Milliste kuulsuste võsud on omavahel paari heitnud? (18)

Hendrik Toompere: oleme Malmstenidega kasvatanud üksteise lapsi ja pidusid pidanud

"Me töötame ja elame Draamateatris juba aastaid. Oleme kasvatanud üksteise lapsi, teinud koos teatrit, pidanud pidusid ja reisidel käinud. Nüüd on veel ka mereäärsed suvemajad pea kõrvuti," on Toomperede ja Malmstenide teatridünastiate elud Hendrik Toompere juuniori sõnul paralleelselt kulgenud.

Elukaaslased Harriet Toompere ja Mait Malmsten pärinevad tuntud Eesti teatrisuguvõsadest. Eesti Draamateatri teatri- ja filminäitleja Mait Malmsten on kolmandat põlve näitleja: tema isa Rein Malmsten, vanaema Eva Meil, vanaisa Franz Malmsten ja vanaonu Hugo Malmsten olid kõik näitlejad. Maidu elukaaslane Harriet Toompere, kellega tal on kaks poega, on pärit samuti näitlejateperest. Tema ema Maie Toompere (neiupõlvenimega Kruusenberg) oli Nukuteatri näitleja ja kostümeerija, kes abiellus omal ajal Nukuteatri näitleja Hendrik Toomperega. Näitleja on ka nende poeg Hendrik Toompere juunior ja lapseselaps Hendrik Toompere juunior juunior.

Mait Malmsten rääkis aastaid tagasi Õhtulehele antud intervjuus, et niipea, kui Harriet Draamateatri majja 1998. aastal tööle tuli, hakkasid nad koos mängima ja nende vahel tekis eriline sümpaatia. "Nii see asi veerema läks. Vinge naine!" ütles Malsmsten, kes oli enne Harriet Toomperet näitleja Elina Reinoldiga koos elanud.

Harrieti vend Hendrik Toompere mäletab väga hästi oma esimesi kokkupuuteid Malmstenide perega. "Malmsten tuli minu teadvusesse siis, kui lavaka ajal rohkem teatrit vaatasin. Rein Malmsteni väärikas bass mõjus Ugala lavalt päris võimsalt. Imetlesin, et midagi eriti tegema ei peagi ja mõju on vägev. Kahetsesin, et mul sellist häält pole," meenutab näitleja Hendrik Toompere oma esimesi kokkupuuteid näitleja Rein Malmsteniga, kellega ta sai hiljem, oma õe kaudu, sugulaseks.

Vanemad võtsid asja rahulikult

"Maidust ei teadnud ma siis veel midagi. Koolis oli aga loengutest meelde jäänud, et seal on eestiaegne teatritegemise pärimus taga. Vaatasin Reinu ja mõtlesin, et kas tajun mingit eestiaegset hõngu. Tundus, et vist tajusin. Rein mõjus alati härrasmehena. Nooruses tajutakse üldse igasugu asju – neid, mis on, ja neid, mida pole," naerab Toompere.

"Isiklikult me ei kohtunud peale põgusa tervituse teatripuhvetis," meenutab Toompere ja lisab, et Maidu teadvustamine tuli ühte diplomitükki vaadates, kus too oli üks sõdur: "Pärast etendust ütles Dan Põldroos – no siis, kui ta veel elus oli – mu garderoobis, et kurat, vaata, sel Maidul on ju otsaette kirjutatud "EDU". Olin nõus. Üldiselt tajutakse väga selgelt ära isegi tudengitükkide puhul, mis saatus kedagi ees ootab. No ja siis Mait saigi meile draamasse näitlejaks," ei kahelnud Toompere, et Malmstenist saab üks ülihea näitleja.

"Mõni aasta hiljem sai Draamateatri näitlejaks ka minu õde Harriet Toompere. Ühel teatripeol (võib-olla oli see aastavahetusepidu, ei mäleta enam täpselt) nägin oma õde ühes koridoris kükitamas ja teises galeriis aknast välja vaatamas. Tundus, et ta oli mingis imelikus valus. Mina ei teadnud sellest üleüldisest saladusest midagi. Kui ma sellest siis teada sain, muutusin kohe endisest irvitajast väga tõsiseks, sest mu meelest teatrisisesed kooselud on alati kohutavalt keerulised. Mõnikord vaieldi muidugi, et kumb kumma ära võttis, aga seda tehakse vist alati. Kuid on muidugi häid näiteid ka. Kas või mu enda isa ja ema," võttis Hendrik asja rahulikult.

"Meie isa ja ema aga suhtusid asjasse eriti piduliku po***ismiga: aaa, Reinu poeg, Mait või. Noo, Reinuga oleme ju korduvalt Kirsimäe kohvikus teekannuga konjakit joonud," oli vanem Hendrik Toompere asja rahulikult võtnud.

"Nii Iti kui Mait on tegelikult väga perekesksed inimesed. Neile sobis koosolemine kohe. Ja sobib siiani."

Jõulusidki peetakse koos

"Muide, eriti huvitav on siinjuures mainida, et kui mu naine Viktoria veel Vanalinnastuudios töötas, siis oli ta väga lähedane kolleeg Maidu ema Maiega," on Toomperel näide, kui väike Eesti on.

"Nii on need aastad läinud. Minu tütar Lydia lavastab Itiga tantsulavastust, poeg Heinz lavastas Iti kirjutatud näitemängu Nukuteatri jõulutükiks, mina lavastajana olen palju koos olnud nii Iti kui Maiduga ja sellest on rõõmu peale meie endi olnud ka vaatajatel. Viimased suved on meil olnud Franzuga (Mait Malmsteni poeg – toim) selline süsteem, et oleme kahekesi maamajas ja siis teeme seda, mis mõnus tundub," oskab Toompere elu kergelt võtta ja seda nautida.

"Ja mis põhiline: minu õde on plikana hoidnud minu lapsi ja nüüd minu lapsed on hoidnud Iti ja Maidu lapsi; poeg Heinz on Maidult palju teada saanud, kuidas elus asjad käivad. Meil on vist juba 14 aastat püsinud traditsioon jõulude ajal perekonna kogunemine meie kodus. Ja alati on olnud ka jõuluvana. Viimased viis aastat küll ilma habemeta. Ja söögid ja joogid tulevad kuidagi iseenesest ja üldse ma ei saa enam öelda, et kuidagi teisiti oleks võimalik. See ongi täiesti ühtne perekond," usub Toompere.

Lydia Rahula: ütlen rõõmuga, et Rahula-Pohlaku perede läbisaamine on väga sõbralik

Mullu said sugulasteks koorijuht ja muusikapedagoog Lydia ning ja Eesti Jalgpalliliidu juht Aivar Pohlak. Viimase jalgpallikohtunikust tütar Anni Pohlak ja muusik Tomi Rahula, kellest on nüüd samuti jalgpallikohtunik saanud, abiellusid läinud aasta juunis ning veetsid mesinädalad Sri Lankal ja Maldiividel.

"Meie esimene kohtumine oli Tuhalas, peaaegu nõiakaevu veerel. Koos olid kõik suured ja väikesed Pohlakud-Rahulad. Sundimatus õhkkonnas grilliti ja lobiseti maailma asjadest," meenutab Lydia Rahula esimest kohtumist Pohlakutega.

"Saame rõõmuga öelda, et läbisaamine Rahula-Pohlaku perede vahel on väga sõbralik. Kuna tegemist on toimekate ja väga hõivatud peredega, siis kallis "varandus" ehk aeg on küll sagedaste kohtumiste jaoks üsna piiratud. Pealegi elavad Anni ema ja isa Saaremaal, aga "välismaale" ju ei satu liiga sageli," naljatab koorijuht.

Lydia sõnul ei olnud tema jaoks noorte kohtumine jahmatav, vaid – pigem vastupidi – meeldiv uudis. "Ei salga, sõnum oli üllatav, aga mitte ehmatav. Meie kohtumine Anniga oli lihtne ja siiras. Meil ei ole kunagi olnud suhtlemisprobleeme ega aukartust auväärsete inimeste või ametite ees. Kõik on ju lihast ja luust inimesed – tõsi, igaüks on isesugune," selgitab koorijuht.

"Olles hästi kursis spordieluga, teadsime, kes on Aivar ja kuna Tomi on suur jalgpallihuviline, ei imestanud me õigupoolest millegi üle – kõike võib ju juhtuda," ei pea Rahula noorte tutvumist suureks saatusemänguks.

