Folk-elektroonik Pastacas: "Enamik ei tea minust midagi." (6)

Põhjust endast kõnelemiseks on Pastacas andnud viimase poole aasta jooksul palju kordi. Sügisel ilmutas ta kahasse Jaapani bändiga Tenniscoats albumi "Yaki-Läki". Seesinane plaat tõi talle tänavu võidu Eesti muusikaauhindade jagamisel parima albumikujunduse kategoorias.

"Niipalju kui ma oma tuntusest aru olen saanud, ei tea mind väljaspool vastavaid ringkondi muusikuna mitte keegi," ajab Teder tagasihoidliku joont. "Kui hakata suvaliselt Tallinna tänavatel küsima, siis usun, et 99,9% inimestest pole Pastacast midagi kuulnud."

Ometi on Pastaca muusikaline teekond viinud teda neli korda maakera kuklapoolele Jaapanisse, peamiselt tänu oma sealsele plaadifirmale Afterhours. Partnerid Tenniscoatsi kujul leidis ta esimesel reisil tollele kaugele maale aastal 2002. "Juba esimesel kontserdil mängisin neile flööti kaasa!"

Ebaviisakas ja liiga viisakas rahvas

Tenniscoats – ehk täpsemalt Saya ja Ueno – tõid Tederi elusse värskeid tuuli igas mõttes. "Nemad olid igasuguste efektide ja sekkumise vastu ja nii see materjal kujuneski, et suurest osast lugudest on ainult kaks-kolm lindistust ja neist parim läks plaadile," jutustab Teder. Peale selle veel kaks täielikult planeerimata spontaanset pala, mis läksid linti otse.

Kultuurilisi erinevusi eestlase ja jaapanlaste vahel muidugi jagus. "Ma ei ole selliste võrdluste koha pealt ekspert, aga nii palju, kui olen eri maailma paikades käinud, tundub mulle, et Eesti keskmine inimene on ikkagi kuidagi ebaviisakas," muljetab Teder. Eestlane ei kipu ennast tutvustama, räägib harva võõrastega; ei ütle poes aitäh.

"Jaapan on selle koha pealt hoopis vastand, et on veidi liiga viisakas kultuur. Kokkusaamistel ei minda näiteks kohe asja juurde, ikka arigato ("aitäh" jaapani keeles) ette ja taha." Võõramaalastega suhtlema harjunud inimestena oli Saya ja Uenoga selles mõttes lihtsam – kuigi tuli ette ka hetki, kus Teder ei saanud päris täpselt aru, millist varianti nad küsimusele vastates päris täpselt ikkagi mõtlevad…

Noorena oli halvas kambas

Välismaa on muutunud Tederile loomuomaseks keskkonnaks. Aastast 2001, kui soomlannast tüdruksõbraga sündis laps, elab ta püsivalt põhjanaabrite juures. "Algul olime mõlemad veel Helsingis aasta aega vaesed kunstnikud, ei jaksanud üüri maksta. Siis kolisimegi siia naise vanemate juurde ühte majja," räägib Pastacas.

Mehe juured asuvad hoopis folgipealinnas Viljandis, ehkki selle põhjal ei maksa veel tõmmata rutakaid paralleele. "Siis, kui mina veel seal elasin, ei olnud seal palju folgivaimsust."

Rohkem meenub Viljandi talle jõmmilinnana – kaklused, kambad ja autodest kostuv tümakas polnud Tederile võõrad. "Noh, tegelikult olin ma ise ka kunagi teismelisena seal üsna pahas kambas," pihib ta. "Aga praegu on küll Viljandi väga mõnus."

Kohe alguses põhjanaabrite juurde kolides haistis Teder, et tegu on tõsise rokimaaga. Kõiki rahvusvaheliselt kuulsaid bände teadsid isegi vanemad inimesed. "Ma suhtlen peamiselt ikka üsnagi alternatiivse muusika tegijatega – igasuguse folgi, pärimusmuusika, müra ja elektroonika tegijatega. Nii et praegusaja maailmakuulsate soome bändidega pole ma üldse kursis."

Pastaca lemmikinstrumendiks on juba mõnda aega Hiiu kannel, millega Tederil on enda sõnutsi kohe eriline ja teistsugune side. "Kuidagi füüsiline tunne on, et need lood, mida väga ei meeldigi mängida, on ikkagi hullult mõnusad," mõtiskleb muusik. Pastaca kandlemängu on tabavalt kommenteerinud tema vana sõber Hannes Praks: Tederi mäng kõlab nii nagu teistel meestel on puuderaiumine.

Formaalset muusikaharidust Tederil tegelikult ei ole, kui jätta välja lapseea flöödiõpingud muusikakoolis ning hiljem natuke aega Otsa koolis. "Muid pille olen lihtsalt ise näppinud, aga mängin kõike ikka üsna kehvasti ja klassikalises mõttes valesti."

Aja jooksul on Teder õppinud oma vaistu usaldama ja teiste inimeste arvamusse ja kriitikasse jahedalt suhtuma. "Minu poolt täielik lugupidamine ka neile, kellele mu muusika pole meeldinud: nii ongi hea ja peabki olema, kui kõigile meeldiksid absoluutselt samad asjad, oleks meeletult igav!"

Pastacas ehk Ramo Teder

Viljandis sündinud alternatiivfolgi muusik, elab Soomes Teijo asulas.

Esimesed helikatsetused valmisid aastal 1997.

Peale muusika tegeleb graafilise trüki ja maalimisega.

Võitis tänavuse Eesti Muusikaauhinna parima albumikujunduse kategooria koostöös jaapani bändiga Tenniscoats valminud plaadi "Yaki-Läki" eest. Peale Tederi kujundasid plaadikaane veel Kristjan Mändmaa ja Mihkel Ronk.