Jaak Uudmäe. Foto: ARNO SAAR
Sport | Muud alad
20. märts 2014, 08:00

Tallinna spordikooli taastamine ehk Tere tulemast nõukaaega! (18)

Kuuldused munitsipaalkooli loomisest tabasid enamikku spordisõpru ootamatult. Algul tundus otsus uskumatu ja jabur. See kõik on juba olnud, oleksin tahtnud valjul häälel hüüda. Milleks meile 2014. aastal jälle koolid, mis eksisteerisid kuldsetel kuuekümnendatel?

Praeguse maailma (sealhulgas ka Eesti) spordi paradigma on hoopis erinev sellest, milline ta oli pool sajandit tagasi. Miks keegi arvab, et loodav mammutspordiklubi, mida nimetatakse Tallinna spordikooliks, muudab midagi paremaks?

Spordikoolides olid enne ka vastuvõtukatsed. Mille alusel lastakse noored uue pudrupaja juurde?

Milleks lõhkuda süsteemi, mis on spordirahva poolt kollegiaalselt heaks kiidetud? Seda on koos arendatud, parandatud ning enamus on rahul. Rahul ei olda ainult tõsiasjaga, et noorte sport on olnud alates masust alarahastatud.

Siiani väitis Keskerakond: linnal pole rohkem raha ja noorte-sporti turgutatakse võimaluste piires. Spordikooli asutamine näitab, et küsimus oli tahtmises. "Taskukohase" munitsipaalkooli loomine osutab, et Keskerakond hoolib ja aitab. Klubide võrdse rahastamise korral ei pruugi lapsevanem arugi saada, kes temast hoolib.

Olümpiavõitja kerkib enamasti juhuslikult

Spordikoolide kadumine oli tegelikult loomulik protsess, kuna nad töötasid ebaefektiivselt. Tähtsal kohal oli noorte treenimine saavutussporti silmas pidades. Sama eesmärki rõhutatakse ka rajatava Tallinna spordikooli puhul. Kasvandikena loodetakse näha maailmameistreid ja olümpiavõitjaid.

Unustage ära! Sellise tasemega mehed ja naised kerkivad esile enamasti juhuslikult ning sealt, kust ei teata oodatagi. Hea näide on ju TSIK ja tema õigusjärglane Audentese spordigümnaasium. (Palun mitte segi ajada Audentese klubiga!) Sinna on sisse topitud mägede viisi raha, aga loodetud tulemusi ei ole. On lihtsalt õnnelik lapsepõlv toredas sotsiaalhoolekandeasutuses.

Tallinna spordiklubide põhieesmärk on pakkuda noortele füüsilist ja vaimset tegevust. Isiksuse arendamise seisukohast on see hindamatu väärtusega ettevõtmine. Paljud noored ja lapsevanemad ei seagi esikohale saavutussporti. Nad tahavad, et nende järeltulija oleks igakülgselt arenenud, terve ja õnnelik inimene.

Treeningute käigus selguvad andekamad ja siis tõuseb teemaks saavutussport, mille arendamine ei olegi ju otseselt kohaliku omavalitsuse ülesanne olnud. See on riigi mure. Riik on selle aga viimastel aastatel kahjuks pistnud teiste lahendamist ootavate murede lattu.

Millega põhjendab Tallinna Spordi- ja Noorsooamet pealinna spordikooli loomise vajadust?

Lapsevanemale on treeningutasu taskukohane, osalustasu planeeritakse 10–30 euroni kuus, olenevalt alast. See on positiivne ja tervitatav. Samas oli kompensatsioonimehhanism ka seni olemas. Nõrgal majanduslikul järjel olevate perede lapsed olid vanema avalduse alusel osalustasust kas täielikult või 50 protsendi ulatuses vabastatud.

Treenerid saavad sotsiaalsed garantiid, mis tähendab, et neile hakatakse maksma palka. Eeldatavalt 22tunnise nädalakoormuse juures 750 eurot kuus bruto. Ka see on positiivne ja tervitatav.

Praegu on klubides treenereid, kes saavad palka. Ja on treenereid, kes saavad stipendiumi. ning leidub vabatahtlikke, kes ei saa palka ega stipendiumi. Viimastel nädalatel on riik tegelenud lisaraha otsimisega ja väidetavalt hakkavad kõik treenerid 2015. aastast klubides palka saama. Nii et sotsiaalsete garantiide probleem ei lahene mitte ainult spordikoolis, vaid ka spordiklubides. Üks mure jälle vähem!

Spordi- ja noorsooameti juhataja Rein Ilvese arvates on klubides palju surnud hingi. Tema hinnangul on reaalselt treenivaid noori 14 000, mitte 20 500, mis tähendab, et peaaegu kolmandik on nimekirjades pearaha saamise huvides.

Kui asjad on tõesti nii ning spordi- ja noorsooamet seda teab, siis miks nad pole kehva olukorra lõpetamiseks midagi teinud. Neil on konkreetsed kontrollimehhanismid ja ka õigus lepinguid klubidega kas lõpetada või korrigeerida.

Arusaamatuks jääb, kuidas Tallinna spordikooli loomine väidetavat olukorda parandab. Kas uus olukord kujuneb selliseks, et 3500 heal tasemel sportlast jooksevad spordikooli ja ülejäänud 10 500 pärissportlast ja 6500 varisportlast tegutsevad ikka fantoomklubides?

Selle küsimuse juures võib spordi- ja noorsooametile ette heita ainult tema enda tegemata jäänud tööd fantoomklubide kontrollimisel.

Eelarvest pole aimugi

Spordikooli treenerid võetakse tööle konkursi alusel ja metoodika on kõrgel tasemel. Kust tuleb see know-how? Mitte kusagilt! Kõik jääb samaks! Samaks jääb ta ka siis, kui loodav monsterkeha hakkaks kandma nimetust ülikool või akadeemia.

Täiesti selgusetuks jäi väide, et spordikooli õpilased hakkavad võistlema eri klubide värvides.

Mingil määral oleks mõistetav, et sportlane, kes tuleb kusagilt klubist uude kooli, jätkab vana klubi esindamist. Kuidas hakatakse aga jaotama lapsi, kes on uued ja kellel varasemat klubi polegi? Kas tekib noorsportlaste börs? Mis huvi on spordikooli treeneril treenida last, et au ja kuulsuse medalisäras peesitaks õnnetu klubitreener, kes näeb last ainult võistlusel.

Lihtsam oleks, kui alaliidud muudaksid põhikirju ja spordikool saaks võistelda Eesti meistrivõistlustel ikka oma võistkonnaga ning konkureerida klubidega. Monsterkeha sipelgate vastu. Dinosaurused surid välja. Kas ka spordikool? Vaevalt. Erifinantseerimisega on monsterkeha võimalik jalul hoida. Kellel sellest aga kasu on?

Kahjuks ei tea me midagi loodava spordikooli eelarvest. Salatsemine tähendab, et midagi on varjata.

Kui linn hakkab seda kooli rahastama teistsuguse skeemi järgi kui klubisid, asetatakse Tallinna lapsed ebavõrdsesse olukorda, mis on elementaarsete demokraatia reeglite räme rikkumine. Ja siis on see ka kõlvatu konkurents turul.

12. märtsil võrdlesin Tallinna volikogu kultuurikomisjoni koosolekul pealinna spordimaastikku tiigiga, kus ujuvad viidikad, ahvenad ja mõned suuremad haugid ning sinna visatakse nüüd hai. Seepeale arvas Rein Ilves, et nimetatud hai puhastabki õhku.

Tere tulemast tagasi nõukaaega!