Vahur Kellerit paelub nukunäitlemises võimalus suunata energia endast väljapoole

Keller, kes on ühtlasi festivali kunstiline juht, räägib, et Treffi korraldajate üks peamine eesmärk on tuua kokku erinevad etenduskunstid ja panna need omavahel suhtlema.*** Samamoodi on festival kokkupuutepunkt proffidele ja tudengitele üle maailma. Keller räägib õhinal, kuidas 26. mail toimuval avaetendusel näeb Saša Pepeljajevi lavastuses „Balthasar ja Põhjakonn” Raekoja platsil poole raekoja suurust Põhjakonna ja seda, kuidas akrobaadid Pühavaimu kiriku tornist raekoja tornini kõnnivad. Tõuge saadi Jaan Krossi romaanist „Kolme katku vahel”, kus on kirjeldus krooniku lapsepõlvest, mil ta oli tunnistajaks köielkõndijatele, kes astusid mööda köit Kalamajast Oleviste kiriku torni. Kuid mõistagi on 178 etendusega Treff vaid üks osa nukuteatri 60 aasta juubeli suurtest sündmustest.

„Oleme sel hooajal teinud rohkem kui varasematel aastatel lavastusi täiskasvanutele. Just nukukunsti populariseerimiseks. Et inimestele jõuaks kohale ka see, et nukukunst ei ole ainult väikelastele. Nukukunst võimaldab tegelikult oma vormi mitmekesisuses ja visuaalses rikkuses teha väga põnevat teatrit absoluutselt kõigile,” räägib Keller ning lisab, et nii kriitikud kui ka publik on hästi vastu võtnud viimased hitid „Metamorfoosi”, „Ajuloputuse” ja “Õhtusöögi vampiiridega”. „Praegu ei pea enam inimestele selgitama, et nukukunst võib olla ka täiskasvanutele mõeldud väga kõrgel tasemel kunstiliik, mitte vaid üks lasteteatri vorm,” arutleb Keller.

Lugejal ei maksaks siiski valesti aru saada, nukuteater tahab olla ja on ka kõigi laste lemmikteater. „Lapsed on veel sellises eas ka, kus maailmas on nende jaoks kõik uus, ja seda hoolikamalt peab jälgima, millest neile rääkida, kuidas neile rääkida ja millised on need esimesed elamused, mida nad teatrist saavad.”

Vahur, kui vaatad asjale lavastaja vaatevinklist, siis sel aastal oli ilmselt tähtis ka „Karlssoni” lavastamine. See oli oluline ja õnnestunud tükk.

Kindlasti. Seda lavastust nägi vast paar lauluväljakutäit lapsi.

Meie eesmärk on mitte ühtegi tööd võtta kergelt. Keegi võib ju rääkida, et tehakse jälle Astrid Lindgreni, et see on kerge saak – ajame aga lapsed kokku ja koorime neilt raha välja. Aga seda nukuteater kohe kindlasti ei tee. Kõik tööd, mis me ette võtame, mõtleme läbi ja püüame teha nii kõrgel kunstilisel tasemel, kui saame.

„Karlsson katuselt” oli väga õnnestunud, värske ja terav, näitlejatel oli seda mõnus mängida. Viimane etendus oli just mõned päevad tagasi, saal elas kaasa ja oli väga võimas. 

Eks ta ole, kui teatris on selline näitleja nagu Tarmo Männard, siis on ju raske mitte „Karlssonit” teha. Ja muidugi oli ka Kaire Vilgats preili Sokuna tasemel.

Seda ka. Need on boonused. Siin oli tegu ikka terve trupi ansamblitööga, dramatiseeringut tehes mõtlesin ikkagi sellele, et igal trupi liikmel oleks midagi mängida. Mitte et näitleja teeb väikest karakterit, vaid igaühel oleks rosin, millega töötada. See on tähtsam, kui töötada ainult staaridega või mõelda, et ah, meil on Tarmo Männard olemas, viskame ta lavale ja küll ta tuleb ja teeb. Selle asja nimi on haltuura ja seda me ei tee. 

Kas sul on Lindgreni ees ka aukartus või seda just ei tohiks olla?

