"Ega laiba mängimine lihtne ole!" (2)

"Gerda kirjutas mulle jaanuaris ning saatis siis stsenaariumi lugeda," kirjeldab Kristina, kuidas seriaali lavastaja Kordemets teda surnukeha mängima meelitas. Palju polnud vaja veenda, sest pärast stsenaariumi lugemist oli Kristina avantüüriga kohe päri: "Stsenaarium oli jumala äge ning kui kuulsin, mis näitlejad seal mängivad – Üllar Saaremäe ja Robert Annus –, olin kohe nõus!"

Võttepäev, kus Kristinal tuli laibaks kehastuda, algas hirmvara: juba kell 7.30 sättis ta end grimmitooli, et kalbet jumet omandada. "Grimeerija Maarja grimeeris mind laibaks kaks korda," meenutab Kristina. "Kõigepealt fotode jaoks, seejärel võtteks." Nii veetiski ta pikki tunde hallikarvaliseks võõbatud näoga, millele tubli hulk mulda kleepunud: "Minu tegelane Lea Mets oli žgutiga kägistatud ja siis maha maetud."

Külmas maapõues pidi Kristina mängitud tegelane stsenaariumi järgi lebamagi. Õnneks ei hakata seriaali tehes osatäitja tervisega riskima: "Mulle anti riiete alla kalipso. Ning nad olid teinud mulle väga pehme haua, mis oli tekkide ja fliisidega vooderdatud. Kui mulle muda peale puistati, siis tehti seda väga õrnalt ja öeldi, et pangu ma ikka silmad kinni. See oli väga lõbus võte! Ma loodan, et saan auhinna maailma kõige lõbusama laiba kehastamise eest. Kõik seisid ümber augu ja vannutasid, et ärgu ma nüüd naergu. Ega laiba mängimine lihtne ole! Liikumatult lebamine pole ju inimese loomulik olek."

Kristina muigab, et kaua teda hauas kinni ei hoitud – seal pikutas ta poole tunni ringis. "Kui kriminalistid augu äärele tulid, olin mina juba sealt väljas ja vaatasin pealt, kuidas nad minu laibast kõnelesid," ütleb Kristina, kes tolles võttepaigas püsis kohal algusest lõpuni. Seda ka praktilistel põhjustel, sest kostümeerijate antud kalipsot ta kuuse all seljast ära kiskuma ei hakanud, vaid ootas, kuni tiim oma staapi tagasi pöördub. "Väga kihvti sünergiaga on selle seriaali tegemine," tunnustab Kristina.