Terje Pennie nutab ja naerab laval päriselt

Nagu kõik näitlejad on ka Terje emotsionaalne inimene – kui rõõmus, siis läbinisti, ja kui kurb, siis põhjalikult. “Kui olen rõõmus, siis tihti laulan ja tantsin kodus, nii et võin kõiki tüüdata. Nalja saab ka palju! Lapsed ütlevad mõnikord, et nad ei jaksa enam naerda, ja püüavad mind taltsutada,” räägib Terje.

Vahel tuleb ka eneseusust puudu ja siis on näitlejal tunne, et ta ei oska ega suuda ning jõudu napib. “Kui ma nuttu hakkan piristama, siis tunnen end tihti plikatirtsuna, kuna lapsed võtavad kohe vanema ja täiskasvanu rolli, toetavad ja julgustavad. Mul on siis tunne, et hoopis mina peaksin ju tugev ema olema, aga eks ma ole seda ka. Kord läksin ühele etendusele väga hõreda enesetundega, ei mäleta täpselt, mis mind jälle nii endast välja viis, aga teatrisse jõudes leidsin tekstiraamatu vahelt kirjakese “ema, sa saad hakkama”. Selle oli sinna pannud mu poeg,” naeratab Terje.

Terje peab kõige õnnestunumateks tragikoomilisi rolle. “Kuigi jah, koolis öeldi mulle ka, et küll mina oskan nalja teha!” meenutab naine. Praegu lööb naine kaasa Viljandi Ugalas, Estonias, Rakvere ja Vana Baskini teatris. ***

Ugala teatri “Maakaid” arvustanud kriitik kiitis Terje lavatööd ja avaldas muuseas kahetsust, et teda on teatrites nii vähe näha. “Ma laialt ei levi või siis vastupidi, levin liiga erinevates kohtades… Vabakutselisena on mul töökoormus väiksem, aga aastas on kolm-neli rolli ikka. Mul on olnud väga huvitavaid ja ka vähemhuvitavaid töid, aga prooviprotsess on minu jaoks alati olnud põnev ja rõõmus. Olen kaasa teinud paljudes Eesti teatrites, suveprojektides ja ka muusikalides ning filmides. 33 aastat pidevat teatritööd ja ühtegi aastat ei ole täiesti vahele jäänud – olen kogu aeg vaikselt toimetanud,” arutleb Terje. “Kui kõik ei mahu marjamaale, peab muist jääma karjamaale,” vihjab ta oma töö mahtude suhte kohta pealinnas ja mujal. “Tallinnas on mul praegu ainult “Pipi” muusikal, kus ma mängin proua Rosenblomi – rumalat miljonäriprouat,” kirjeldab näitleja. 

Tunneb end maakana

“Kuigi olen pea pool elu Tallinnas elanud, on metsad ja hobusekoplid ja loodusevärk mulle väga hingelähedane. Ma ei kujuta ette, et peaksin tagasi Tallinna minema, meie kaheksaliikmeline pere – mina, abikaasa, kolm last, kaks kassi ja hamster – ei suutnud seal enam olla, hingamisruumi jäi väheks. Mis kõige tähtsam, olen juba suhteliselt vana ning näen nüüd lõpuks taas, kuidas loodus tärkab ja toimetab. Aastaajad on jälle nagu lapsepõlves. Seda on linnas raskem märgata!” kiidab Terje oma nüüdset kuuendat eluaastat Viimsis, kus tal on oma maja, aed ja meri lähedal.

Terje lapsepõlv möödus Kehras, kus ta kohtus oma kõige helgema ja eeskuju andvama tegelase – omaaegse Kehra nukuteatri juhendaja Lea Sibul-Poolaga, kes praegu toimetab hoopis Hiiumaal. “Ta on nüüd üle kaheksakümnene ning ikka pühendunud lastele, nukkudele ja ka loomadele. Tal käivad rebased ja siilid akna taga. Ühest kausist söödab metsarebast, teisest joodab siilikest ja alatihti istub tema maja peal kajakaparv. Tal jätkub empaatiat kõige elava jaoks! Kui suudaks isegi niimoodi elu lõpuni elada – armastada ilma ja inimesi,” ei ole Terje kiidusõnadega kitsi. 