Aukartus heas mõttes küll, aga õigem oleks öelda, et austus või imetlus. Tema keel, tema mõtlemine ja väljendus on selline, millest õppida. Ta ei ammenda ennast, see on suurte kirjanike tundemärke. William Shakespeare’ist on ka kirjutatud riiulite kaupa teoseid ja tema tekst ei ammenda ennast. Lindgreniga on natukene sama asi. Seda võib teha ja teha ja avastada jälle uusi nüansse, kuidas ta oma maailma on ehitanud. Minu jaoks on kõige magusam muidugi tema keel, tema sõna, see on lihtsalt ilus, toitev.

Kas on mõttes veel mõni Lindgreni lugu lavale tuua?

Kaugemas perspektiivis miks mitte, tal on palju põnevaid tekste. Praegu tuleb aga selle koha pealt väike paus. Järjest on tehtud päris mitu asja, „Bullerby lapsed”, „Kalle Blomkvist ja Rasmus” ning „Karlsson katuselt”, võib-olla mõneks ajaks nüüd piisab. Järgmine asi on hoopis „Puhh”, mis tuleb välja novembri lõpus. Sellega seoses on ka veel üks põnev uudis: „Puhhi” ei hakata mängima mitte nukuteatri Laia tänava majas, vaid hoopis Ülemiste linnakus asuvas Viktoria keskuses, kus hakkavad olema uued Nuku ruumid.

Meil läheb ju ehituseks. Meie saal, mis on Eesti vanim professionaalse teatritegemise koht, ehitatakse nüüd uuesti üles. See on mitu korda maha põlenud ja siiamaani on siin keskel olnud telk. Nüüd aga kerkib siia uus suur saal. Vahepealseks ajaks kolime osa tegevusest, väikestesse saalidesse jäävad etendused edasi, Viktoria keskusse. Lisaks tükkidele “Õhtusöök vampiiridele” ja „Puhh” tuleb seal oktoobris välja eriti vinge asi – maailmakuulus noortemuusikal „Kevadine ärkamine”. Seal on oodata uute noorte tähtede sündi. 

Kas „Puhhi” lavastad ise?

Jah, kirjutan ka ise. Ta ei tulegi päris A. A. Milne, kuid tuleb kogu Milne’i atmosfäär ning loo põhi jääb samaks. 

Puhh on iga lapse ja täiskasvanu lemmik. Kas paned kogu hinge sellesse lavastusse? Kindlasti. Teistmoodi ma ei oskakski teha. Vastasel korral see sööb enda hinge. Kui materjal on kuulus, siis see tähendab ju seda, et selles on palju sees. Teinekord on Disney materjalile liiga teinud ja võtnud loost ainult pealispindset kihti, aga iseenesest on need rikkad materjalid. Ja tänu sellele on neid põnev lavastada. 

Mis on nukkudega näitlemises võluvat või mis on selle eelis võrreldes tavalise näitlemisega?

Minu jaoks on suurim võlu see, et näitleja suunab energia endast väljapoole, ei keskendu endale. Draamalavastustes häirib mind kohutavalt näitlejate edevus. Isegi head näitlejad langevad tihtipeale selle lõksu. Hakatakse eputama, väga lihtne on leida mingisugune nõks, mingisugune võte, mis väga hästi mõjub, ja siis selle pealt liugu lasta. See ajab mind marru. Aga nukunäitlejal selline võimalus puudub. Ta peab suunama energia endast välja ja peab ise jääma varju. Selles on midagi väga ilusat. See, et ma ise jään varju ja kunst, millega ma tegelen, on minust väljaspool, on minust suurem. Ma tekitan maailma endast väljapoole – see on minu jaoks see, mis on hästi ilus. 

Kas nukuteatrisse tulevatel uutel inimestel võtab varju jäämisega kohanemine aega?

Igaüks ei sobigi nukuteatrisse ning ei peagi sobima. Mõned ongi draamanäitlejad ja väga hea – teater on mitmekesine ja võimalusi on palju. Näiteks lavakast ei püüa me siia näitlejaid meelitada. Sellel ei ole mõtet. Kes siia tuleb, peab ise tahtma siia tulla, ta peab mõistma, mida see teatrivorm tähendab, mõistma, et see on veidi teistmoodi ja sel on teistsugune võlu. Samas on ka tulijaid. Turu kunstiakadeemia lõpetanud Eesti nukunäitlejate lend läks teadlikult Soome ja nad õppisid just seda ala. Viimasest lavaka lennust tuleb meile dramaturg Ingel Undusk. Ta ise pöördus meie poole. See on väga tähtis, et ise tahetaks siia tulla. 

