Jim Ashilevi on valehäbita tunnistanud, et saab teletöös kohtuda inimestega, kellega ta tavaolukorras ei julgeks rääkima minna, ja ka võimaluse maksta üüri. Heiko Kruusi
Inimesed
17. september 2010, 00:00

Jim Ashilevi usub vaimsesse kapitali

Jim Ashilevi on kõrvuni Eesti kultuuris sees ja püüab seda värviteleri vahendusel nüüd ka teistele edasi anda.

Jim Ashilevi on sündinud 1984. aasta 29. augustil Tallinnas. Ema on tal ja tema õel eestlanna ning isa pärit Ghanast. “Olen end kogu elu identifitseerinud eestlasena, kuigi etniliselt võiksin kuuluda ka teise kultuuriruumi. Kuid minu emakeel on eesti keel,” räägib Jim, kes pole muide Ghanas käinudki.

Sellest sügisest ETV-s kultuurisaadet “OP!” juhtima asunud Jim õppis Tallinna inglise kolledžis ja selle järel suundus Tallinna ülikooli audiovisuaalse meedia kultuuride erialale, mille ka lõpetas. Praegu on pooleli õpingud Viljandi kultuuriakadeemias lavastaja erialal. ***

Ta on tegus kuju – peale kõige muu on ta kirjutanud ka raamatu ning osales suvel Tartus Raadi mõisa pargis näitemängus “Kristjan Jaak laskub maa peale”, mängides nimiosas ehk luuletajat Kristjan Jaak Petersoni ennast.

Praegu on tal aga Telliskivi loomelinnakus proovid käsil. Nimelt lööb ta koos kursusega kaasa Von Krahli teatri näitemängus, mis põhineb Lars von Trieri filmil “Idioodid”. Lavale toob selle Juhan Ulfsak ja esilinastus on kavas 13. novembril.

“Teismeliseeas avastasin, et mind vaimustavad paljud ideed ja tahan neid väljendada. Tallinna ülikoolis kohtasin väga avatud lähenemist, katsed olid loomingulised, lähenemine sümpaatne ning leidsin end vapustavalt toredast seltskonnast,” meenutab Jim. 

Koolide suhtes kriitiline

Jim ei alahinda kahtlemata raha olemasolu, kuid tema jaoks on tähtis eelkõige vaimne kapital. “Koolides tuleks kasvatada inimesi, kes võtavad osa sellest, mida nimetatakse eluks. Et välja kujuneksid isiksused. Aga kuna igale õpilasele pole aega ja tahtmist läheneda, siis ongi koolidest saanud tehaselaadsed asutused, kus filosoofiline mõõde on alla neelatud ja tuubitakse pähe fakte. Ma ei usu, et inimese teevad targaks faktid, vaid hoopis see, et ta oskab orienteeruda teadmiste ja inimsuhete maailmas.”

Tema hinnangul on koolide jaoks lihtsalt paika pandud teadmiste paketid, mis tuleb alla neelata ja kogu lugu.

Jimi sõnul elatakse praegu ekstaatilises ajastus, mis tähendab, et kultuur ja sellega seotud väärtused on paljude jaoks jäänud tagaplaanile. “Igasugused skandaalid ja šokeerivad uudised ja lood omavad meediaturgu. Inimesed justkui liiguvad ühest erutusest teise ja suretavad seeläbi oma kujutlusvõimet,” nendib Jim.

Eesti praegusele kultuurielule ei oska ta täpset diagnoosi panna, vaid tähendab lakooniliselt: “Eesti kultuuriga on hästi see, et kultuur pulbitseb ja avardub pidevalt. Halb on see, et kultuurile on siin omane teatav kibestunud pessimism.”

Samuti suhtub ta viisakalt poliitikutesse ega pane pahaks ka seda, kui mõni kultuuritegelane poliitikasse suundub. Ta tunnistab, et ei näe poliitikategemises mingit olemuslikku kvaliteeti skaalal halb-hea. “Mulle ei meeldi kategoriseerida. Kõike tuleks vaadata lähedalt ja eraldi. Alles siis seostada seda ümbritsevaga ning sobitada maailmapildi sisse,” tõdeb ta.

Suuri tegusid Jim samuti ei luba ning pole nõus sellega, nagu oleks ta midagi palju paremini teinud kui teised näitlejad, lavastajad, kirjanikud ja kultuuritegelased. Kavatseb lavastajadiplomi välja teenida ja midagi lavastada, senikaua näitleb ja kirjutab. “Ja lendan kindlasti kosmosesse,” sõnab ta naljatades.