Foto: TEET MALSROOS
Inimesed
24. märts 2014, 07:00

"Nukunäitlejate käed on tugevad! Nublu nukk, mida juhid kahe käega, on väga raske!" (1)

"Kui sa oled eriti tropp, siis kulub kaks nädalat, kui aga oled kõva mees, saad kahe päevaga selgeks – harjutamise asi," pajatab punase tuletõrjujakostüümiga näitleja Tarmo Männard noorele kolleegile, et kolme palliga žongleerimises pole midagi keerulist. Etenduse "Nublu" alguseni NUKU väikeses saalis on aega napp 15 minutit ja trupp teeb aega parajaks.

Jaanus Nuutre, tulevane žonglöör, lennutab kaht violetset ja üht sinist palli küll innukalt, kuid meistriklassi ei paista veel kuskilt. "Alusta ühe palliga, siis kahega," juhendab Männard. Näitab ise ette ka. Paistab imelihtne, aga tegelikult on paras raketiteadus. "Ideaalis peaksid saama nii, et ei vaata neid palle ja žongleerid," tähendab näitleja Mihkel Tikerpalu. "Kadri, kas sa laenad neid palle mulle? Kolmapäevani?" palub Jaanus näitleja Kadri Kaldat. Viimane jääb mõttesse: "Kolmapäevani?" Jaanuse silmad on suurt soovi täis. "Hea küll, kolmapäevani," lubab Kadri. "Kolm sinist."

Lavatagusesse sisenenud muusikajuht Kaire Vilgats jääb pealt vaatama, kuidas ka näitleja Lee Trei pallimängu harjutab, kuid oma dekolteesse pallide püüdmine ei taha kuidagi õnnestuda. Kui järjekordne pall mütsatusega Trei büsti riivates põrandale variseb, raputab Vilgats oma malviinalikke kiharaid: "See on nii raske pall!" Siis kukub kell. Trupp tuiskab lavale. Männard viimasena, kullakarvaline tuletõrjekiiver kuklas.

"Põlved lähevad selle tööga lõpuks läbi."

Tuletõrjujapaari Mustpea-Valgemaa ehk Männardi-Tikerpalu täita on kümme esimest minutit. Sirmi ees. Teised ootavad hämaras sirmitaguses oma aega. "Tavaliselt ajame seal niisama juttu," ütleb Trei, kel seekord vestlemiseks aega ei ole. Vaja "Vampiiride tantsu" numbri tarvis, mis ka sünnipäevapeol ettekandele tuleb, varbavibutusi harjutada. Seda ta pimedapoolsel laval dekoratsioonide vahel teebki. Samal ajal on Nuutre kätekõverdustega ametis. Lõbu jätkub seni, kuni tuleb lavapõrandale või sirmitagusele laotud nukkuderivist õige haarata ning mängima hakata. Männard ja Tikerpalugi sööstavad eeslavalt sirmi taha, heidavad kiivrid nurka ning kahmavad nukkude järele.

See, mis saalil nägemata jääb, on pöörase tempoga siblimine sirmi taga. Kohtade ja nukkude vahetus käib müstilise kiiruga. Pikemad artistid on kord kükakil, kord kummargil, sest 170sentimeetrise sirmi tagant ei tohi ükski peanupp välja paista. "Sellepärast ongi jaapanlased nii head nukunäitlejad, et nad on nii lühikesed," muigab lavastaja Vahur Keller, et liigne pikkus teeb nukunäitleja elu keeruliseks. Üksi pika Tikerpalu pealt on see näha – kui lüheldane Männard saab sirge seljaga sirmi varjus asjatada, siis Tikerpalu peab võtma poose, kus on ühtaegu põlved krõnksus ja selg kumaras. "Räägitakse, et kunagi valitigi nukunäitlejaid kasvu järgi, aga see legend vist ikka ei päde – alati on olnud ka pikki nukunäitlejaid," muigab Keller, kes tõdeb kolleegide pingutusi jälgides, et eks nukunäitlejailgi ole oma kutsehaigused. "Põlved lähevad selle tööga lõpuks läbi, vanematel olijatel juba ongi," teab ta öelda. "Inimene on ju päevast päeva sellises sundasendis."

"Täna on kohe kuidagi eriti palav!"

Ehkki "Nublu" kestab vaid 50 minutit, käib laval nii vägev rahmeldamine, et hingetõmbehetke ajal sööstab inspitsient Alice Kirsipuu Männardi pealage salvrätikuga kuivatama. Tegelikult paistab Männardil kogu aeg palav olevat, sest neil hetkil, kui ta nukku mängitama ei pea, lehvitab ta endale mõlema käega tuult. Õhku paistab sirmi taga nappivat.

Trei, kes saab pausi aegu mahti klaasi vee järele tormata, ohkab: "Palav on! Täna on kohe kuidagi eriti palav!" Väide, et taoline rapsimine, nagu "Nublu" nõuab, hoiabki nukunäitleja kõhnana, ajab Trei itsitama. "Nukunäitlejad just hirmkõhnad ei ole, aga meie käed on kole tugevad! Näiteks see Nublu-nukk, mida juhid kahe käega, on tegelikult väga raske! Enda pealt ütlen!" Klaas vett joodud, jookseb Trei lavale tagasi. Ees ootab järjekordne Nublu etteaste, mis füüsiliselt on vaevarikas, kuid õnneks koosneb tuletõrjekoera tekst klähvimisest ja urisemisest. Tõsi, tegelikult häälitseb Nublu kahel häälel: vaheldumisi esitavad koera teksti Trei ja Jevgeni Moissejenko. "See on tõesti väga raske monoloog," naerab Trei, et nii mõttetihedat teksti pole tal varem anda tulnudki. "Kõva tekst!" Tegelikult saab kogu trupp koerte varjupaika kujutavas stseenis oma haukumisvõimeid näidata. Näitlejad klähvivad nii, et neid endidki on naer maha murdmas. Naeruturtsatused sumbuvad õnneks koerte koorishaukumisse.

Kuigi koera monoloog või krantside ühendkoor võivad tunduda pisut kergekaalulistena, siis Nublu nukkudega on märksa kunstilisemad lood. Nublu keresid on viis. Nublu päidki on viis. Kõik need on etenduse ajal kas siis tagalava põrandal või sirmitagustes nagides rivis. Näitlejate asi on need pusletükid jooksu pealt õigesti kokku panna. Et vale pea ning kere kokku ei satuks. Seni pole taolist äpardust juhtunud.

NUKU pidas sünnipäevapidu

Eile sai NUKU maha päevapikkuse peoga, sest tähistamist

tahtis viis tähtsündmust:

7. märtsil oli NUKU muuseumi 4. sünnipäev

20. märtsil oli rahvusvaheline lasteteatrite päev

21. märtsil oli rahvusvaheline nukuteatrite päev

23. märtsil oli NUKU teatri 62. sünnipäev

27. märtsil on rahvusvaheline teatripäev