Kas sul on mõni lemmiknukk?

Suhe tekib peamiselt enda nukkudega. Üks nukk on siiski väljastpoolt, kuigi mu enda lavastusest. „Võluflöödis” oli Papageno nukk tõeliselt elav ja kihvt. Seda pidas lemmikuks ka Taavi Tõnisson, kes sellega ka ise mängis. Tegelane oli tore ja Taavi mängis seda väga hästi.

Aga eelkõige on mu lemmikud ikkagi enda nukud. Pean ütlema, et just eriline lemmik on lavastusest “Õhtusöök vampiiridega” nahkhiir. Anti Kobiniga oleme seal tükis kaks vastikut nahkhiirt, kes publikuga kogu aeg õiendavad. Ta on konfliktiga nukk – ühest küljest on ta armsa näoga ja suurte silmadega, aga teisest küljest väga vastiku iseloomuga. 

Kui tükk repertuaarist kaob, siis kas sul on valus hetk, oled ju nukuga harjunud?

No eks uued asjad tulevad peale. Mu loomuses ei ole igatseda tagasi ilusaid aegu. Ma mõtlen rohkem selle peale, mis praegu on ja mis tuleb. Õnneks on pidevalt mõelda selle peale, mis tuleb. Plaane on palju.

Muidugi, kui „Mängurid” läks kavast maha, siis kerge kahetsushetk ikka oli. Andsime selle tükiga üle maailma 70 etendust ja ma õppisin igast korrast midagi. Ta oli pidevalt värske. Isegi viimases etenduses avastasin uusi asju. Seal oli ka mitme inimesega nuku juhtimine ja mul oli väga hea partner Liivika Hanstin. Tema mängis käsi ning mina pead ja keha. Meil oli ühine tunnetus. Mitte niimoodi, et nüüd tõsta sina käsi ja mina keeran pead, vaid hakkasime nukku ühtemoodi tajuma ja tegutsemine muutus ühtseks.

Curriculum vitae

Sündinud 2. jaanuaril 1976. aastal.

Lõpetanud 1995. aastal Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli saksofoni erialal, õppinud Eesti muusikaakadeemias saksofoni. 2000. aastal lõpetas EMA kõrgema lavakunstikooli lavastaja erialal ja sai 2003. aastal EMA lavakunstikoolist magister artium’i lavastaja erialal.

Lavastused Vanemuise teatris: E. B. White’i „Charlotte koob võrku”, Giacomo Puccini „Boheem”, Biljana Srbljanovići „Kas mängime kodu” ning Jerry Bocki ja Joseph Steini „Viiuldaja katusel”.

Lavastused Eesti Nuku- ja Noorsooteatris: Ivar Põllu „Tulipunane lilleke” (2002), Andrus Kiviräha „Vapper Keefir” (2003) ja „Sinine unistus” (2003), Leelo Tungla (vendade Grimmide muinasjutu ainetel) „Hunt ja seitse kitsetalle” (2004), Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed” (2007), Miloš Macoureki „Lutsukomm ja 200 vanaisa” (2009), Astrid Lindgreni „Kalle Blomkvist ja Rasmus” (2010), Wimbergi „Prügihunt ja Superjänes” (2011), „Karlsson katuselt” (2011). 

Ingo Normet oli ideaalne õpetaja

Lavakunstikoolis õppides oli Vahur Kellerile suureks eeskujuks õppejõud Ingo Normet. „Mitte tänu sellele, mida ta ise oli või ise tegi, vaid minu arvates tema väärtus oli selles, et ta andis vabaduse. Ta aktsepteeris seda, et lavastajatudengid on igaüks oma nägu ja ajavad oma asja. Ta ei surunud kunagi raamidesse ega öelnud, et see ei ole hea ja tuleks teha niimoodi. Ta toetas, ta oli minu jaoks ideaalne õpetaja,” kiidab Keller oma õppejõudu.