FAMILY AASTAL 2002: Family, mis võttis plaani anda kolm kontserti, sai maha isegi plaadiga. Tol plaadiesitlusõhtul rivistasid end üles Jarmo Seljamaa (vasakult), Maiken, Asja Kristofor, Bert Pringi, Lauri Liiv, Nele-Liis Vaiksoo, Kaire Vilgats, Susan Lilleväli ja Lauri Pihlap. Foto: ARNO SAAR
Inimesed
20. veebruar 2014, 07:00

Family sõpruskond: ehkki me iga päev ei näe, saame kuskil lava peal ikka kokku! (4)

"Me küll viimasel ajal ei kohtu väga palju, aga ükskõik, kus see meie jutt aasta aega tagasi pooleli jäi, läheb see lihtsalt edasi. Nagu poleks pausi olnudki. See on väga hea tunne," räägib laulja Lauri Liiv, kunagise bändi Family liige. Ansamblit enam ei ole, aga seltskond käib koos tänini. Kui on aega.

Kui paarkümmend aastat tagasi oli Family staap Maikeni juures Mustamäel, siis nüüdki kogunetakse tema kodus. Kohal on

Jarmo Seljamaa, Kaire Vilgats, Bert Pringi, Lauri Liiv, Nele-Liis Vaiksoo, Susan Lilleväli ja Lauri Pihlap. Asja Kristofor püsib Jõhvis, kus ta elab ja seetõttu ka väga tihti seltskonnas ei käi. "Eks me ikka näeme, aga et me kõik koos korraga kokku saame – seda tihti ei juhtu," ütleb Susan, et sõpruskond, mis hakkas end looma aastast 1995, toimib edasi. "Jaanipäeval muidugi on kogu kamp koos." Lauri Liiv täiendab: "Jaanipäev ongi see ainuke kord, kus kõik vähemalt üritavad nii teha, et on platsis."

Family algrakuke oli Soul Control

Viimati viibis lõviosa seltskonnast üheskoos "Eesti laulul". "Vilgats ei saanud tulla, tema läks suusamaratonile," ütleb Maiken. Ka ei olnud teiste seas Lauri Liivi, kes on Tamperes hõivatud muusikaliga "Hüljatud". "Aga kuskil lava peal saame ikka kokku," lisab Lauri Pihlap, et lauljatena on neil alatasa õnne koos esineda. Mis sest, et erinevates tiimides.

"Eks Family algrakuke oli Soul Control," tähendab Maiken. "Ma ei mäletagi seda," tunnistab Vilgats. "Me olime 2001. aasta eurolaulu eelvoorus, Sven Lõhmus kutsus minu, Maikeni, Asja ja

Nele-Liisi," värskendab Pihlap seltskonna mälu. "Aga seda ma küll ei mäleta, mitmendaks see laul tuli, mida esitasime. Selle projektiga muusikaliselt midagi edasi ei juhtunud. See-eest oli sama aasta suveks juba Family olemas ja oli esimene Family tuur." Aga et sõpruskond bändi moodustas, tuli põhjendatult, mitte mõne lendidee najal. "Siis, kui mul oli häälega halvasti, oligi nii, et rahapuudus tekkis," kõneleb Maiken. "Ning sõbrad aitasid mind sellega, et tegime bändi, läksime tuurile ja siis nad maksid mu arveid natuke. Minu pärast see bänd tekkis, sest mul oli raske. Sõbrad tulid appi ja tegime ära."

Susan lisab, et alguses oli mõte teha kolm kontserti, aga lõpuks oli nõudlust rohkem. "Meil kellelgi ei olnud väga palju lugusid, millega kontserti anda, aga siis mõtlesime, et kui kogu selle pundi kokku paneme, siis igaühel paar lugu ikka on," ütleb Lauri Liiv. "Aga tohutu menu tekkis," lausub Susan. "Minul on Family plaadil ikka suhteliselt kähisev hääl – nii palju ma ikka suutsin laulda," ütleb Maiken bändiaja kohta, mis viis seltskonna esinema nii loomaaeda, riigikogusse kui ka Pääsküla prügimäele. "Olime väga laia spektriga bänd," itsitab Lauri Liiv. "Ja Pärnu missi valimisel esinesime Mirage’is," lisab Bert. "Ning olime ka Varbola veefestivalil," muigab Jarmo. "Aga Family prügimäel, see kõlab hästi!" naerab Maiken.

Familyt ei saagi bändiks nimetada

Kui seltskond lauljaid ütles aastal 2002 enese iseloomustamiseks, et "me oleme ühtemoodi soodad kõik", siis nüüd on samamoodi. "Midagi pole muutunud," karjatab Kaire Vilgats ja puhkeb laginal naerma. "Olgem ausad, kui meil oli bänd, siis üheksat inimest kokku saada, see ikka ei olnud normaalne," lausub Susan. "Minu meelest on hea, et see bänd laiali läks," tõdeb Lauri Liiv. "Kui see bänd oleks veel kaks aastat tegutsenud, siis me sõpradena koos ei käiks." Susani sõnul läks Family laiali seetõttu, et algul oli kõigil vaba aega külluses, aastas oli heal juhul üks muusikal teha, aga siis kogunes kõigil muid tegemisi peale. "Lõpp läks meil ikka üles, üks viimaseid esinemisi oli meil vist "Eesti muusikaauhindadel"," meenutab Jarmo. "Intensiivselt kestis Family vist kaks aastat. Peaaegu kaks," pakub Susan. "Kas me ametlikult leppisime kokku, et lõpetame ära?" pärib Maiken teistelt. Vastuseks kostab jutuvada, et võib-olla siis oli tõesti ametlik kokkulepe, aga keegi õigupoolest ei mäleta seda. "Närvid olid läbi," naerab Maiken. "Me ei suutnud ju proovi teha." Lauri Liiv lisab: "Kõik olime ju suured sõbrad, aga kõigil on piisavalt suured egod ja kui sul on ikka üheksa ego koos, siis on proovidega keeruline. Meil kippus ikka nende ajal laadaks ära minema. Aga lõpuks kasvas ju Familyst välja WAF-kool – see on mõttes Family jätk." Lauri Pihlap on aga kindlalt seda meelt, et Familyt ei saagi bändiks või ansambliks nimetada: "Ei mõeldud ju kunagi nii, et hakkame bändi tegema. Ning nüüd, kus me enam Familyt ei tee, peaksime ütlema, et bänd läks kahe aastaga laiali. See ei olnud bänd, see oli lihtsalt sõpruskond."

Kuidas Family riigikogus esinemas käis

"See oli legendaarne ikka," mäletab Lauri Liiv aastatetagust jõuluesinemist riigikogu saalis. "Nagu oleks siga ja kägu kokku saanud." Tollal tuli Family lavale kaheksakesi, sest Lauri Pihlap jäi haigeks. "Kõik istusid ja vaatasid meid kivinägudega, Toomas Savi istus veel kõige ees," meenutab Bert, kel oli esimese rea artistina õnne poliitikuile peaaegu varbale astuda. "Maas oli tammeparkett ja selle peal oli vaip. Ning meil olid kõigil juhtmega mikrofonid. Tee siis vaibal kohtade vahetusi ja koreograafiat nende juhtmetega." Jarmo mäletamist mööda oli üks jõululugu a cappella ka, mille puhul võeti noot Nokia 5110 telefoni pealt. "Kui pärast lava taga korraldajalt küsisime, miks ta just meid kutsus, siis ta ütles, et tavaliselt käivad viiuldajad, aga nad tahtsid midagi tänapäevasemat," itsitab Bert, et tegelikult oli Family esinemine ses akadeemilises täisvalgusega saalis lihtsalt pentsik. "Nagu oleks palja tilliga laval olnud," kirjeldab Bert, milline enesetunne teda siravate lühtrite all pool tundi puusa nõksutades valdas. Maiken puhkeb naerma: "See oli lihtsalt väga kohatu! Olime küll teinud endale aeglase programmi, et me ei peaks väga hüppama, aga et Pihlap jäi haigeks, pidime võtma diskoprogrammi. Päriselt, see oli piinlik." Berdi sõnul on just see etteaste mällu sööbinud: "See oli sürrealistlik kogemus."

Kuidas Nele-Liis Familyga ühines

"Ma ei mäleta, et see oleks nii traagiline olnud," muigab Nele-Liis Vaiksoo, kes ühines Familyga koolitüdrukuna ning kelle 18. sünnipäeva Family suurejooneliselt pidas. "See ei olnudki traagiline, see oli väga lõbus," ütleb Lauri Liiv. "Nele-Liis tuli muusikaliga "Vampiiride tants"," teab Bert Pringi. "Saabus mingi alaealine – Nele-Liis, umbes 14." Nele-Liis hüüatab: "Ma olin 16aastane!" Naer. "Ikkagi alaealine!" hüüatab Liiv. "13 peaaegu!" naerab Kaire Vilgats. Nele-Liis tähendab: "Tahtsin neid kuduma õpetada, aga ei midagi!" Lauri Liiv lisab: "Siis see alaealine sai täiskasvanuks! Ja siis tuli muusikale aina juurde ja nii ta läks. Aga mina küll ei mäleta, kuidas me tollal Nelku peale tulime. Kuidas me hakkasime suhtlema mingi 16aastasega?" Selle lause peale saadab Nele-Liis Lauri Liivi suunas eriti hävitava pilgu. Vastuseks kõlab mürisev naer. Maiken: "Eks ta sai ruttu elu tundma!"

Kuidas Family tulekahju veeämbritega kustutas

"Minu lemmikesinemine oli see, kui Küti 15 põles!" lagistab Lauri Liiv naerda. "Meil oli vanas Pirita restoranis ehk siis ööklubis Opium keikka. Kõik oli läbi lavastatud, koreograafia ja kostüümivahetus," meenutab Bert Pringi . "Mingi hetk oli poiste number laval, mina tulin lavalt maha ja vaatan: garderoobis on imelik õhkkond. Kõik on vait ja ehmatanud nägudega, Maiken on põlvili ja ulub nutta. Samal ajal šõu käib. Mul oli esimene mõte, et raudselt on kellegi ema või isa surnud. Ja siis tõstis Maiken oma pisarais näo: Küti 15 põleb! See oli tema kodu aadress. Kõik jooksid akna alla vaatama, kas üle lahe leegid paistavad. Ei paistnud." Maiken läks minema. "Mul oli ükskõik, kuidas esinemine läheb," tunnistab ta. "Meie läksime lavale nii, et käigu pealt tegime numbri ümber," kõneleb Susan, kuidas tüdrukud jagasid Maikeni fraasid omavahel ära. "Aga eelnevalt oli sulle helistanud ema Alvi," naerab Bert Maikeni suunas. "Hüüdis koloratuursopraniga: "Küti 15 põleb!"" Maiken: "Ma üldse ei saa aru, miks ma keset mängu toru võtsin! Politsei, tuletõrje, kiirabi – kõik olid kohal. Ja inimesed veeämbritega olid. Aga mida ei olnud, oli tulekahju." Jarmo täiendab: "Tegelikult oli nii, et näidati telesaadet, kus oli põlev maja. Inimesed arvasid, et see on otseülekanne. Tegelikult põles nädal aega varem naabertänava maja."

Maiken lisab: "See põlev maja oli Köie tänaval, aga nägi samasugune välja kui minu maja." Liiv naerab: "Ja sama majarahvas, nägemata tulekahju, tellis tuletõrje kohale."

Maiken täpsustab: "See oli minu ema, kes kõik kohale kupatas. Ja lõpuks tuli kogu Family ka ämbritega järele."

