Inimesed

Yves Saint Laurent’i armastuse lugu jõudis ekraanile 

Marion Mänd, 22. märts 2014 19:00
NAISTEMOE REVOLUTSIONÄÄR: Režissöör Jalil Lespert valis peaossa Pierre Niney, kes tema hinnangul on võimeline kehastama Saint Laurent’i neurootilisust, aga ka sõpraderingis vallandunud huumorimeelt.Foto: Outnow.ch
Sellest nädalast Artise kinos jooksev "Yves Saint ­Laurent" on esimene kahest värskest mängufilmist Prantsuse moekeisri tormilisest töö- ja eraelust. Linateos keskendub kuus aastat tagasi ajuvähki surnud moeuuendaja aastatepikkusele armuvahekorrale oma äripartneri Pierre Bergéga, kujutades samal ajal hapra psüühikaga geeniuse heitlusi hingedeemonite ja meelemürkidega.

Mõni aasta tagasi ilmunud raamatus "Saint Laurent: paha poiss" väideti, et Yves Saint Laurent (1936–2008) elas alaväärsuskompleksi välja oma alluvaid türanniseerides.

Pikalt lahkas teos ka Saint Laurent’i alkoholi- ja uimastisõltuvust. Ehkki Bergé nimetas raamatut klatšikogumikuks, tunnistas ta, et sellel on tõepõhi all.

"Yves’il polnud muretut noorust. Sellepärast ta ühel päeval põgeneski ning sattus alkoholi ja hiljem narkootikumide meelevalda."

Kauane elukaaslane on öelnud, et Yves oli juba sündinud närvivapustusega.

Prantslaste uudisfilm "Yves Saint Laurent", nimiosas seni peamiselt koomilistest rollidest tuntud Pierre Niney, kirjeldab hapra psüühikaga moegeeniuse heitlikku elu ning keerukat suhet Bergéga.

Koolipõlves tagakiusatud heidik põgenes koduseinte vahel fantaasiamaailma, neelates ema moeajakirju ning joonistades pabernukkudele uhkeid rõivaid.

21aastasena Diori moemaja juhiks

17aastasena võitis Yves kokteilikleitide disainimise võistluse, 1954 asus õppima Pariisi kõrgmoekoolis ning tutvus peagi toonase moekuninga Christian Dioriga.

Too võttis andeka noormehe kohe oma leivale. Ju tundis Dior peale talendi ära sugulashinge – ka tema ise oli uje homoseksuaal.

Diori moemaja naiselikus õhkkonnas lõi Saint Laurent õitsele. 1957. aasta sügiskollektsioonis oli Diori noore protežee disainitud koguni 35 komplekti. Kui Dior samal aastal vaid 52aastasena suri (eri versioonide kohaselt kutsus saatusliku infarkti esile kalaluu kurkutõmbamine, kaardimäng või suguline vahekord), sai Yves moemaja juhiks, ent kolm aastat hiljem, Alžeeria sõja pingelisimal ajal, võeti noor disainer sõjaväkke. See oli talle talumatu üleelamine, mis lõppes närvivapustuse ning väeteenistuseks kõlbmatuks tunnistamisega.

Depressiooni ei peletanud ka moemaailma tippu tõusmine isikliku moemaja eesotsas ning maailmakuulsuste seltskonna nautimine.

Pingeid kruvis üles kohustus tulla kaks korda aastas lagedale uue moekollektsiooniga. Saint Laurent rahustas närve noorte poiste ja meelemürkidega. Neurootilisest energiapommist sai ajapikku letargiline inimvare.

Konkureeriv režissöör lubab tõe jalule seada

25aastane Nimey nimetab suureks õnneks võimalust vestelda moelooja kauase elukaaslase Bergéga, kes jätkas Saint Laurent’i moeimpeeriumi äriasjade juhtimist ka pärast armusuhte lõppu ja Yves’i surma.

"See oli privileeg ning aitas mind väga, sest film on ju nende armastuse lugu," seletab Niney BBC Newsile. Režissöör Jalil Lespert usub, et ilma Bergéta poleks Yves nii palju saavutanud.

"Selleks, et elul oleks siht, peab olema keegi, keda sa armastad ja kes sind vastu armastab. Mis mõtet elul muidu oleks? Yves vajas Bergéd emotsionaalselt, ehkki meie stsenaarium on nende hilisemate probleemide suhtes aus."

Oktoobris jõuab ekraanile veel teine Saint Laurent’i eluloofilm, peaosades Gaspard Ulliel ja Jeremie Renier. Selle lavastaja Bertrand Bonello ("Lõbumaja") Bergélt õnnistust ei saanud, kuid tema taga seisab see-eest luksuskonglomeraat Kering, Yves Saint Laurent’i kaubamärgi praegune omanik.

Režissöör kuulutab, et tema film portreteerib moegeeniust sellisena, nagu ta tegelikult oli, mitte Pierre Bergé versiooni.

Revolutsionäär, kes riietas naised meestesmokingusse

Naistemoe revolutsionääri Yves Saint Laurent’i märgilisimaks kätetööks jääb "Le Smoking" (1966) – superelegantne õhtuülikonna pintsak, mis pööras pea peale naiste õhtumoe põhimõtted.

"Saint Laurent’i põhimõte oli, et naised võivad olla seksikad, moodsad ja emantsipeerunud, nähes välja veidi androgüünsed," seletab Briti lehe Daily Telegraph moetoimetaja Lisa Armstrong.

"Tänapäeval ei kahtle naised hetkegi, kui tõmbavad ülle meestesärgi või isegi -püksid. Kuid me oleme unustanud, et see Seine’i vasakkaldale omane muretus oli põhimõtteliselt Yves Saint Laurent’i tegu. Naise riietamine elegantsesse pükskostüümi oli revolutsioon."

Yves Saint Laurent’i Fondi juhtiv Pierre Bergé aitas filmi tegemisele kõvasti kaasa, laenates filmitegijatele 77 originaalrõivast, pakkudes režissöörile juurdepääsu oma suurele arhiivile ning võimaldades filmimist fondi peakorteris Avenue Marceau’l. "Kandsime kõik valgeid kindaid, kui me modelle riietades neid rõivaid puudutasime," kinnitas filmi kostüümikunstnik Madeline Fontaine The Guardianile. "Nagu muuseumis!"

Mõne kuulsa kleidi pidi Fontaine’i tiim siiski ise õmblema.

"Mõned võtmetähtsusega rõivad olid puudu." Näiteks Diori pruutkleit, mida Saint Laurent’i muusa Victoire Doutreleau 1958. aastal ajakirja Paris Match esikaanel kandis.

"Leidsime ühe sarnase täiturult ja õmblesime uue. Pidime seda tegema, et filmi lõpetada. Olime ajahädas." Lõpuks jäi Diori moemaja koopiaga väga rahule.

"Nüüd on neil see kleit olemas," on Fontaine rõõmus.

Samal teemal

08.09.2017
Suri Yves Saint Laurent'i kauane äripartner ja elukaaslane

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee