Inimesed

Tamur Tohver: öeldakse, et mida vanemaks lavastaja jääb, seda nukramaks läheb ta pilk. Mul veel ei ole pilk nukker (1)

Aigi Viira, 3. märts 2014 07:00
TEATRIJUHT TAMUR: Viis aastat pärast seda, kui juhuse tahtel sündis PolygonTeater, tõdeb Tamur Tohver, et paljud, kes praegu Polygonis kaasa löövad, on just hiljaaegu ühel või teisel moel Eesti teatrielus esile tõusnud: «See annab julgust!» Foto: MATI HIIS
«PolygonTeater tuli kogemata, kuidagi juhuslikult,» muigab lavastaja Tamur Tohver, kes on seda mõneti kogemata tekkinud teatrit viis aastat vedanud. «Kutsusin toona Tarvo Kralli appi ja nii see läks. Et meil oli enne seda loodud osaühing, mille nimi oli Polygon, sai teater endale selle nimeks. Polygon on ju katsetamise koht, see nimi sobib nii koolile kui teatrile. Katseplats ei pane ju teatrile nimeks!»

Kui aastal 2008 tuli meestel pähe oma teatrit tegema hakata, juhtunud kõik orgaaniliselt. «Minu tegemistes oli sel ajal auk. Raadios tuli mul mingis mõttes sein ette,» tunnistab Tamur, kes selleks ajaks oli raadioteatris lavastanud üle 50 kuuldemängu. Peale selle oli ta tõusnud raadioteatri juhiks ning EBUs draamaeksperdiks. «Tundus, et selles liinis kaugemale minna ei ole. Olin raadios 15 aastat, pool sellest ajast olin ainult režissöör ja teine pool juhatasin raadioteatrit.»

Hirm raadiost lahkuda

Tamur ütleb, et hindab väga toonast raadiokogemust, sest kui tema sinna pärast kooli lõppu läks, oli seal võrratu õhkkond. «Teistsugune kui ETVs – inimesed olid väga südamlikud, sest egod ei olnud nii kõrged kui tele- ja teatriinimestel. Ühelt poolt on eneseusk ju väga hea, aga väga kergelt tekib kõikvõimsa kompleks. Sellest tuleb osata ka taganeda. Raadios õppisin ka vahetu kogemuse tähtsust, esinemiskunsti mõnetist kõledust ja kohatust.» Raadio oli Tamuri sõnul tore paik, kus talle meeldis. «Ma ei käinud iialgi tööl, alati läksin kas proovi või salvestusele,» kõneleb ta. «Kõnepruugis ei olnud väljendit, et lähen tööle. Takkajärele vaadates olen mõelnud, et pidanuksin sealt  varem ära tulema. Ette valmistama á la Polygoni teket. Aga mul oli hirm lahti lasta raadiost, sest see oli mu esimene töökoht. Läksin sinna pärast kooli ja jäin.»

Aastakese oli Tamur ka helirežissöör. Ning tegi selle kõrvalt teatrit. «Meil oli sketšisaade «Dolce vita», enne seda oli «Dünamo»-saade. Ja lühifilmid. See maailm oli minuga kogu aeg kaasas,» kirjeldab ta. «Kui olin raadioga lõpetanud, olin olnud kaks aastat filmi tootmisjuht, sain aru, et minus on nii palju loojat, et ma ei saa kõrvalt vaadata, et keegi teine teeb kunsti. Loon produtsendina režissöörile suurepärased võimalused, aga pikalt ei saa seal olla – tekib vastuolu, sest kunstnikuna teeksin ehk teisiti. Filme tehes sain aru, et see kõik on väga uhke ja seda on põnev teha. Aga teater on vahetu kogemus.»

Tamur teab, millest kõneleb, sest ise hakkas ta teatrit tegema 10aastasena. Pioneeride ja Koolinoorte Palees Maret Oomeri juures. «13aastaselt tegime Ene-Liis Semperiga kaasa telelavastuses «Uus poiss», see oli väga kõva hitt,» räägib ta. Tarvo Kralliga, kes samas teatriringis ja ka telelavastuses kaasa lõi, on Tamur lausa lasteaiast saadik koos olnud. «Siin on naljakad seosed,» muigab Tamur. «Meil oli seoses «Uue poisiga» hiljuti 30 aasta teatritööjuubel, sest seal me mängisime ikkagi Rudolf Allaberdi, Silvia Laidla, Meeli Söödi ja Anu Lambi kõrval. Mulle jääb elu lõpuni meelde, kuidas need profid käisid Pioneeride ja Koolinoorte Palee teatris sisu­proove tegemas. Mul on olnud kuri soov ja ärgitasin ka Ene-Liis Semperit – tahaksin seda nüüd ise lavastada. Meil on Polygoni juures ju ka kool ja stuudio.»

Vaene teater on vahetu

Nii oli ka loomulik, et ajal, kui Tamuri enda tegemistes laiutas auk ning Krallil sai otsa muusikaliteater, sündiski Polygon. «Reet Aus tuli lavastuse «Külmapildid» juurde kunstnikuna, olime enne temaga kaks filmi teinud koos,» meenutab Tamur. Raha eriti ei olnud. «Reet siis ütles, et teemegi lihtsalt,» mäletab Tamur. «Vaene teater on kõige rikkam, mis saab üldse olla. Vaene teater on vahetu teater, kontakt on nii siiras. Ta on lihtne ja intiimne, seal puudub etendamismoment.» Tamur lisab, et talle lavastajana sobib igasugune žanr. «Mulle meeldib kino teha, meeldib kuuldemängu teha ja lavateatrit teha. Lavastaja on õnnetu inimene, sest tema näeb lavastust sisuliselt ühe korra oma vaimusilmas täiuslikuna. Kogu ülejäänud teekond on see, et ta veenab kõiki teisi. Näitlejaid ja publikut. Kui lähed suurde seltskonda ja su idee on teha lavastust «Inimesed, armastage üksteist» ning kui see valmis saab, oled sa Kolgata tee läbi käinud, lasknud ennast kümneid kordi risti lüüa ja kummaline – kui aega mööda läheb, hakkad järgmist tegema.»

Teisalt iseloomustab lavastaja elu seegi, et talle naljalt enam rollipakkumisi ei tehta. « Terve elu oled lavastaja ja kellelgi ei tule pähe, et tahaks ka vahel mängida. Ain Prosa kutsus mind «Kättemaksukontorisse», sain nautida mängimisevärki. Ja Polygoni «Jessika kutsikas» mängin koera. Eneken Priks, kes on pikki aastaid olnud Lavastajate Liidu sekretär, ütles, et mida vanemaks lavastaja jääb, seda nukramaks läheb ta pilk. Mul veel ei ole pilk nukker, sest ma ilmselt olen leidnud mingi toreda vahepealse astme.»

Tamur Tohver

Sündinud: 9. mail 1969 Tallinnas

 

õppinud:

1987. aastal lõpetas Tallinna ühisgümnaasiumi.

1987–1991 õppis Tallinna ülikoolis näitekunsti ja lavastamist. Ühtlasi psühholoogiat ja sotsiaalpedagoogikat.

2001–2003 läbis Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis magistrantuuri.

töötanud:

1991–2006 töötas Eesti Raadios (kuni 1998 raadiolavastaja, alates 1998 ER Raadioteatri juht)

1998–2000 TLÜ audiokunsti õppejõud

2001–2006 Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli audio- ja näitekunsti õppejõud

Alates 2008 – PolygonTeatri asutaja, produtsent ja lavastaja

Alates 2009 – teatrikooli TeatriPolygon asutaja-juhataja, Stuudio juhataja ja õppejuht

Alates 2010 – Polygoni Kursuste juhataja, isiksuse arengu konsultant-treener

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee