EFEKTNE TANDEM:Alexander ja Alexandra Ahndoril veedavad tihti aega teineteise ajukurdude vahel – nad kirjutavad Lars Kepleri nime all kahasse hittromaane.Foto: Scanpix
Inimesed
9. märts 2014, 15:00

Lars Kepler: meile meeldib autoga sõites mõrvalugude üle aru pidada (3)

"Kaks pead on ikka kaks pead," nendivad Rootsi menuautorid Alexander ja Alexandra Ahndoril, keda krimikirjanduse fännid tunnevad kirjanikunime Lars Kepler all. Abielupaar tunnistab, et koos töötamine toob tihti vaidlusi. Õnneks päädivad need sõnelused vaid fiktiivsete mõrvadega.

Rootsi krimiautorilt Lars Keplerilt on eesti keeles ilmunud kolm romaani: Rootsist väljaspoolgi müügihitiks osutunud "Hüpnotisöör" (2011), "Painajalik leping" (2012) ja "Tuletunnistaja" (2013). Teostes, mida on tõlgitud 39 keelde, tegutseb soomlasest detektiiv Joona Linna. Atmosfäär on Rootsi krimikirjandusele omaselt tume ja rusuv ning lahkab sealse elava klassiku Henning Mankelli eeskujul ka selliseid heaoluühiskonna valupunkte nagu sihitult ringi tolknev noorus ja heaolumüüdi varjus hoogu koguv moraalne allakäik.

Suur oli fännide üllatus, kui Kepler paljastas oma tegeliku pale – lühikese ja lööva mehenime taga peidab end abielupaar Alexander (47) ja Alexandra Ahndoril (48). Mõlemad olid ka varem tuntud kirjanikud, kuid esimese ühise romaani "Hüpnotisöör" saatsid nad kirjastusele anonüümselt.

Kirjastuses hammustati õnneks kohe läbi, et tegemist on "Millenniumi" saagaga maailmakuulsaks saanud Stieg Larssoni mantlipärijatega. Oma tõelist identiteeti ei soovinudki Kepler esimese hooga paljastada, kuid Rootsi tabloidid sattusid salapärase uue autori jälgi ajades abielupaari suvekodu aia taha ja nad pidid "patu" üles tunnistama. Õhtuleht uuris, kuidas mehe-naise tandemil mõrvade sepitsemine edeneb.

Kus te üles kasvasite? Teie lemmikmälestus lapsepõlvest?

Alexander: Stockholmi lähedal Upplands Väsbys, kus meil oli oma maja. Veetsin seal kogu oma lapsepõlve, aga ühte konkreetset hetke sellest ei meenugi. Teate, kuna mälestused on kirjaniku töövahend, siis pead neid enda lähedal hoidma, mitte teistele avaldama.

Alexandra: Kasvasin Rootsi lõunaosas Helsingborgis. Ka mina ei mäleta sellest ajast midagi erilist. Mälestused ei ole minu jaoks kindlapiirilised, sest mitte miski ei ole tegelikult päriselt möödas.

Kus te praegu elate? Mis on teie armastatuim kodune ajaviide?

Meil on 1890. aastal ehitatud korter Stockholmi kesklinnas. Kogu sisustus, isegi meie klaver, on valge. Kui me parajasti ei kirjuta, veedame aega oma lastega, teeme koos süüa või loeme mõnda põnevat raamatut.

Kirjeldage oma töörutiini. Kuidas päevatööd mõõdate – tähemärkides või tundides?

Kõigepealt viime oma lapsed kooli ja pärast seda algabki kirjatöö. Me ei mõõda seda mingilgi moel, aeg lihtsalt lendab. Meie jaoks on see puhas nauding. Kirjutame senikaua, kuni on aeg lastele järele minna.

Kuidas on ülepea võimalik kahasse kirjutada? Selle head ja halvad küljed?

Võimalik on see ainult siis, kui suudetakse dialoogi pidada ja teineteise vastu üdini ausaks jääda. Boonused on ilmsed: kaks aju, kaks fantaasiat, kaks loovmõistust. Meile tähendab kahasse kirjutamine paremat voogavust – alati on välja pakkuda midagi uut, mingi värske pööre. Tavaliselt on kirjanikuamet väga üksildane, aga meie ei pea enam üksi olema.

Mille üle te rohkem vaidlete, kirjatöö või pereasjade?

Me ei tülitse peaaegu kunagi, aga kirjutades vaidleme küll tihti – see puudutab sisupöördeid, tegevuspaiku, tegelaskujusid. Kui me üksmeelele ei jõua, vaidleme senikaua, kuni selgus saabub. Harilikult kulgeb kõik siiski väga sujuvalt, sest meie mõlema eesmärgiks on ju võimalikult hea lugu.

On teil kirjutades erilisi harjumusi või rituaale?

