"Kõik inimlik, mis Titanicul leidus, on juba lahustunud." (4)

"Laeva ümbrusse oli meri puistanud kogu laeva hiiglasliku alkoholilao, kindlasti oma paar tuhat pudelit. Enamasti veini, konjakit ja puhast šampanjat. Mis kõige imelikum – peaaegu kõik pudelid olid terved!" meenutab oma esimest käiku maailma kuulsaima uppunud reisilaeva Titanic juurde Anatoli Sagalevitš – Vene süvaveeuuringute legend, kes käis laeva juures 14 aasta jooksul kokku 57 korda.

Tallinna Lennusadama Titanicu nädal jõudis lõpule. Huvilistele pakuti kõike, mis üle saja aasta tagasi uppunud ookeanihiiglasest säilinud ja veepinnale taritud on, ja isegi seda, mida säilinud pole – osavad meistrid on fotode, jooniste ja kirjalike mälestuste järgi taastanud kõik, mida üldse taastada annab.

Nädala lõpul esitleti seda, mida need üksikud inimesed, kes tegelikult Titanicu juurde jõudnud, seal oma silmaga nägid. Viimasel päeval astus meie huviliste ette neist ilmselt kõige teenekam, juba eluajal legendiks saanud Anatoli Sagalevitš. Ütlema saatesõnu Tallinna Titanicu näitusele, mis peaks olema üks tosinast praegu maailmas ringlevast.

Esimest korda laskus Sagalevitš Titanicu juurde 1991. aastal. Siis, 15 aastat enne tema viimast ekspeditsiooni, avanes seal hoopis teistsugune vaatepilt kui tänapäeval. "Siis olid laeval käinud mõned väga üksikud ekspeditsioonid. Titanicu kere nägi välja üsna kobe, meie viimase käigu aegsega võrreldes nagu vana ehitis, mitte aga sara, mis kohe pikali kukub. Ent vraki ümbrus – sinna oli meri puistanud kogu auriku hiiglasliku alkoholilao ning veel baarid takkaotsa. Meie esimesel sukelduskorral – julgen öelda – oli merepõhjas kindlasti oma paar tuhat pudelit. Enamasti veini, konjakit ja puhast šampanjat. Mis kõige imelikum – peaaegu kõik pudelid olid terved! Ja nende sisu oli ebaharilikes oludes säilinud nii, et maitses sama hea kui 80 aastat tagasi või paremgi."

Varsti pärast Sagalevitšit laskusid vrakile prantslased, kes tegid enam-vähem puhta vuugi. "Nüüdki ilmub kusagil oksjonil hingehinna eest välja mõni Titanicult pärit pudel. Mis kõlbaks kindlasti juua, kui mõni raatsiks. Tallinna näituselgi on väljas üks niisugune. Ent asjatundjad räägivad, et teistel näitustel on näha veelgi esinduslikumaid pudeleid."

Tellimus otse Cameronilt

Laeva sisemusest on merepõhja paiskunud arvutu hulk esemeid, küll katla-, küll tekitükke, küll masinate osi… Nendega on kaetud tohutu ala. Ent Sagalevitš usub, et kui praegu mööda kaheks lagunenud vrakki konnata (eriti selle ninas), võib sealt ikka veel leida midagi titaniklikku. "Ent seda on häbitult vähe. Vanasti maksis laeval hauarahu: puutuda ja korjata võis ainult seda, mis laevakerest väljas, ja laeva sees tuli kõik rahule jätta. Ent praegused ajad pole enam need, olgu trahvid nii peletavad kui tahes. Võin puhta südamega öelda, et vrakilt on minema tassitud kõik, mis vähegi huvi pakub. Ja huvi pakub seal iga ese."

Kodukäijaid ega kolle Titanicu ümber karta ei maksa ja kolpasid ega sääreluid nii sügaval ringi ei uju, ütleb Sagalevitš. "Aeg, soolane vesi ja eriti korralik rõhk on ammu oma töö teinud ja kõik inimlik, mis Titanicul leidus, on lahustunud."

Anatoli Sagalevitš on käinud ka teistel uppunud laevadel. Näiteks Vene rahvale ülitraagiliselt mõjunud aatomijäälõhkujal Komsomolets ja allveelaeval Kursk. See ei olnud aga põhjus, miks ta arvati tiimi, kes 90. aastate lõpul pidi tootma maailma kõige tasuvama filmi "Titanic".

Tellimus tuli Kanada režissöörilt James Cameronilt, kes juba "Terminaatorist" peale oskas filmile kulutatud mõne miljoni eest kümneid ja isegi sadu miljoneid tagasi tuua. Nüüdne pakkumine tõotas Cameronile isegi miljardit, ja see pidi ka Sagalevitši päästma majanduslikust surutisest, mille oli kaasa toonud Nõukogude Liidu lagunemine.

Sagalevitši loodud batüskaafid Mir ja nende hõbedase peaga, ent ikka veel sinisilmne kapten sukeldusid 2,5 miili sügavusel lebava Titanicu vraki juurde ikka uuesti ja uuesti. Kokku käis Sagalevitš seal 57 korral. Esimese sukeldumise Titanicu juurde tegi ta oma Miridega juba 1991. aastal, viimase 2005. aastal

Lõpetas otsereportaažiga

Cameroniga koos jõudis ta teha kaks filmi. "Titanic" valmis aastal 1997, täispikk dokumnetaalfilm "Ghosts of the Abyss", mida moskvalane ise Oscari võitnud linateosest rohkemgi hindab, 2003. aastal. "Just selle dokfilmi tarvis sai võetud väga palju kaadreid hiigellaeva sisemusest. Loomulikult olid abiks kaugjuhitavad kaamerad. Aga nende tõhusate abiliste toel sai filmitud kogu auriku sisemus, mis veel säilinud. Sinna sai 47–50 minutit tõesti elavat ajalugu," ütleb Sagalevitš.

Tema sõprus Cameroniga kestab tänini. Kord kutsunud too venelase koos abikaasaga ka Hollywoodi oma koju külla. "Siis sai palju nalja. Kõrvalmajades elas kogu filmimaailma koorekiht. Alatasa jalutas see seltskond mööda ka meie majast, kus me naisega päevitusriietes vedelesime. Ega nemad teadnud, kes me oleme. Aga kui me juba Cameroni murul oleme, peame ometi midagi tähtsat olema. Nii nad tervitasidki meid kui pooljumalaid," meenutab Sagalevitš.

Aga esimene film, mis Titanicul võetud sai, oli hoopis ühistöö Kanada firmaga IMAX. Siis tegi ta Titanicuga ka esimest korda vahetult tutvust. "Vähe oli puudu, et sellest oleks saanud 3D-formaadis põnevik. Ent meie Miril oli siiski liialt vähe ruumi, et oleks saanud sinna panna kahe objektiiviga kobakat kaamerat. Niigi seisis 70 mm filmikaamera – siis ei kasutatud veel videolinti – keset Miri ja kogu operaatoritöö tehti läbi põhiilluminaatori," räägib Sagalevitš.

Ka lõpp oli pika epopöa vääriline. "2005. aastal sukeldusime Cameroniga Titanicule viimast korda. Igasuguste uurimistööde ja filmimiste õigused olid juba minemas teiste firmade kätte ja kohe varsti poleks meil olnud enam üldse õigust vrakile laskuda. Oma luigelauluks tahtsime teha laeva pardalt otsevideoreportaaži. Kogu protsess nägi välja nii, et saatsime Mirilt 3800 meetri sügavuselt kiudoptilise valguskaabli kaudu videosignaali oma tugibaasi laevale Akadeemik Keldõš. Sealt lendas signaal edasi sputnikule ja siis taas Maale. Seda reportaaži näidati teleprogrammis Discovery 25. juulil 2005 ja üsna täpsetel andmetel olevat saadet vaadanud 80 miljonit inimest," räägib legendaarne sukelduja.

Titanicu ülestõstmine on nüüdseks juba võimatu

Iga inimene, kellel vähegi huvi 102 aastat tagasi uppunud laeva vastu, päriks: kas on võimalik, et nii palju küsimusi tekitanud vrakk kunagi siiski üles tõstetakse? Sagalevitš hakkab selle peale naerma ja ütleb, et see on võimatu! "Titanicust on tehtud lugematu arv filme. Üks nendest, "Reis Titanicuni", 1979. aastal.

Filmi tarvis ehitati uppunud laeva makett, võtted toimusid Vahemeres Malta saarel ja seal tehti ka Titanicu ülestõstmise imitatsioon. Tundsin filmi tehnilisi konsultante imehästi. Pidi neil meestel olema aga fantaasiat ja lennukat mõtlemist! Tegelikkusele ei vasta seal miski. Tol ajal ei teatud sedagi, et Titanic on juba ammu murdunud kaheks tükiks, mis lebavad teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Samuti on rooste sajandi vältel eriti teravate hammastega närinud metalli ja ilmselt kukub vraki kere õige üürikese aja pärast täielikult kokku. 2005. aastal, kui seal meie viimast korda olime, tundusid kõik karkassi pealisehitised nii halvas seisukorras olevat, et võib-olla neid praegu enam polegi."

Korraldas ekskursioone vetesügavustesse

Cameroni ja Sagalevitši "flirdi" algus oli üsnagi materiaalne – venelane lootis kuulsa kolleegi abil liikuma saada omad ärid, eelkõige kaks Miri. Pärast Liidu lagunemist oli asi läinud hoopis põrguks, sest Venemaa valitsus lõpetas suure uurimislaeva ja kahe batüskaafi rahastamise täielikult. Kui filmimuinasjutt lõppes, hakkas Sagalevitš tegelema sama asjaga – korraldama kopsaka summa eest laskumisi veealuste saladuste juurde. See ei pruukinud alati olla Titanic, kuigi tolle auriku juures käidi ekskursantidega palju. Aga laskuti ka näiteks Saksamaa suurima ja Euroopa raskeima laeva Bismarck juurde. Ent inimeste nõudmised kasvasid. Ühel USA paaril õnnestus maailma tähtsad otsustajad viia nii kaugele, et nad lubasid noortel sõlmida abielu otse uppunud Titanicu kõrval, ja paaripanijaks polnud keegi muu kui Sagalevitš. Seda üsna proosalisel põhjusel – Miri ei mahtunud rohkem kui kolm inimest.