Esialgu rääkis tütarlaps huvitavalt oma lapsehoidja karjäärist New Yorkis, kust ta parasjagu tulnud oli. Teemaks olid selle töö miinused ja plussid ning see, et välismaale lapsehoidjana tööle asudes ei hoiatata ajalehekuulutuses noori tütarlapsi paljude eesseisvate hirmude eest.
Kui küsisin neiult, kas ta oleks nõus lapsehoidmise probleemidest välismaal rääkima ka avameelselt telekaamera ees, ehmus ta ära. Noor naine tuli lagedale looga, mis mind kui ajakirjanikku siiani kummitab.
2011. aastal oli üks selle tütarlapse sõbranna osa võtnud tudengipäevade raames märja T-särgi võistlusest. Too sõbranna oli hiljuti lahku läinud pikaajalisest suhtest ning püüdis peomelus pingetest endise kallimaga vabandega ning sõprade seltsis natuke pulli teha. Märja särgi pidu toimus kuskil kuumas ööklubis, mille nimi pole siinkohal oluline.
Vabariigi suurimas uudisteportaalis ilmusid sellest tütarlapsest kelmikad fotod. Märg särk noore naise seljas püüdis muidugi paljude lugejate pilke.
Laeva peal trehvatud neiu haaras laualt oma punases nahkkaanes tahvelarvuti ja näitas 2011. aastal ajakirjanduses ilmunud pilte jutu kestel ka minule.
"Näe, see oli minu sõbranna!" muutus laeval olnud neiu ilme ühtäkki kurvaks. Pildi peal oli umbes 20. aastane noor brüneti peaga särtsakas tütarlaps, kes hoiab peomeeleolus ümbert kinni blondi sõbrannaga.
"Mis temaga siis juhtus?" küsisin ka ise juba ehmunult ja sain vastuse, mida ma poleks iialgi oodanud.
"Interneti kommentaarid märja T-särgi peo kohta olid nii õudsad, et ta sooritas paar päeva hiljem kodus enesetapu..." jätkas tütarlaps.
"Kas sellest kirjutati?" oli mu esimene küsimus.
Tüdruk jäi mõttesse, vangutas natuke pead ja teatas, "Ei, minu meelest küll mitte. Aga sõprade seas oli see kohutav uudis!"
Laeval olnud neiu selgitas, et just sõbrannaga juhtunu on pannud teda kodumaist ajakirjandust kartma. "Kuna ta oli niigi liimist lahti poisist lahkumineku pärast, siis mõjusid netikommentaarid tema ihu ja välimuse kohta laastavalt. Tüdrukud tegid ju ainult natuke nalja ja tavainimene ei saa aru, kui õudne on tegelikult ajakirjandusse sattuda, kus igaüks võib sind koledate sõnade kutsuda ja mõnitada," rääkis lapsehoidjana New Yorkist naasnud tütarlaps ja keeldus seetõttu igasugusest kokkupuutest meediaga.
"Ma ei julge vist mitte iilagi kuskile ajakirjandusse sattuda..." lisas ta.
Meie teed selle tütarlpasega läksid pärast laevasõitu lahku. Ometi mõtlen ma neli päeva hiljem, kui kohutavalt mõjuvad netikommentaarid haavatavale inimesele, kes pole meedia mürgiseid kombitsaid varem tunda saanud. Kui laastavalt võib lõppeda tänapäeval ühe märja T-särgi pidu, kus noor inimene otsustab endalt ootamatus seisus elu võtta ja kuidas need mürgisusi salvavad netikommentaatorid ei saa ise seejuures arugi, kuidas nad sooritavad endale aruandma mõrvu, mille eest ei vastuta justkui keegi.
Küsimus on minu jaoks palju sügavamgi. Kuidas tavainimest nende mürginoolte eest kaitsta. Ka sellel tütarlapsel seal laevas oli ju täiesti õigustatud argument üsnagi süütu põhjaga intervjuust keelduda lihtsal põhjusel- ta ei tahtnud sattuda üleriiklikuks naerualuseks, sest ta polnud kindel, kas ta peab võhivõõraste mõnitustele vastu.
Kommentaarid