Elutöö Kuldmuna Olav Osolinile: "Ma olen alati töötanud suuga." (7)

"Elutööpreemia oli selles mõttes üllatav, et tund aega enne selle üleandmist hakati mulle juba õnne soovima. Korraldajad püüdsid seda küll suures saladuses hoida, samal ajal kui Twitteris ja Facebookis juba õnne sooviti," naerab Osolin. Esmaspäeval (eile – toim) pean ma Tallinna ülikoolis reklaamiüliõpilastele loengut, eks ma vaatan, mis nemad elutööpreemia kohta kostavad," muigab ta.

"Mis puutub preemiasse, siis loodetavasti ei tähenda see seda, et mind peaks nüüd reklaaminduse vallas maha kandma. Tahaks loota, et äkki kukub mõni preemia mulle ka tulevikus. Kuigi jah, puht reklaami vallas olen ma viimasel ajal pausi sisse teinud ja tegelen sellega tagasihoidlikumalt, kuna televisioon on mu tegemistesse jälle jõulisemalt peale tulnud," avab Osolin oma tänaste tegemiste tagamaid.

Tegutseb stsenaristina

"Samas tegelen ma turundusega ju pidevalt, konsulteerides erinevaid kliente ja aidates oma vanu sõpru ühes või teises projektis. Ühesõnaga, ma ei tahaks uskuda, et see preemia tähendaks nüüd punkti panemist. Kuigi jah, televisioon on viimasel ajal päris jõuliselt esiplaanile tulnud. Alates eelmise aasta kevadest, kui ma osalesin žüriiliikmena saates "Su nägu kõlab tuttavalt", on mulle pakutud telesaadete kirjutamist stsenaristina. Esimeseks oli TV3 mälumängusaade "Me armastame Eestit".

Kuna saade osutus ülimalt populaarseks, siis ma olen neid kirjutanud juba üle kahekümne ja terve ports on veel ees ootamas. Aastavahetusel kirjutasin Henrik Normannile "Edekabelit"."

Kuulujutud Osolini töödest on vaikselt levima hakanud, nii et tal on isegi ukse taha järjekord tekkinud. "Mitu produtsenti on minuga vestlemas käinud, et võiks koos midagi teha. Tegelikult pole ma ju elus varem kunagi kirjutanud. Ma olen alati töötanud suuga, raadios. Reklaamis olen ma kirjutanud ju väga lühikesi tekste," tunnistab Osolin.

"Mis seal salata, ka mitu kirjastajat on käinud uurimas, et pulli on siin elus päris palju saanud, et äkki oleks aeg raamat kokku panna. Esimese lehekülje kirjutasin juba valmis, aga ma ei suutnud endaga kokkuleppele jõuda, mis žanris see peaks olema," üllatab Osolin taas.

"Päris elulugu ei tahtnud ma kindlasti kirjutada, pidades ennast selleks liiga nooreks. Aga tänase auhinna taustal tuleks ehk tõesti ka raamat ette võtta."

Tunnustatud reklaamimees ütleb, et nauditav on reklaam, kus turundusprobleem on lahendatud moel, mida ta pole enne näinud ja mille peale pole ka ise tulnud. "Seetõttu ongi reklaamiauhindade žüriides reklaamitegijad ise, sest kes siis veel kui mitte nad ise seda maailma kõige paremini tunnevad."

Reklaamindus on põnev

Reklaam pole ainult lihtsalt tore, sellel on väga selge eesmärk, rõhutab Osolin. "Nüüd ongi küsimus selles, kas see reklaam on suutnud eesmärki täita või mitte ? kandes mingit ideed või sõnumit, mis jõuaks inimesteni, millest nad saaksid aru ja mis muudaks nende käitumist. Tegelikult on reklaamindus väga põnev töö, mis tähendab, et ka reklaame teha on põnev. Kuigi tänasel päeval on ka televisioon põnev. Nagu ka kitarri mängimine. Kuigi seda ma luban, et bändi ma tegema ei hakka ja laulma ka mitte," naerab Osolin.

Võrreldes meie reklaamiturgu ja selle taset muu Euroopaga, siis selle kohta ütleb

Osolin, et nii väiksel turul pole lihvimiseks väga palju raha. "Aga omad väiksed nutikad lahendused on meil olemas ja ka käsitööoskus on suhteliselt okei. Torkas silma üks välireklaami lahendus, kus mees riputati plakatil naela otsa ja ta rippuski seal oma paar tundi. Välismaalased olid sellest muidugi sillas."

Ilmar Raag: kliendid kardavad riskida

"Ma tean, et tehniliselt tehakse meil lausa uskumatult häid reklaame, samas kui reklaamiinimeste suust on üha rohkem kuulda, kui kehvad ajad meil sellel alal on," ütleb filmimees Ilmar Raag, kellel muide polegi kodus televiisorit.

"Kliendid on aina kartlikumad, seetõttu on omakorda suuresti kasutamata reklaamitegijate loomingulisus. Kardetakse riskida. Need jutud on siis klientide poole pealt."

Kui palju reklaam filmimeest ennast mõjutab? Raagi sõnul tahaks ta loomulikult uskuda, et reklaam jätab teda külmaks. "Samas olen ma poes endalt teinekord küsinud: huvitav, miks ma just selle asja ostukorvi panin, kuigi ma sellest tootest kuigipalju teada ei pruugi," tunnistab ta.

"Samas ma usun, et küllap ma ikka märkan enda ümber reklaami, sest mis ka Kuldmuna galal hästi välja tuli: seal on ka sotsiaalreklaami. Milliseid sõnumeid ühiskonnas selles vallas edastatakse, seda panen ma küll tähele."