Ettekandjad kurjad: eestlastel ei ole jootraha jätmise kommet! (240)
Kesklinna söögikohas töötav neiu, kes tööandjaga sekeldustesse sattumise vältimiseks nimetab ennast Liisiks, ütleb Õhtulehele, et töökoha asukohast hoolimata ei saa temagi oma miinimumpalga lisana mõeldud jootraha üle kiita.
"Jootrahaga ei saa kunagi arvestada, sest see on väga varieeruv. Mõnel päeval saab heal juhul viis eurot. Siiski, tavalisem on 20–40 eurot, kui oled 12 tundi tööl."
"Keegi ei taha eestlasi ja soomlasi teenindada."
Liisi sõnul on jootraha just seetõttu väike, et nende söögikoha põhiklientuuriks on soomlased ja eestlased, kes jootraha ei jäta.
"Vahel käib ka venelasi, vahel sakslasi. Kui käib sakslasi, siis nemad jätavad alati tippi ja alla 10 protsendi see tavaliselt ei jää. Eestlased ja eestivenelased ei jäta harilikult üldse ja kui, siis alla selle 10 protsendi," räägib neiu, kelle sõnul on just too kümnendik arvest hea vana tava kohaselt oodatav summa.
"Natuke ebameeldiv on kui inimesed väga hea teeninduse juures oma 200–1000euroste arvetega mitte midagi ei jäta. Seda juhtub kahjuks tihti," sõnab Liis.
"Paljudes riikides oleks selline käitumine väga taunitav, aga tundub, et siin on see iseenesestmõistetav," on ta pettunud.
Tallinna ühe hotelli restoranis töötava Lea sõnul on kõige suuremat jootraha oodata turistidelt, kes tulevad jõulude ajal või suvel. Puhkama tulnud inimene on enamasti rahakam ja seetõttu heldem.
"Neil aegadel on ka kõige rohkem tööd. Siis saab 30 eurot kindlasti ühel päeval, headel päevadel üle 50," ütleb Lea.
"Kui vaadata, mis rahvused kõige rohkem tippi jätavad, siis ütleks, et põhjamaalased, inglased ja ameeriklased. Venelased jätavad head tippi siis, kui sa vene keelt räägid, või vähemalt üritad rääkida," on ta selgeks saanud.
Põhipalk on väike
Lea teab sedagi, et kõige kitsimad raha andma oleme meie ise ja soomlased.
"Alati kui tuleb mõni Eesti või Soome laudkond, siis keegi ei taha seda võtta. Mingit lisasissetulekut sealt ei tule. Isegi kui nad kiidavad teenindajat ja toitu, ei jäta nad enamasti midagi."
Lea arvates teeb teenindajate töö raskeks ülemuste arvamus, et küll nad saavad jootraha, ja suuremat palka polegi vaja.
Nii teenibki ta suvel täiskoorumusega töötades vaid paarkümmend eurot üle miinimumi (miinimum 2014. aasta seisuga 355 eurot).
"Kui suvel on sissetulek tõesti päris korralik, siis talvel on teised lood, ei ole läbimüügi boonust ega kliente, kellelt jootraha saada."
Veelgi raskem on Lea sõnul neil, kes käivad tööl kas poole või kolmveerand koormusega.
"Talvel on nii, et need, kellel ei ole täislepingut, ei saagi mõni kuu tööpäevi. Istuvad kodus."
Olen ise töötanud ettekandjana ning muudes kohtades teenindajana. Annan alati endast 100% ning minu kliendid ei ole kunagi kurtnud, et ma oleks halb teenindaja (va.purjus kliendid, kes arvavad, et nad võivad kõike öelda ja teha). Ja ma olen tippi saanud. Kohvikus töötades sain piisavalt tippi. Minu jaoks oli see alati boonus, alati positiivne kogemus. See näitab, et ma teen oma tööd tõesti hästi. Ning kui läheb hästi, näeb ka mu ülemus seda. Kui raha ei ole alati pandud, on kasvõi midagi kirjutatud, et väga hea teenindus vms. Mõned kliendid on küsinud just minu järele (püsikliendid), kes teavad, mida nad saavad.
Minu tipi andmise strateegia on täpselt sama, mida ma loodan oma klientidelt (ei oleta, ei ütle, et nii PEAB olema): kui teenindaja tegi tõesti oma tööd hästi, kui toit oli hea, kui kõik toodi võimalikult kiiresti (NB! Need, kes arvavad, et söögi valmistamine võtab 5 mintuti, eksib rängalt. Siis võib toorest sööki ka teile pakkuda), kui üldine miljöö oli väga mõnus, kui teenindaja tekitas minus sellise mõnusa koduse tunde. Siis ma annan tippi, ja just olenevalt teenindusest - kui palju mulle see meeldis. Kui teenindusega rahul ei olnud, siis ma ei andnud. Ja nii ongi. Ma ei pea seda kunagi kohustuseks ning see ei peagi olema. Elame vabas riigis, inimene otsustab ise, mida oma rahaga teeb. Samas, kui kedagi ei tunnustata, ei muutugi siin ilmas midagi paremaks. See, kui sa annad hea teeninduse eest tippi, annab ka hea tagasilöögi sinule - järgmine kord tuleb seesama teenindaja veelgi suurema naeratusega sinu juurde ja teeb veelgi suurepärasema teeninduselamuse kui eelmine kord.
Ise olen andnud inimestele raha või mingi asja kohvikutes, ka poodides (nagu Selver näiteks-teenindaja on alati nii rõõmsameelne ja tore inimene, et kinkisin talle midagi lihstalt, puhtast tahtest) jne. Ma ei ole rikkur, kindlasti mitte, aga raha on kaduv nähtus, ta alati läheb kuskile. Ärgem olgem nii kalgid inimesed, vaid just pigem tunnustagem inimesi. See ei pea tähendama, et peab kõigile raha letti viskama, ei. Tunnustada saab ka hea sõnaga, ning kui on õige teenindaja (kes ongi nö.määratud seda tööd tegema, mitte ei tee lihtsalt raha pärast või sellepärast, et muud võimalust ei ole), siis ta ka hindab seda ja üritab paremini teenindada ka edaspidi.