Lydia sõnul on ta Anni ema ja isaga kohtunud Saaremaal, nende looduskaunis kodus. "Kohtumisrõõm on olnud mõlemapoolne. Väga meeldivad on olnud ka kokkusaamised Anni vanavanematega Tallinna poistekoori kontsertidel. Nad on suured muusikahuvilised ja muidu väga lahedad inimesed. Perede suhe on kõikemõistvalt inimlik!" kiidab Rahula ning lisab, et läbisaamine minia ja tema perega on aval ja lugupidav.

Küsimusele, kas Lydia tahaks veel kord vanaemaks saada, vastas ta, et kuna küsimus on n-ö kaudses kõneviisis, tuleb vastuski selline: "Miks ka mitte!"

Anni: isa aimas, et meil midagi säriseb

"Usun, et minu isa aimas varem kui teised, et minu ja Tomi vahel on midagi enamat kui lihtsalt sõbralik suhtlus," arvab Aivar Pohlaku tütar Anni, et isal on teravat silma.

Jalgpallikohtuniku sõnul ei mäletagi ta väga detailselt, kuidas vanemad omavahel esimest korda tuttavaks said. "Kui ma ei eksi, siis vanemad tutvusid ühel meie korraldatud grilliõhtul. Emotsiooni täpselt ei mäleta. Järelikult oli nagu ikka – olemine mõnus, suhtlemine vaba ning toit maitsev," leiab Anni, et perede omavaheline tutvus läks kergesti.

Anni sõnul ei olnud tema vanematele tähtis, mis ametit väljavalitu peab – kõige tähtsam on nende jaoks see, mis inimesega tegu on. Tomi puhul tõstab ta esile tema suurt südant ja head iseloomu.

Rääkides pere koosistumistest, usub Anni, et nende tavad sarnanevad enamike teiste Eesti perede omadega: "Istume kõik koos maha sünnipäevadel ja sööme isetehtud kartulisalatit," on Rahulate ja Pohlakute toidulaud lihtne ja traditsiooniline.

"Käime teineteisel külas ka suurema põhjuseta. Minu vanemad, nende uued kaaslased ning lapsed saavad kõik mõnusasti läbi ning sama on ka meie vanemate omavahelise läbisaamisega. Käiakse muidugi ka vastastikku jalgpalli vaatamas ning poistekoori kontserte kuulamas. Kõik on sõbralikud ja lihtsad inimesed, nii et muud moodi ei saakski olla," on Annil oma uute sugulaste üle rõõmus meel.

Jalgpallitäht Marek Lemsalu: "Võin tütrele vaid öelda – anna minna!"

Teineteist on leidnud tuntud Eesti ooperipere Väino ja Sirje Puura klahvpillimängijast poeg Rene ning endise tippjalgpalluri Marek Lemsalu (väiksel pildil) lauljannast tütar Liis Lemsalu, kes võitis saate "Eesti otsib superstaari" neljanda hooaja. Noored pole küll ametlikult abielus, kuid elanud koos juba mõnda aega.

"Loomulikult on meie pered omavahel tuttavaks saanud – ei saa ju elada nagu jaanalind ja pead liiva alla peita," naerab ooperilaulja Väino Puura.

"Samas, nad on juba päris kaua koos olnud ja ma loodan, et nad jääksidki kokku. Mina soovin ja unistan, et lapsed oleksid ka ametlikult abielus, kuna pooldan traditsioonilisi peresuhteid, aga see on nende valik," ei suru Puura oma tahet peale.

"Kuidas saabki mitte rahul olla, kui nii ilus pruut majja tuuakse! Ja laulab ta ka väga hästi," kiidab staažikas ooperilaulja.

"Meie pered saavad väga hästi läbi: oleme käinud koos kontsertidel, teineteisel külas ja tähistanud koos erinevaid tähtpäevi," selgitab Puura.

"Viimati tähistasime koos jõule. Need olid meie esimesed ühised pühad. Meil on traditsiooniks suur jõulupuu püstitada ja selle alla väikesed kingikarbid panna. Marek Lemsalu väike poeg Joosep küsis, kas minule ka seal midagi on? Muidugi oli," muheleb Puura.

"Jõule tähistasime meie pool, kuna meil oli suurem kuusk," viskab eramajas elav Puura nalja.

