Jüri Homenja.
Inimesed
10. märts 2014, 07:00

Kes on meie meeslauljate raudvara tähtsaimad naised? (3)

24 aasta eest oli viimane kord, kui Eestis tähistati naistepäeva kui ametlikku riigipüha, kuid sellegipoolest tõi pühapäevane naistepäevakontsert, kus astus üles Eesti meeslauljate raudvara, Salme kultuurikeskuse saali täis. Kuidas aga mäletavad laval olnud mehed oma elu tähtsaimaid naisi ja meeldejäävamaid naistepäevi? Salme kultuurikeskuses olid laval Jüri Homenja, Mait ja Mikko Maltis, Boris Lehtlaan, Ervin Lillepea ja Raimo Aas õhtujuhina.

Mait Maltis: "Minu naise­ideaal on mu abikaasa."

Mait Maltise abikaasa ja tema väiksemate laste ema on elupõline soome keele õpetaja. Õpetab seda nii lasteaias kui ka täiskasvanutele.

"Olen seda pedagoogilist protsessi silmanurgast jälginud ja teinud kindla oletuse, et just selline peab olema ideaalne ema. Sellist vajalikku rangust ja täpset nõudlikkust oma hoolealuste vastu annab välja raalida! Aga minu kaasal on see olemas. Lisaks on ta naabrite keele omandanud nii sulaval moel, et ega vist pesuehtne soomlanegi aru saa, et ta vastas eestlane istub. Muidugi on ta selle nimel ka kõvasti tööd teinud, õppinud hulk aastaid põhjanaabrite juures."

Maidu ema on juba 30 aastat mulla all.

"Seepärast ongi abikaasa kindlalt tema tooli enda valdusesse võtnud," mõtiskleb mees.

Boris Lehtlaan: "40 aasta eest Sahhalinil pidi neidude kisast lagi kaela kukkuma!"

Boris Lehtlaan on elu jooksul andnud ka sellise naistepäevakontserdi, mida ta meenutab praegugi kerge erutusvärinaga.

"See toimus umbes 40 aastat tagasi Sahhalini saarel. Õhtul pidi toimuma tavaline naiste meeli vallutav esinemine. Esimeses pooles olid kavas sellised lood nagu sealkandis ikka. Teises aga niisugused laulud, mis olid juba tolleks ajaks vallutanud kogu maailma."

Kohalik rahvastik oli seal laulja sõnul omapärane selle poolest, et venelasi nägi harva. "Koolis käisid korealased. Nendele ? eriti kooli vanemale astmele ? oli ka päevane kontsert. Saalis oli üle 400 tärkava taime. Ega me nendegi jaoks end tagasi ei hoidnud, andsin oma repertuaariga vunki viimse piisani. Laulsime biitlite selleaegseid superhitte."

Oli kaugele näha, et kuulajad muutusid oma toolidel vägagi rahutuks ja pilkude möll hakkas sarnanema lahinguga. Ning siis paiskus Siberi jõgi paisu tagant valla.

"Mis pärast viie-kuue loo esitamist lahti läks, on praegugi võimatu kirjeldada. Õnn, et juba siis ehitati seal kandis hooned maavärinakindlad! Igal juhul tahtis vallandunud mürin saalilae maha tõsta ja on võimatu, et selline kisa tuleb vaid 400 alles kolmveerandini naiseks arenenud neiu suust.

See vägi oskas teha sellist kisa, nagu oleks parve kogunenud tuhat kajakat, kellel kõigil pojad nina eest ära võetud. Ma ei hakka lugejat koormama üksikasjadega, kuidas ma selle poolhullunud plikakarja käest ära pääsesin ? tuleks pikem jutt."

Jüri Homenja: "Minu elu tähtsaim naine on olnud ema, kes ilmselt jääbki selleks."

"Minu elus on olnud ja arvatavasti jääbki kõige tähtsamaks naiseks ema. Emast lugusid rääkides ei lõpekski need otsa," mõtiskleb üks kontserdil osalenuid, lembelaulik Jüri Homenja.

"Need oleksid täis südamlikkust, nalja, kurbi hetki, põnevust ja hingerahu – nagu kogu elugi."

Aga üks seik meenub 54aastasele mehele eriti. "

Tegelikult olin ma siis nelja-viieaastane. Nii et hulk aega on sellest möödas ja see võiks olla ununenudki. See on vaid minu ja ema vaheline asi ? vähemalt nii ta väitis, kui see mõni aasta tagasi jutuks tuli."

Kõik juhtus Pärnu rannas.

"Minu mäletamist mööda oli meeletult ilus suvi. Aga minul, klutil, olid pika päeva jooksul kõik Pärnu ranna võlud üles leitud ning mäletan, et hakkasin muutuma virilaks. Lapse jaoks peab pidevalt toimuma midagi uut ja ma ei unustanud seda emalegi mainimast. Endal suunurgad eriti alla suunatud."

Ema ei tahtnud arvatavasti, et poiss virilaks muutuks. Ta võttis rannakotist palli ja lõi selle rannale.

"Jalaga. Jalgpall oli rahva sekka visatud – tookord ei olnudki see väga tavaline. Imestusest suurte silmadega tegelasi kogunes minu ema võistkonda aina juurde. Mõne aja pärast läks lahti tõsiseks vutiks."

Naistejalgpalli ei oldud tol ajal veel leiutatud.

"Aga see oli ometi olemas! Tänu emale," meenutab Homenja.