Pealinna linnud on pideva uurimise all

Linnuklubi üks asutajaliikmeid Aarne Tuule meenutas klubi loomise põhjuseid: kuna Eesti linnuhuvilisi, eelkõige aga linnuteadlasi koondav 90-aastane Eesti Ornitoloogiaühing asub Tartus ja nende üritusi peetakse ka peamiselt seal, tundsid Tallinna linnuhuvilised, et nad on jäänud perifeeriasse. Nii asutatigi 2001. aasta detsembris Tallinna Linnuklubi. Mujal, näiteks Läänemaal jõuti selleni tunduvalt varem, Pärnus koguni seitsmekümnendatel.

Ornitoloog Aarne Tuule on klubi tegemisi juhatuse liikmena koos kaaslastega eest vedanud algusest saadik.

Millised on klubi tegevussuunad?

Klubil on välja kujunenud kolm põhilist tegevusvaldkonda ehk sammast: linnu-uuringud, linnukaitse ja linnuharidus. Liikmeid on üle 40, väikeste muutustega on klubi suurus enam-vähem algusest peale samasugune olnud. Enamikule liikmetest on klubis tegutsemine selgelt hobi ja klubi suhtlemispaik. Talvel kohtutakse harvemini, aga näiteks kevadisel, aprillis algaval linnuvaatlushooajal jagub tegevust lausa igaks päevaks.

Klubis käivad koos veidi teistsugused inimesed, need, kelle käest sõbrad ikka veel vahel küsivad: mis sinuga on, miks sa käid linde vaatamas, miks sa ei tegele millegi muuga nagu normaalsed inimesed? Praegu on sellist suhtumist vähem, aga kümme aastat tagasi olid sellised küsimused küll sagedased.

Kas kõik liikmed on harrastajad?

Klubis on lihtsalt vaatlushuvilisi ja ka kutselisi ornitolooge, nagu mina olen. Algusaastatel teati meid vähem, aga nüüd küsitakse meilt üha sagedamini arvamust ja seisukohti, enamasti puudutab see linnukaitset. Linnukaitsmises osalemine ongi üha enam saanud klubi põhifunktsiooniks. Mul jääb üha vähem aega liikmetega koos väljas käia, tuleb tegelda paljudele keskkonnamõju hinnangutele oma arvamuse ja seisukoha esitamisega. Aga sellegipoolest pole linnuvaatlused ja ühisüritused välja surnud.

Kuidas kaitsta Paljassaare linnuala?

Klubi loomise üks põhjuseid oli Paljassaare poolsaare rikkaliku linnustiku kaitsmise vajadus. Vene ajal sõjaväe käes olnud alale meie osalusel rajatud Natura 2000 ala on linnustiku kaitsmist palju kergendanud, aga küllalt on veel teha. Oleme kõvasti vaeva näinud, kaitsekorralduskava koostanud, ise käe külge pannud ja ka linnavõime nendes töödes nõustanud.

Meil on, millega rahul olla: läbimatud teed on korda tehtud, juhuslike autode ligipääs ja seega ka prügivedu tõkkepuuga lõpetatud, rajatud kaks linnuvaatlustorni, üks vanasse Vene piirivalvemajja, teine roostikuserva. Talgute korras on kokku korjatud kümnete prahikonteinerite täisi rämpsu. Muide, oleme aastate jooksul üritanud infotahvlite vahendusel inimesi lindude asjus harida, paraku on tahvlid üsna varsti ära lõhutud ja kuskile põõsaste taha visatud. Mis teha, Kopli kontingent on ligidal.

Aga palju muresid on silmapiiril. Ühele poole, kohe linnuala piiri vastu plaanitakse suurt elamupiirkonda, teisele poole merre kasiinosaart. Ehitamine iseenesest polegi alati väga suur probleem, kindlasti on aga probleem poolsaarele tekkivad suured jalutajate hulgad. Keskkonnaministeerium menetleb juba kolmandat aastat Paljassaare looduskaitsealaks muutmise ettepanekut. Kaitsta on kesklinnast viieminutise autosõidu kaugusel oleval Paljassaare hoiualal palju, seal on täheldatud 227 linnuliiki. Osa on püsivad, osa läbirändajad. Linde on palju, näiteks aule on hinnanguliselt üle 10 000. Tallinnas on ka teisi linnurohkeid alasid, mis aga pole seni õnneks tõsisemat kaitset vajanud. Kinnisvaraarendajate järg pole veel nendeni jõudnud.

Kindlasti tuleb järjest üritada parandada ka inimeste ja ettevõtete loodushoiuteadlikkust. Klubi püüab sellele kaasa aidata. Kuna haridus algab koolist, siis on meil paljude bioloogiaõpetajatega koostöös olnud võimalik linde, nende elu ja kaitse vajadusi aastate jooksul päris paljudele õpilastele tutvustada.

Kas Tallinn on hea linnulinn?

Tallinn on üha enam saanud koduks paljudele varem metsas ja väljadel elanud lindudele, näitavad loenduste tulemused. Neil on siin palju pesitsuspaiku ja rohkesti söögipoolist, nii mõnedki linnatagused saja-aastased kuusikud on lindudest tühjaks jäänud. Tallinnas on isegi mitu tuntud inimpõlgurliku liigi kanakulli pesa leitud. Paljudele liikidele, eriti aga hõbekajakale, sobivad eriliselt hästi näiteks paneelmajade piirkonnad. Aedlinnades on aga oht, et majade euroremondi ja põõsasterohkete aedade muruväljakuks ümberkorraldamisega lähevad kaotsi paljude linnuperede pesitsuskohad. Linnastunud inimesed võõrastavad ja lausa kardavad linnalinde. Aga linde peab mõistma, mitte kartma. Näiteks häälekal varesel võib olla pargitukas poegadega pesa, millest ta üritab inimesi suure käraga kaugemale peletada.

Kuidas teist linnuhuviline sai?

Isa on kõiges süüdi, tema vedas mu esimest korda metsa, kui olin kolmekuune, sealt edasi ma ei teagi, et oleks elus teine variant olemas. Mu tööks on saanud see, mis kunagi algas hobina. See on väga tore, aga muidugi ka kohati koormav, sest sellist tööd teed ikka südamega, kella ja palganumbreid pole aega silmas pidada.

Muide, nagu võikski arvata, on ornitoloogi töö suurema osa ajast välitöö – vaatlused, loendused. Kui kevadel ikka rändehooaeg algab, siis pole aimu ei nädalapäevadest ega muust, kogu hea ilma aeg tuleb tööks ära kasutada. Sel kevadel tegime põhjalikke linnustiku-uuringud Harjumaa seitsmel kaitsealal ja Nabala piirkonnas. Aga ega talvedki tegevusetud ole: kohe-kohe algab aialindude loendus, lisaks tegelen ma lepingu alusel Tallinna ja Ämari lennuväljalt lindude eemaletõrjumisega.