"Vehkleja" režissöör: kahju, et pidin nii paljud näitlejad ukse taha jätma! (5)

"Teil on nii palju huvitavaid fantastilisi näitlejaid ning mul on sügavalt kahju, et ma saan neid meie kinoloos nii vähe kasutada," kahetseb Härö, kes kõneleb Eesti näitlejatest vaid ülivõrdes. "Olen kahe aasta jooksul käinud palju Eesti teatris just selle mõttega, et leida filmi sobivaid tegelaskujusid. Ja nüüd pidin ma nii paljud ukse taha jätma!"

Härö varasem piiritagune kogemus piirdub Rootsi näitlejatega, keda ta küll samuti kiidab. Hetk tagasi on ta muide saanud filmilindile esimese kaadri, mis on ka filmi avakaader ning kus peategelast kehastav Märt Avandi astub Leningradist saabunud rongilt Haapsalu perroonile.

"Märt Avandi on väga julge näitleja," võtab filmi režissöör korraks luubi alla peategelase. "Ta ei karda olla koomiline koomikažanris, samas võib ta olla suuri tundeid pakatavas draamarollis. Ta on lihtsalt väga hea," on Klaus Härö peaosalise valikuga silmanähtavalt rahul.

"Kui mulle kaks aastat tagasi "Vehkleja" käsikiri pihku suruti (ja enne, kui ma seda lugema hakkasin, sellesse süüvisin), tõstis minus pead teadmine, et ma olen ju Eestiga nii vähe kokku puutunud. Ma olen teinud tööd Rootsis ja muidugi Soomes. Jah, ma olen käinud Eestis vähemalt kümme korda, aga nendel külaskäikudel alati mõelnud, et kui ma peaks siin filmi tegema, siis kindlasti mitte lähitulevikus. Aga kui ma olin stsenaariumi läbi lugenud ja selle käest pannud, sain aru, et see on parim stsenaarium, mida ma kunagi lugenud olen. Nüüd ei olnud enam kuskile taganeda," naerab režisöör Klaus Härö.

Kui esimene kaader on filmiinimeste keeles purki saadud, tuleb kindlasti üks taldrik puruks lüüa. See on kinotegijate iidne traditsioon ja pidavat õnne tooma. Eesti produtsent Ivo Felt tunnistab, et ega temagi täpselt tea, kust see komme pärineb ja miks just taldrik. "Küll tean ma seda, et iga filmiga seotud tegelane peaks killu tasku panema ja viimase võttepäevani seda seal alles hoidma. Ning kui film lõpuks valmis on, korjatakse taas kõik tükid kokku ja liimitakse taldrik tagasi terveks. Ma ei tea küll kedagi, kes seda teinud oleks, sest siis on juba film valmis ja seega õnnelik lõpp niigi käes," naerab Ivo Felt.

Esimest võttepäeva on tulnud uudistama ka linnapea Urmas Sukles. "See on suur sündmus, et meie linnas mängufilmi vändatakse – seda enam, et teose keskmes on legendaarne Haapsalu vehklemisõpetaja," ütleb linnapea. Oma sõnul on ta Nelisega kohtunud (kus ja millega seoses, jääb paraku meelde tuletamata). "Nelise jälg on siin ikka väga tugevalt maas, nüüd jätkavad Nelise tööd tema lapsed ja lapselapsed – Helen Nelis-Naukas, Peeter Nelis ja Sten Priinits. See kõik on ju üks ja sama veri," ütleb Sukles.

Filmi aluseks on legendaarse vehkleja elu

1952. aastal saabub Haapsallu kehalise kasvatuse õpetajaks introvertne meistersportlane Leningradist. Koolidirektori vastuseisust hoolimata hakkab ta lastele vehklemist õpetama. Konarlikust algusest hoolimata saab sõjajärgsel raskel ajal vehklemisest teraapia nii lastele kui ka treenerile. Lüüasaanud direktorile ei anna aga rahu, miks noormees tegelikult väikelinna saabus. Sellest film jutustabki.

1952. aastat kujutava Eesti-Soome-Saksa koostööfilmi «Vehkleja» aluseks on legendaarse Haapsalu vehkleja ning treeneri Endel Nelise (1925–1993) elu, kuigi soomlase Anna Heinämaa stsenaarium on pigem fiktsioon kui tõsielule tuginev. Teiste seas mängivad filmis näiteks ka Hendrik Toompere, Lembit Ulfsak, Maria Klenskaja, Leida Rammo ja Tõnu Oja.

Filmi lavastaja Klaus Härö on Soome üks hinnatumaid režissööre, kelle esimene täispikk mängufilm «Nähtamatu Elina» pärjati 2003. aasta Berliini filmifestivalil parima noortefilmi tiitliga. Oma viimase filmi eest «Kirjad isa Jaakobile» sai ta muuhulgas 2009. aasta Pimedate Ööde Filmifestivalil parima režissööri preemia.