Ooperisolist teadis enne tutvumist väga hästi, kes Lemsalud on. "Loomulikult! Mind teavitati eelnevalt. Poeg oli mulle sellest rääkinud, nii et see ei olnud minu jaoks suur üllatus," selgitab ta ja mäletab väga hästi ka oma esimest kohtumist poja pruudi vanematega.

"See oli Rock Cafés, kui Liisil oli koos oma bändiga kontsert. Nad on väga toredad ja vahvad inimesed," jagub Puural Lemsaludele vaid häid sõnu.

Ainuke, mida Väino sõnul veel oodata võiks, ongi uudis noorte abiellumisest. "Usun, et abielus inimesed pingutavad suhte hoidmise nimel rohkem. Meie pulmapäevast Sirjega saab sel aastal 40 aastat! Abiellusime 1974. aastal 27. juulil," meenutab Puura.

"Need aastad on läinud linnulennul. Võrreldes paljude eluraskustega, on meie liit kulgenud kergelt ja loomulikult," peab Puura pikaajalist liitu parimaks asjaks, mis tema elus on juhtunud.

Marek Lemsalu toetab tütart igati

Ka Marek Lemsalu mäletab tutvumist tütre peigmehe perega hästi. "Siis ma ei võtnud seda tutvust väga tõsiselt, sest kunagi ei tea, kui kaua noored võivad käia ja mis neil elus ette võib tulla," naerab Marek.

"Nüüd on nad küll juba päris pikalt koos elanud ning olen selle mõttega harjuda jõudnud."

Mareki sõnul ei olnud tema jaoks teadmine, et Rene on pärit kuulsast ooperilauljate perest, suur üllatus, kuna ta on ise tuntud inimestega töö tõttu palju suhelnud ja sellega harjunud.

"Megatihedalt läbi ei käi, kuid külas oleme teineteisel käinud. Vahel lihtsalt helistame ja räägime," hoiavad pered ühendust. "Pean tunnistama, et enne Puuradega tutvumist ei teadnud ma ooperimaailmast kuigi palju, kuid kes nad on, teadsin enne tutvumist ikka," naerab Lemsalu.

"Jõulude ajal käisime meie nende pool külas. See oli üks meeleolukas õhtu, mille veetsime nagu tuhanded pered ikka: kuusk oli püsti, sõime ja jõime, vestlesime ja tegime üksteisele kingitusi. Kõigil oli hea tuju."

Kuidas on endine tippjalgpallur tütre valikuga rahule jäänud? "Usaldan teda täiesti ja võin talle vaid öelda – anna minna! Ta on täiskasvanud inimene ja otsustab selliseid asju ise. Mina olen valmis teda igati toetama."

Vastupidiselt Väinole pole Marek noorte pulmapeole mõelnud. "Tänapäeva noored pole kuigi altid abieluranda sõudma. Ajad on teised. Ütlen ausalt, et meie peres pole sellest juttu olnud," avameelitseb Marek.

"Mina ise olin 19aastane, kui abiellusin Liisi emaga. Suvel möödub meie pulmapeost juba 22 aastat! Liis on peaaegu sama vana. Mina ei kahetse, et abiellusin noorelt, kuid elu on kõvasti muutunud ning tänapäeval ei abielluta tavaliselt nii noorelt," saab Marek vabaabielus noortest väga hästi aru.

Tätte: polegi veel jõudnud Beatrice’iga tutvuda

Omavahel äiaks-ämmaks on saanud ka laulja ja rännumees Jaan Tätte ning modelliagentuuri omanik Beatrice: jõulude eel abiellusid Jaan Tätte juunior ja Simona Hariton, kes ootavad oma esimest ühist last.

Registreerimisel olid noored vaid kahekesi, hiljem korraldati sõpradele ühisistumine. "Olime registreerimisel kahekesi, kuna ei pidanud abielu ametlikku sõlmimist kuigi tähtsaks. Meie jaoks oli eriline hetk hoopis see, kui otsustasime abielluda," ütles noorem Jaan, kelle sõnul pole tema vanemad veel Beatrice’iga tutvunud, kuid tema saab küll värske ämmaga hästi läbi.

"Pulma ajal olin ookeanil ega saanud noortega olla," selgitab vanem Tätte.

"Simonaga oleme aga väga head tuttavad. Olen poja valiku üle õnnelik ja rahul," usub Tätte, et varsti saab ka pojanaise perega tuttavaks.

