks kõike haarata, et oi kui ilusad õied ja maastik, aga tegelikult tasub hakata asja otsast vaikselt harutama,” räägib Začek. Hobifotograaf võiks ideaalis töötada ühe asjaga kaks päeva jutti. „Siis saab juba väga häid kaadreid ja näeb juba ise ka, et esimese tunniga tehtud piltidele, mis alguses tundusid päris kihvtid, teisel õhtul tagasi vaadates neid enam väga kellelegi näidata ei tahakski.”

Curriculum vitae

Sündis Valgas 29. septembril 1980. aastal.

Lõpetanud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi ja õppinud Tallinna tehnikaülikoolis tootmistehnika erialal ja Tartu ülikooli majandusteaduskonnas.

Alates 2005. aastast tegutseb vabakutselise loodusfotograafina.

Raamatute „Kohtumisi metsloomadega” (2006), „Värvide lend” (2007) ja „Pääsukese Eestimaa” autor ning paljude loodusfotovõistluste laureaat.

Tema händkakkude lugu loodusajakirjas National Geographic on esimene kord, kus Eesti loodusfotograafi terviklik fotolugu nii esinduslikus väljaandes on ilmunud.

Abielus Triin Začekiga, peres kasvavad lapsed Evalotta ja Fred.