Noorim klassikatäht Henri Zibo: akordion pole pelgalt simmanipill! (9)

Henri on Tallinna muusikakeskkooli õpilane, kelle tee ristus akordioniga 10aastaselt. "Mul oli kaks valikut: kas akordion või kitarr. Aga ma otsustasin esimese kasuks, sest see on ebatavalisem ja mitte nii kuulus pill," räägib poiss oma muusikaõpingute alustamisest.

Juba pärast teist aastat arvati, et kolmas klass on temale liiga lihtne ja ta tõsteti kohe neljandasse, sealt edasi juba kuuendasse klassi.

Noormehe õpiedu põhjuse avastas tema õpetaja, kes mõistis, et Henril on absoluutne kuulmine.

"See tähendab seda, et kui keegi mängib mulle mõne noodi või laulab, siis ma tean oma peas ? ilma kusagilt kontrollimata ?, mis noodiga tegu," selgitab ta.

"Ka erialatundides läks mul üsna hästi, kuigi eriline harjuta ja ma polnud."

Henri usub ka ise, et ilma oma andeta, mis on üsna haruldane, ta nii kiiresti nõnda kaugele poleks jõudnud. Absoluutse kuulmise kehvaks pooleks on aga see, et kuuldakse ka valesid noote, mis on poisi sõnul üsna kõrvukriipiv.

"Mulle on mõni öelnud küll, et mine sina saalist ära, kui ma mängin," naerab Henri, kuid lisab, et nüüdseks on kaasõpilased tema võimega ära harjunud.

Muusiku amet on risk

Henri mõtles ka eelmisel aastal "Klassikatähtede" konkursile minemise peale, kuid kuna tal polnud siis veel nii suurt repertuaari, otsustas ta proovida alles sel aastal. Praegu on ta õnnelik, et üldse kaheksa parema hulka pääses, kuigi ta oma lootusi liiga üles kütma ei hakka. Poisi suureks eesmärgiks on aga televaatajatele tõestada, et akordion pole vaid simmanipill.

"See on tüüpiline ja levinud arvamus just Eestis, välismaal on lood hoopis teised. Näiteks Soomes ja Taanis on klassikalise akordioni õppimine väga populaarne. Ja ma tahangi näidata, et selle pilliga saab mängida väga erinevaid muusikapalasid," ütleb Henri, kelle meelest peaksid noored muusikahuvilised valima akordioni just selle põnevuse pärast.

"See pill vajab küll koordinatsiooni, et kahe käe vahele saaks tasakaalu, aga paari aastaga on juba üsna kodune tunne mängida."

Henri on juba ka oma tulevikuplaanide peale mõelnud. Nimelt soovib ta peale keskkooli edasi õppima minna Soome Sibeliuse akadeemiasse.

"Ja kui selle saab kunagi lõpetatud, siis tahan juurde õppida veel ühe eriala, näiteks infotehnoloogia, sest IT-meestest on alati puudus. Puhtalt muusikuks ma jääda ei taha – see on riskiga amet," naerab poiss ning lisab, et teise haridusega soovib ta kindlustada endale kindla töökoha.

"Kaks karjääri oleks täiuslik."

Kriitika annab indu juurde

Tulevikku näeb akordionimängija ette aga Eestis.

"Õppida sooviksin välismaal ning siis tuleksin Eestisse tagasi, et edendada siinset akordionielu. Minu praegune õpetaja ja tema põlvkond on ära teinud väga suure töö ja ma tahaksin, et meie põlvkond seda jätkaks," mõtiskleb Henri, kelle sõnul liigub huvi selle pilli vastu ikkagi tõusvas joones.

Enda kui esineja ja pillimängija tugevuseks peab Henri seda, et ta suudab jääda nii-öelda külmaks halvustavatele kommentaaridele, mis tulevad tema või tema mängu kohta.

"Ma ei lase ennast häirida, eriti kui seda ütleb võõras inimene. Mõni võtab kriitikat väga südamesse ja viskab pilli nurka, aga mulle annab see pigem motivatsiooni juurde, et saada veel paremaks," räägib noormees.

Kas Henri aimab konkursil ka mõnda oma nõrka külge?

"Ma arvan, et minu vanus ja kogemuse vähesus. Ma olen osalejatest kõige noorem, minu pillimängukogemus on neist väiksem ning mul ei ole sellist elutarkust nagu neil."

"Klassikatähtede" uus hooaeg jõudis eetrisse eile õhtul.