Tarmo Männard tembutab Karlssonina nukuteatris

Nagu, Karlssoni, vabandust … Männardi jutust selgub, kulgesid ka lavaloo proovid vägagi lõbusas ehk karlssonlikus rütmis. “Askeldasime proovisaalis ning ronisime Väikevennaga aknalauale ja kargasime ja röökisime ... ja märkasime siis, kuis turistid meid tänavalt mõningase hirmuga piidlevad. Egas nemad ju teadnud, et me pole purjus ning ei kavatse päriselt lendama hakata. Üksjagu põnevust valmistas seegi, kui lavastaja Vahur Keller, üsna kogukas mees, näitas ette, kuidas Karlsson peaks laua alla mahtuma ja mida tegema. Loomulikult jäi ta pisikeseks tehtud laua alla lihtsalt kinni. Minutikeseks oli lavastatava tüki nimi hoopis “Täna mängime kilpkonna”,” pajatab Männard. Aga see pole veel kõik!

Sama palju rõõmu pakkus trupile seegi, kui nukuteatri direktor otsustas ise Karlssoni lendamisrakmeid katsetada: “Nali oli nimelt selles, et ... nalja ei olnudki! Kõik, kes lootsid näha kõrguses abitult siplevat härra Meelis Paid, pidid pettuma, sest tegemist on kunagise langevarjuri ja purilenduriga, kes on palju kordi ka benji-hüppeid teinud ega karda kõrgust sugugi.”

Tarmo, kas Karlsson oli ka üks teie lapsepõlve lemmiktegelasi?

Karlsson oli üks mu lapsepõlve lemmikuid koos teiste Astrid Lindgreni loodud tegelastega. “Pipi Pikksukk” oli esimene raamat, mille ma iseseisvalt läbi lugesin. Aga ka “Kalle Blomkvist” ja “Vennad Lõvisüdamed” … mmm … no nii mõnusaid ja muretuid seiklusi nagu Lindgrenil polegi hiljem kohanud.

Praegune müügihitt “Harry Potter” on kah lahe, aga siiski palju süngem. Ma arvan, et J. K. Rowling sisenes uksest, mille avas Lindgren. Lindgren oli ikkagi see, kes tõi lastekirjandusse tegelased, kes olid nii iseseisvad, et ei vajanud vanemate eestkostet üldse.

Mis teile Karlssonis meeldib? Ja kas äkki on ka teie enda iseloomus midagi karlssonlikku?

Loomulikult meeldib mulle Karlsson. Mulle meeldivad kõik, kes viitsivad ja tahavad käia katuseid mööda!

Mulle meeldib Karlssoni organiseerimatus ja anarhism. Muidugi ei pea kodu korras olema. Muidugi võib inimesi lollitada ja kollitada. Muidugi võib mööda katuseid kolistada. Ainult alla ei tohi kukkuda.

Noorena oli meil kuuri katusel staap. Sinna ei tulnud nimelt ükski täiskasvanu, nad oleksid katusest läbi kukkunud.

Mäletan liivakastimänge esimeses klassis: määrisime sõbraga mootorratta paagist välja lastud bensiiniga aianurgas käed kokku ja tõmbasime tikku. Kuna olime liivakastis, saime käed liiva sisse suruda, kui leek kõrvetama hakkas. Mitte et meil poleks olnud mänguautosid, aga palju põnevam oli mängida liivakastis tikkude ja bensiiniga. Muidugi on see tagantjärele mõeldes ohtlik ja loomulikult ma nii enam ei teeks. Aga ma ei saa salata, et see oli ka põnev. Õnneks olen leidnud endale sama põnevad, aga vähem rumalad hobid kui too ammune mäng.

Praegu tundub palju põnevam käia sukeldumas, purjetamas ja köiega laskumas, kui olla korralik kodanik ja töötada puhkuseta, kuni infarkt meid võtab. Tartus tahtsid politseinikud mind plate peale viia, sest laskusime köiega mööda Püssirohukeldri seina. Ja kui laskusime mööda Padise kloostri seina, tuli kohale üks vallaametnik, kes süüdistas meid selle 700-aastase hoone seinte määrimises. Sest toetasime laskudes jalgadega välisseina vastu.

Liiga korralikud inimesed on igavad ja tobedad. Aga noh ... kes on lugenud “Pipit” ja “Karlssonit”, teavad seda niigi.