Teretab võõraid

“Maakatel on rohkem kogukonnatunnet, 25 aastat suures majas keset linna ja paar inimest, kellega suhtled, on küll vähevõitu. Siin on mu ümber kõik fantastilised naabrid, kellega saab iga päev üle aia juttu puhuda, ning kui suhkrut-soola vaja, siis on abi alati käepärast,” kiidab Terje. “Aga koeraga jalutamas käies hõikan ikka “tere” ka teistele inimestele, kes oma aias toimetavad. Oleme ju üks küla ja oma küla tunne on tore.”

“Maakad” on Terje jaoks hingelähedane tükk, mis areneb pidevalt omasoodu edasi. “Äratundmishetki on palju. Etendus on ju selge ja lihtsa sõnumiga, mis isegi tükis lausena välja öeldud: kuidas küll saaks sellele lõpu teha, et ei õpi tundma inimest, kes on sulle nii lähedal?” kirjeldab Terje. Tegelikult ei olegi etendus vaid maakatest, vaid inimestest üldse, meist kõigist. “Kui me vähegi suudaksime vaadata enda valu ja murekoorma tagant välja ja näha teist inimest. Ehk kõigile on antud empaatiavõimet, aga vahel on ego nii suur!” arutleb ta. Ta kommenteerib raadios kuuldud arvamussaadet, kus paljud mainisid, kui raske on teist inimest kiita, kuidas kas või bussijuhile öelda, et tema bussis oli väga meeldiv sõita, sest äkki peetakse veel hulluks. “Üks naine oli julguse rindu võtnud ja öelnud ja olla päris hea tunne olnud. Üldiselt mina püüan küll oma poolehoidu ja tunnustust välja näidata-öelda, ükskõik kus ja kelle suhtes,” deklareerib Terje. 

Penni ja Jee

Terje imestab, et paljud ei oska tema perekonnanime õigesti hääldada. “Eesti keeles on see ju nii lihtne: nii nagu kirjutatakse, nii ka loetakse. Pennie on 3. vältes ja lõpus on “ie”, mitte “jee”, “jõe” või “i”. Aga see on see kõige ületamatum raskus, just see “ie”. On ju näiteks sõnad “riie” ja “Hiie”, mida ei loeta ju “ri” ja “hi”. Aga eks see ole ikka puhtalt tähelepanemise viga,” arvab naine. Ja kui keegi ei suuda Pennie nime öelda, siis on tal ka teine nimi – Kolberg.

Nimi on pärit Terje ingeri-soome vanematelt, kes sattusid Eestisse sõjapõgenikena. Ema-isa on Terjele alati suureks toeks ja nende harmooniline kooselu mustereeskujuks olnud. “Oleks mul ainult sellist toimetamisenergiat nagu emal ja ma imetlen isa lausa budistlikku maailmatunnetust, et kulgeda ja asju rahulikult võtta ning keerulistel hetkedel mulle öelda, et igast olukorrast on väljapääs. Seda tarkust, et lase lõdvaks ja kõik laheneb, kordab mulle tihti ka kolleeg Ines Aru. Ja neil on õigus,” kirjeldab Terje.

Terje vanemad elavad Soomes, kuid Terje Eestist ära ei ihale. “Kuna mina olen Eestis sündinud, siis ma ei kujuta end kusagil mujal ette,” rõhutab ta. Ema on öelnud, et Soomes elamine leevendab tema igatsust juurte ja lapsepõlve keele järele. 

