Gallina genotsiid Mehhikos
USAst New Mexico osariigist eraldatud kanjonist leitud luustikud vihjavad etnilisele puhastusele, mis leidis aset ligikaudu 1100. aastal. Kõik gallina hõimu liikmed leidsid oma otsa, sealhulgas ei halastatud isegi paariaastastele lastele. Mõnel ohvril käänati kael sellise hooga kahekorra, et nende pea jäi õlgade vahele abitult rippuma. Otsekui maa pealt pühitud gallina hõimust on praeguseks leitud sadakond skeletti ja need kõik viitavad tapmisele. Piirkonnas, kus hõim elutses, oli tol ajal põuaperiood ja maisi saagikus vähenes. Sestap olid gallinad väga haavatavad. Kummaline on ka see, et gallinnate skeletid on ebahariliku välimusega – nende kolbad on kuklaosas iseäralikult lapikud. Millest selline moonutus tekkis, pole selge.
Cancueni lihunikud ei halastanud isegi lastele
Guatemalast iidsest maiade linnast Cancuenist leiti 2005. aasta väljakaevamistel madalatest haudadest 50 skeletti, mis pärit 800. aastast. Nende inimeste saatus toob kananaha ihule: nii meestele, naistele kui ka lastele virutati odade ja kirvestega kaela ja pähe. Omal moel oli arvatavasti kõrgest kuningasoost ohvritele austustki avaldatud – laibad olid maetud parimates riietes ja ehetes. Hävitatud olid ka hooned – kogu linn sisuliselt pühiti maa pealt. Asustust ei taastatud kunagi, vaid kummituslinnaks ta jäigi. Ilmselt olid veretöö taga sissetungijad, kuid kes, pole teada.
Kohutav vastuvõtt koju saabunutele
1964. aastal sattus üks talumees USAs Californias Sacramento jõe lähedal hirmutavale leiule – üleujutusalal paljastus haud kolme mehe jäänustega. Lähemal uurimisel selgus, et kolmik suri umbes 1500 aastat tagasi ja nende lõpp oli jõhker. Ühe skeleti ribidest leiti seitse noolt, ülejäänud kahele oli nuga selga löödud. Kombekohase matusega polnud neid õnnistatud – surnukehad olid hooletult hauda visatud ning mingeid andameid polnud neile teispoolsusse kaasa pandud. Hammaste isotoopanalüüs paljastas, et mehed olid küll päritolult kohalikud, aga elanud suure osa elust mujal. Miks neid tagasi koju naastes nii sõjakalt vastu võeti, pole teada.
Rootsi "Pompei" Ölandi saarel
Keset Läänemerd Ölandi saarel toodi väljakaevamistel päevavalgele 5. sajandist pärit kindlus, mis oli otsekui ajas tardunud, meenutades Itaalias vulkaanilise tuha alla mattunud Pompeid. Ölandil ei saanud vulkaani hävitustööga mõistagi pistmist olla, küll aga vägivallaga. Leiti kümme terviklikku skeletti ning terve hulk laialipillutatud inimjäänuseid, mille sõnum on julm – kindlus vallutati ja kõik selle asukad tapeti. Seejärel ei vaevunud keegi neid tolle aja kombe kohaselt põletama või matma, vaid laibahunnik jäeti lihtsalt vedelema. Eriti veidraks teeb loo, et kes iganes need lihunikud olid, ei võtnud nad laipadelt väärtuslikke ehteid. Seega polnud tegu röövretkega, vaid tapatalgud näisid olevat sissetungijate ainuke eesmärk. Ajaloolaste sõnul liikusid Skandinaavia hõimud tol ajajärgul massiliselt lõuna poole, kus parajasti lagunes Rooma impeerium. Tegemist võis olla rändavate hõimude kokkupõrkega.
Julm lapsemõrv Inglismaal
2010. aastal leiti Inglismaalt Rooma-aegse Hadrianuse müüri lähedalt 367. aastast pärinev lapseskelett, mis on nii väike, et esimese hooga peeti seda koeraks. Umbes kümneaastase lapse sugu ei õnnestunud kindlaks teha, küll aga vihjavad märgid, et ta ei surnud loomulikul teel. Tapmisele osutab, et laip polnud maetud kombekohaselt, vaid ilmselt kiiruga – traditsioonid nõudsid, et surnud kas põletati või maeti asulatest kaugemale, see lapsuke aga oli madalas hauas majavaremete all. Oletatakse, et tapja peitis surnukeha. Intrigeeriv on, et laps ei olnud hambaemaili analüüsi põhjal kohalik, vaid tõenäoliselt pärit Vahemeremaadest.
Inimlihaga grillipidu Saksamaal
Saksamaal Herxheimis peeti 7000 aastat tagasi ilmselt maailma kõige jälgimat grillipidu – väljakaevamised tõid peale harilike leidude päevavalgele tõendid massilisest kannibalismist. Vähemalt kümmet ohvrit oli hirmsal kombel terariistadega hakitud, mõnel kondil irvitasid hambajäljed. Paljud kondid olid purustatud moel, mis vihjas, et sedamoodi püüti ligi pääseda maitsvale üdile. Lihunikutöö oli räige: selgroost eraldatud ribid, väljalõigatud keeled, lihast paljaks kaabitud jäsemed. Kuigi pole täpselt teada, kas inimesed pandi nahka toorelt või küpsetatult, vihjavad märgid, et liha röstiti sütel. Kuid miks nii tehti? Oli see mingi kole rituaal? Ajaloolased usuvad, et tol ajal varises Saksamaa põllumajandus kokku ja tegemist võis olla meeleheitliku näljahädaga.
Peruu massimõrva ohvrid nüliti elusalt
Aastatel 150–750 valitses Peruus rõlgem terror kui Hitleri-aegsel Saksamaal. Moche tsivilisatsioonile kuuluvalt hauaplatsilt kaevasid arheoloogid välja õnnetud ohvrid, kes olid elusalt nülitud ja verest tühjaks lastud, paljudel oli pea maha löödud ning mõned olid jäetud sandistatult metsloomadele pureda. Kõik tapetud olid noored mehed. Levinuima versiooni kohaselt pidasid eri piirkonnad maha võistlusi, kus kaotajad ei saanud võimalust minna häbis koju, vaid nad ohverdati. Ebainimlik jõhkrus tundub eriti räige kontrastina, arvestades, et selle harrastajad olid muidu kõrgel kultuuritasemel, osavad ehituses ja kunstis ning harisid oma põlde nippidega, mille kõrval kahvatub isegi tänapäevaste põllumaade saagikus. Mis puudutab kunsti, siis vägivald peegeldub ka seal ja tapastseenid on tavalised.
Kes oli Ameerika esimene mõrvaohver?
Ameerika Ühendriikides Los Angelese südames pulbitseb sadakond asfaldibasseini, mida tuntakse LaBrea tõrvaaukudena. 1914. aastal õngitseti kleepuvast tõrvaaugust välja naiseskelett, mis osutus 9000 aastat vanaks ja ühtlasi California osariigi esimeseks teadaolevaks mõrvaohvriks. Umbes 140 cm pikkuse naise kolp ja lõualuu olid lõhki löödud, üks jupp pealuust hoopis puudu. Usutavasti tekitas ränga vigastuse raske löögiriist. Kuidas õnnetu basseini sattus, selle kohta arvamused lahknevad – surnukeha võis olla sinna jalust ära visatud või, vastupidi, rituaalselt maetud. Viimast teooriat kinnitavad skeleti kõrvalt leitud koeraluud.
Moodne inimene tappis oma esiisa?
2009. aastal selgitasid teaduslikud analüüsid, et Põhja-Iraagist leitud meessoost mõrvaohver, kes suri 50 000 – 75 000 aastat tagasi, leidis oma otsa ilmselt terariistaga mõrtsuka käe läbi. Arvatakse, et neandertallasest ohvri mõrvas temast arenenuma inimliigi esindaja. Avastus andis hoogu teooriale, et moodne inimene suretas ürginimese sisuliselt genotsiidi korras välja – kui mõni jäi ette, löödi ta lihtsalt maha ja tihti söödi ka ära. Iraagi mõrvaohvril, kelle arheoloogid ristisid Shanidar 3-ks, oli vanust 40–50 aastat ning peale selle, et ta kannatas artriidi all, leiti tema ribikondilt sügav täke. Seaskelettidel katseid tehes selgitasid teadlased välja, et niisuguse vigastuse võib tekitada kerge heiteoda, milletaolisi neandertallased ise ei tundnud.
Iirlased lõid rikkuril kirvega nina maha
Rauaajastul, 2300 aastat tagasi, elas Iirimaal mees, keda tänapäeval osatakse nimetada ainult leiukoha, Clonycavani järgi. Nn Clonycavani mees sai kirvega vähemalt kolm hoopi pähe, neist üks purustas tema nina. Arvatavasti piinles ta enne surma kohutavalt – tema rinnanibud lõigati maha ning, nagu sellest oleks veel vähe, lasti tal ka soolikad välja. Laip visati turbarabasse, kus see mumifitseerus. Asitõendite põhjal tundub, et mõrvaohver oli rikas mees, võimalik, et kuningasoost – kuninga rinnanibu imemine oli rauaaegsel Iirimaal allaheitlikkuse märk. Lahkunu polnud eluski rasket tööd teinud ning oli nautinud luksuslikku juurviljadest kubisevat dieeti. Tema juuksed olid eksootilisest taimeõlist võidega puhevile aetud. Võimalik, et Clonyclavani mees oli läbikukkunud valitseja, kes kaotas elu rituaalmõrva läbi.
Kommentaarid