EKSKAASAGA: Mikk Kotkas (Üllar Saaremäe) koos abikaasa Lauraga (Tiina Mälberg), kes viis aastat istus koomas lamava Miku voodiveerel, kuid otsustas siis eluga edasi minna. Ka päriselus otsustasid Saaremäe ja Mälberg eri radu pidi minna. Foto: Kanal 2
Jaanus Kulli 4. märts 2014 07:00
«Viimases võmmis» mängib minu tütart Arabella Kotkast seriaali pesamuna Saara Kadak, kes tinglikult öeldes ongi minu laps, Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud ja nüüd Rakvere teatri näitlejanna. Peanäitejuhina ma ta ju teatrisse võtsin ja seega ka tema eest vastutan,» toob Üllar Saaremäe välja ühe eheda paralleeli elu ja kunsti vahel. Uues kodumaises krimi­sarjas koorub neid paralleele välja rohkemgi.

«Johnny Deppil on oma autojuht või lennukipiloot, aga mina pean ise roolis olema,» naerab mitte enam esimeses nooruses näitleja Üllar Saaremäe, kes viimasel ajal kihutab päevast päeva trajektooril Tallinn–Rakvere–Viljandi. «Viimast võmmi» salvestatakse Tallinnas, samal ajal on Saaremäe Viljandi Ugalas lõpusirgel Tom Stoppardi näidendi «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» lavastamisega ja nii jõuabki ta Rakvere lähedale koju vaid öötundideks magama.

Viis tegelast Rakvere teatris

Uurijat Mikk Kotkast kehastav Saaremäe on varemgi sarnast tegelaskuju mänginud. «Ohtliku lennu» teisel hooajal seitse aastat tagasi ilmus ta ekraanile uurija Toomasena, ent sai siis kuuli selga ja pidi taanduma IT-meheks. «Viimases võmmis» on ta saanud kuuli pähe ja seekord langenud kahekümneks aastaks koomasse. Kuni ühel päeval sünnib ime ja ta silmad lahti teeb. Paraku on ka maailm vahepeal teinud läbi imelise arengu ja sellega leppida pole uurijal kerge.

Koos Saaremäega näeb täna õhtul Kanal 2 ekraanile jõudvas seriaalis viit inimest Rakvere teatrist ja nii saabki (teatri)elu ja «Viimase võmmi» vahele tõmmata päris mitu paralleeli.

Mikk Kotkase partnerit, uurija Anders Prikki mängib Robert Annus. «Siin küll eraelulisi paralleele ei saa tõmmata, sest me pole kunagi olnud kolleegid ega eraelus kamraadid. Aga ta on lihtsalt lahe tüüp,» räägib Saaremäe. «Mängisime Robertiga koos «Hamletis» (Roman Baskini suvelavastus Rakvere linnuses – J. K.) ja sealt tekkiski mõte, et tema võiks seriaalis mu partner olla. Järgmine liin, mis minu jaoks väga lähedalt läbi jookseb, on uurija Miku ja psühholoog Tanja Murriku (Ülle Lichtfeldt – J. K.) suhete liin. Ülle, kes mind seriaalis korduvalt maa peale tagasi toob, ütleb tihti ka päriselus väga õigeid asju.»
Järgmiste Saaremäe kolleegide ja seriaalitegelastega tuleb aga elu uksest ja aknast sisse.

Tiina Mälberg: endine naine elus ja ekraanil

«Meie suhe Tiinaga on jätkuvalt hea, oleme väga head sõbrad,» kinnitab Saaremäe, kelle kooselu kolleeg Tiina Mälbergiga paraku kümmekond aastat tagasi lõppes. «Lahkuminekutega elus on nagu on. Pole see kerge olnud kummalegi,» tunnistab laval enamjaolt mehelikke mehi mängiv Saaremäe. «Eks selliseid situatsioone, kus endised elukaaslased on hiljem koos mänginud, ja mänginud väga lahedaid rolle, on ju maailma filmi- ja teatripraktikas küll ja küll.»

Velvo Väli: ülemus kodu-teatris ja seriaalis

«Kui aegu tagasi olid teatrijuhid ikkagi peanäitejuhid, siis nüüd võttis Velvo mu tööle ja mina kirjutasin lepingule alla,» naerab Rakvere Teatri kunstiline juht Saaremäe, et päris pealik on Rakveres pigem Väli.

Jaanus Rohumaa: kursavennast sõber elus ja vana koolisõber seriaalis

«Sõbraga ei pea olema päevast päeva koos,» märgib Saaremäe sõpruse kohta kursusekaaslase Jaanus Rohumaaga, kes erinevalt temast elab Tallinnas ning kes kaheksa aastat tagasi igapäevasest teatritööst eemale tõmbus. «Aga ikka jälgid, kuidas teisel läheb ja mida ta teeb. See side on meil alates esimesest kohtumisest, mis jääb nüüd juba 25 aasta taha. Justkui selle sõpruse kinnituseks tõime välja lavastuse «Siddhartha», mida aeg-ajalt mängime ja mis andis kinnitust, et Rohumaa pole teatri jaoks sugugi kadunud,» räägib Saaremäe.

«Seriaalis oleme olnud koolikaaslased. Kui aga Rohumaa tegelasest Roland Mõisnikust sai patoloog, siis minu ehk uurija Kotka mõistus on jäänud 25aastase tasemele. Ma et taha küll 25aastasi solvata, aga Roland on ju kakskümmend aastat, kui mina koomas viibisin, elanud ja arenenud, seega küps inimene, lausa teadur.»

Samal teemal

Kommentaarid  (10)

Ilmi 7. juuni 2014 22:18
Aga mulle see Üllar täitsa meeldib! Raisk, ma tunnen kohe mingit sarnasust..
qwe 5. märts 2014 18:48
mina võrdleks seda 20 aastatst koomat sellega, et samahästi oleks võinud peategelane surnust üles tõusta, või ufod tagasi toonud. mis vahet sellel on, algus on nii absurdne.
ma lihtsalt ei saa selle kooma pärast seda vaadata.
ja tegu oleks nagu Eestis toimuvaga? eesti hooldusraviga?
üks mõte viib teiseni.
aga parem on nautida näitekunsti ilma midagi mõtlemata :)
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS