Valdur Mikita: "Mul oli väga õnnelik lapsepõlv. Mind kasvatasid koerad, lambad ja suured puud." (12)

"Võin ennast lugeda inimeste hulka, kes on maailmale ringi peale teinud ja leidnud lõpuks vana tõe, et eesti keel, kultuur ja loodus on maailmas täiesti unikaalsed ja hämmastavad," ütleb semiootik, kirjanik ja bioloog Valdur Mikita, kes eilsel emakeelepäeval pälvis Eesti Kultuurkapitali vabaauhinna mullu ilmunud esseekogumiku "Lingvistiline mets" eest.

"Kui need kolm asja – kultuur, keel ja loodus kokku panna, siis sellist teist paika pole mina maamunal üles leidnud," üllatab Mikita, kelle raamatut on püütud lahterdada mitmesse žanri ja keda on tituleeritud isegi šamaaniks.

Küllap sellepärast, et ta raamat tekitab rohkem küsimusi, kui ta ise nendele vastata suudab, ja selles põimuvad nii tihedalt kultuuri, keele ja loodusega seotud areaalid, seisavad raamatukogudes tema teoste taga pikad järjekorrad. Kuigi kindlasti pole see lihtne rahvakirjandus. "Just see, et meil on koos põliskultuur, põlisloodus ja põliskeel, tähendabki minu jaoks eestlust," ütleb Mikita, tuues siinkohal välja oma viimase raamatu ühe kesksema ja olulisema tahu.

Valduri sõnul kasvas ta üles Lõuna-Eesti üksiktalus metsade ja heinamaade vahel. "Seega oli mul väga õnnelik lapsepõlv. Hommikul lükati laps uksest välja, õhtul korjati kokku, nagu seisab ühes Jaan Kaplinski luuletuses."