Tegelikult mitte. Kuigi – siis, kui meil on parajasti käsil kõige keerukamate tegevusliinide klapitamine, piirdume ainult teejoomisega. Samuti meeldib meile autoga ringi sõites mõrvalugude üle aru pidada.

Mida võib leida teie töölaualt?

Kirjutamiseks kasutame vana köögilauda, millel valitseb kohutav segadus. See on lausa häbilugu! Märkmed, pliiatsid, paberid, hunnik kirju; püstolitest, snaipripüssidest ja võitlusnugadest kirjutavad ajakirjad; politseitaktikast, kohtumeditsiinist ja ülekuulamismeetoditest pajatavad käsiraamatud; kaamerad, kaks arvutit, küünlad, DVDd, meie kirjutatud raamatud eri keeltes, kohvitassid, telefonid, popkornipakid ja veel igasugust kraami.

Kas teid mõnikord tabab ka loomeseisak?

Veel mitte. Meile pigem tundub, et peaksime leidma veel rohkem aega arvuti taga istumiseks, et oma ideedega sammu pidada.

Kas süngetel teemadel kirjutamine masendab mõnikord ka autoreid?

Masendust pole kogenud, aga hirmutav on see absoluutselt! Kuid meile see pinge meeldib, kuna me ju teame, et Joona lahendab juhtumi kindlasti. Alexandra kannatab aga pidevalt õudusunenägude all, kui parajasti mõnes oma loos ülepeakaela sees oleme. Painajad kestavad seni, kuni lugu lahenduse leiab.

Kuidas te lõõgastute?

Vaatame filme või telesarju.

Mis on kõige tobedam kirjanikke puudutav stereotüüp?

Arvatakse, et kirjanikel puudub side reaalse maailmaga.

Mis on tüüpiline algaja kirjaniku viga?

Nad mõtlevad liiga palju, mida küll nende pere või sõbrad nende teostest arvata võivad. Kui sulle läheb teiste arvamus liiga palju korda, ei saagi sa kirjanikutööks piisavalt vabaks.

Millist nõu annaksite neile, kes alles unistavad kirjanikutööst?

Ega siin muud valemit polegi kui kirjutamine. Ärge loobuge. Kirjutage seni, kuni viimaks oma loo leiate.

Kas olete nõus, et krimiromaan on žanr, millega on kõige lihtsam rahvusvaheliselt läbi lüüa?

Jaa! Krimiromaanid räägivad nii ühiskonnast kui ka pakuvad laia tegelaskujude spektrit – esindatud on igat sorti inimesed ja ühiskonnaklassid, moraalsed dilemmad ja nende tagajärjed.

Miks on põhjamaised krimkad kogu maailmas nii populaarsed?

Kõigepealt on Rootsis pikk krimikirjanduse traditsioon. Me ei kaitse oma ühiskonda ega karda selle valupunkte kritiseerida. Meil on vana heaoluühiskond, mis praegu igast otsast mõraneb. Võib-olla mõjub Rootsi ka piisavalt eksootiliselt.

Kui tihti lugemiseks aega leiate ja mis oli viimane elamus?

Püüame iga päev midagi lugeda. Hiljuti võttis Alexander käsile Gillian Flynni teose "Gone Girl" ja Alexandra Joyce Carol Oatesi "Blonde". Lemmikautoreid meil polegi, sest hoiame end kursis kõigi žanridega ja meile sobib kõik, mis on kirjutatud hästi ja huvitaval teemal.

Ka Eesti esimene kriminull oli ühiskonnakriitiline

Eesti krimikirjanduse traditsioonid on üsna pikad, ulatudes üle-eelmisse sajandisse – 1883. aastal kirjutas 17aastane tulevane klassik Eduard Vilde jutustuse "Musta mantliga mees". Nagu Rootsi menuautorid tänapäeval, ei jätnud ka Vilde põnevikus kajastamata ühiskondlikke teemasid. Teose üks keskseid tegelasi on krahv Palmer, kes mässib end oma nõudliku abikaasa kapriisidele järele andes võlgadesse. Lõpuks läheb meeleheitel krahv liiakasuvõtjast juudiga karvupidi kokku ja uputab viimase jõkke. Krahvi ehmatuseks näeb mõrtsukatööd pealt musta mantliga tohtrihärra, kes hakkab robinhoodlikult õilsaks väljapressijaks: mõrtsukas teenigu oma patud tasa, ehitades uue koolimaja ja vähendades talupoegade renti. Lõpuks läheb krahv hulluks ja tohtrihärra abiellub tema tütrega. Vildele tõi seebiooperlike pööretega lugu hea töökoha – tema kirjutist märkas ajalehe Virulane peatoimetaja ning alguse sai Vilde paar aastakümmet väldanud ajakirjanikukarjäär.