Kas noored plaanivad ka vanematele eraldi pidu korraldada? Tätte sõnul on seda pojaga arutanud küll ning pidu korraldatakse, kui saabuvad soojemad ilmad.

"Kui Simona on rahul, siis olen ka mina rahul," kommenteeris modelliagentuuri omanik Beatrice tütre mehele minemist napilt.

Tarandite ja Viidingute viljakas liit

Kirjanik Paul Viidingu ja literaadi Linda Viidingu tütar, raadioajakirjanik Mari Viiding abiellus kultuuritegelase Helmut Tarandi poja, poliitik Andres Tarandiga. "Tutvusime Andresega ülikooli ajal. Et kumbki on pärit tuntud perest, ei mänginud rolli," ei pööranud Mari Tarandi sõnul aastakümneid tagasi keegi suurt tähelepanu vanemate tuntusele.

"Perede suhtlemine oli hea, Andrese vanemad käisid meil külas lapselast vaatamas. Ja jõululaupäeval käisime Andresega alati tema vanemate juures," meenutab Mari Tarand.

Kirjanik Arvo Valton VALLIKIVI: töötasime Matti Pätsiga koos juba aastakümnete eest

Eesti kirjanik Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi) on poeg Hannes Vallikivi kaudu sugulane Matti Pätsi ehk president Konstantin Pätsi perega – vandeadvokaadina leiba teeniv Hannes Vallikivi on abielus Matti Pätsi tütre Madliga, kes on kirjastaja.

"Jah, meie pered saavad väga hästi läbi ja tegelikult olid nad tuttavad ammu enne meie kohtumist – töötasid koos tehases," selgitas Hannes.

Vallikivide ja Pätside peretutvus on kestnud juba aastakümneid. Nimelt on Arvo Valton ja president Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts kauaaegsed sõbrad. "Õppisime küll TPIs samal kursusel, kuid erinevates teaduskondades ega puutunud kokku," meenutab Arvo Valton.

"Tuttavaks ning ka sõpradeks saime Mõõduriistade tehases, kus Matti töötas juba enne mind samas laboris," selgitab kirjanik.

Kui Arvo sai tehnika osakonna juhatajaks, kutsus ta Matti oma asetäitjaks. Ta meenutab erilise soojusega nende ühiseid tööreise Moskvasse, kui nad käisid sealses Patendinduse Keskraamatukogus maade patente uurimas. "Neid tuli seal lugeda paljudes keeltes ning me lugesime vapralt ka keeli, mida üldse ei tundnud."

Arvo sõnul sidusid neid Mattiga ennekõike poliitilised ja ideoloogilised vaated. "Vaen Nõukogude režiimi vastu," avameelitseb Valton ning kiidab Matti fenomenaalset mälu.

"Kindlasti sain ma temalt mõjutusi ning kinnitusi omaenda vaadetele. Aga me klappisime ka muudes asjades ning meie vestlemisstiiliks oli sageli vastastikune aasimine, mis jättis kõrvaltvaatajale mulje, nagu oleksime vaenujalal."

Pärast seda, kui Valton lahkus töölt ning hakkas vabakutseliseks, jätkusid nende kontaktid, kuid enam mitte nii iga päev. "Aastaid hiljem leidsid minu vanim poeg Hannes ja Matti tütar Madli teineteist Eesti välisministeeriumis töötades – üldse mitte sõpradest isade tutvustamise või sokutamise kaudu! Nüüd on meil Mattiga kaks ühist lapselast ning kontaktid jätkuvad ka sugulaste tasemel," selgitab Valton.

"Loomulikult oli mul hea meel, et meie lapsed teineteist leidsid. Mul on väga tore minia, keda ma lapsest saadik tundsin," on Arvo Valton poja valikuga väga rahul. "Nende suhtest enne abiellumist ei teadnud ma aga peaaegu midagi, mingil määral tuli see üllatusena."

"Kolm aastat olime Mattiga ka Tallinna linnavolikogus pinginaabrid. Hääletasime mõnigi kord isepäiselt ning tähistasime seal ka samal päeval järjekordset vanaisaks saamist," räägib Valton ning kinnitab, et neil on Mattiga jätkuvalt huvitav vestelda: "Kunagised ängistavad ajad, aga ka meheea seiklused on seljataga ning kerkivad vahel üles ühistes meenutustes."