Elukogemusega naised

Terje Penniele on täitsa ükskõik, kuidas ta näitlejaks olemist nimetab – ametiks, kutseks, hobiks või eluks endaks. “Minu jaoks on see üks tervik, põhiline, et seda tehtaks armastusega. Mida ma ka teen,” märgib naine. Terje on tahtnud lapsepõlvest saati näitlejaks saada. 11-aastasena läks ta Kehra nukuringi ja sealt juba täie hooga edasi. “Ma ei tea, kust see tuli, suguvõsast hakkas näitlejaks veel täditütar Laine Mägi,” mainib Terje. Teda ennast on etenduses “Väljaspool hooaega” koos nähtud ka selliste karismaatiliste näitlejannadega nagu Anne Paluver, Ülle Kaljuste, Ines Aru ja Katrin Karisma.

““Väljaspool hooaega” lavastas Anne Paluver ja minul oli tõeline au nendega koos mängida, ma väga nautisin seda,” kiidab Terje ja arvab, et sattus karismaatiliste naistega ühele lavale seetõttu, et neil kõigil on piisavalt elukogemust selle sisuga komöödia mängimiseks. “See oli lugu, kus said kokku täiesti võõrad ja oma eluga ummikusse jooksnud naised, ning nad innustasid üksteist elama, armastama ja riske võtma. Elu ja armastuse nimel kas või naeruväärseks jäädes,” meenutab Terje. 

Kui ajab naerma

Vahel ei saa Terje laval naeruga pidama, kui partnerid teda naerma ajavad. Õnneks polevat see naer ühtegi stseeni lausa ära rikkunud. “Loomulikult on raske heas komöödias mängida,” arvab Terje. Ta ei kujuta end ettegi saates “Jumal tänatud, et sa siin oled!”. “Ma pole sellises situatsioonis olnud, et visatakse lihtsalt mingisse stseeni, laval on alati roll ette antud, mille piires võib vabalt ka improviseerida… Ma väga imetlen neid, kes sinna saatesse on läinud ja oskavad väga huvitavaid nüansse välja tuua,” mõtiskleb Terje.

Nutu suhtes on tal samuti oma tõekspidamised. “Kui ikka nutt on rollis õigustatud, siis tuleb ka päriselt nutta, mitte teeseldes pisaraid kiskuda. Pole siin midagi nii, et las vaid publik nutab,” arvab Terje. Talle meenub ka Stratfordis Globe Theatre’is nähtud “Kirsiaed”, kus mõisaproua Ranevskaja, meenutades oma uppunud lapsukest, puhkes äkki lahinal nutma ning terve saal ulgus kaasa. “Kui see on ikka ehe, siis ka mõjub. Filmis küll vahel nutustseeniks pistetakse tilgad silma, sest on ka väga raske ju mitmes duublis järjest ehedat emotsiooni saada,” teab Terje. Ta on kaasa löönud nii oma mehe Jaan Kolbergi filmides kui ka mujal. Näiteks “Surnuaiavahi tütres”, “Detsembrikuumuses”, “Tabamata imes”, “Varastatud kohtumises”, “Õnnelikus lapsepõlves” ja “Võlausaldajates”. 

Hakkaks loomakaitsjaks

Terje Pennie ei tea ning isegi ei ennusta, mis temast kümne aasta pärast saama hakkab. Elu võib tuua ja viia. “Seda, mis tulema hakkab, tean ette vaid pool aastat. Olen rahul, ootan ja võtan vastu. Kümne aasta pärast loodan elus olla,” arutleb Terje.

Poliitikuks Terje kohe kindlasti ei hakkaks, vaid teeks selle asemel midagi konkreetset. Näiteks kaitsetute loomade abistamiseks. “Seni olen vaid neile kaasa tundnud ja küünalt põletanud... See on ikka uskumatu, kui julm tõbras võib olla inimene endast ausama ja kaitsetuma liigi suhtes!” ahastab ta.

Lõpetuseks palub Terje Pennie veel vabandust, et ei oska piisavalt lustlikke lugusid või seiklusjutte oma elust välja võluda. “Maria Klenskajal tuleb neid nagu varrukast, ta endast üldse ei räägigi … kuid mina nii ei oska,” lisab näitlejanna.