Kuidas Lauri Pihlap rajalt maha võeti

"Me keegi ei julenud ta juurde minna, kui teda tänava peal nägime," meenutab Susan. "Sundisime Jarmot minema, et kutsu ta meie juurde." Jarmo muigab, et olukord oli üsna naljakas, kui ta tüdrukute sundimise peale Lauri Pihlapile ettevaatlikult lähenes ja peaaegu kohtingukutse esitas. "Tuldi juurde, et võiksid tulla meie seltskonnaga kohvikusse. Ma loomulikult ütlesin jah," naerab Lauri Pihlap , kes otse isa Priidu kõrvalt seltskonda viidi. Otsa kooli eest tänavalt. "Minu meelest ta vaatas veel Priidu poole, et ei tea nüüd, kas ma võin minna," muigab Susan. "Jajah, et olen juba 17!" naerab Lauri. "Aga läksin ja jäingi sinna kohvikusse." Nii kui koolis tunnid lõppesid, oli keskkoolipoisist Pihlap Otsa kooli kohvikus kohal. "Ja mul oli täpselt sama trajektoor, pärast tunde kohe Otsa kooli," lausub Susan. "Ma ei saanud enam üldse aru, kas ma seal päriskoolis üldse käingi. Õppida ma kusjuures jõudsin, neljad-viied olid."

Kuidas Kaire Vilgats teatrisaalist välja kupatati

"Meil oli üks esimesi suuremaid esinemisi. Suurel laval. Kõik kohal ja Vilgatsit ei ole," kõneleb Susan, kuidas Familyl paanikatunne peale tuli. Esinemine oli ees, kuid Kaire Vilgatsist ei olnud kippu ega kõppu. "Helistame, ei võta Vilgats kõnesid vastu." Susan kirjeldab, et tervel kambal olid närvid läbi. Lõpuks helistati Kaire poiss-sõbrale Johannes Lõhmusele. "Tema ütles, et Vilgats läks teatrisse. Äkki draamasse. Ütlesin, et selge! Helistasime siis Taavi Teplenkovile ja mõtlesime, et ta raudselt ei võta vastu. Et on laval. Aga ta oli just kogemata garderoobis. Võttis vastu. Ütlesime, et, Teplenkov, midagi ei ole teha, aga enne lavaleminekut lähed ja kupatad Vilgatsi saalist välja." Näitleja Teplenkov sai olukorra tõsidusest kohe aru. "Ta oligi läinud teenindaja juurde, et kutsuge palun saalist välja Vilgats, Kaire ja öelge talle edasi, et tal on esinemine," naerab Susan, kuidas toonane mehhanism töötas. Vilgats leiti saalist üles ja saadeti esinemisele. "Meie läksime lavale, esimene lugu käis ja nägime, kuidas Vilgats pressis ennast läbi inimeste otse lavale." Lavale ta jõudis, mis sest, et ilma kostüümita. Oli, nagu tuli. Jooksu pealt.

Kuidas lava Family all kokku langes

"Lastekaitsepäeval esinesime loomaaias, perepäev oli," kõhistab Lauri Liiv naerda, et see oli tema lemmikesinemine "Tavaliselt laulsime laivis, aga seal oli playback." Jarmo Seljamaa ütleb, et lihtsalt mikreid ei olnud. "Tallinnas ei ole nii palju mikreid!" naerab Kaire Vilgats. "Oli pisike lava, lapsed õhupallidega lava ees. Olgem ausad, meil oli ka väga pidune öö seljataga. Läksime lavale, jube tuul oli. Ja loo "Sinu naeratus" ajal hakkas lava kokku kukkuma," jutustab Lauri Liiv . "Aga ega siis šõu saa seisma jääda. Hüppasid prouad lavalt alla ja laulsid rõõmsa näoga edasi. Lava langes kokku ja nemad laulsid ikka lugu "Sinu naeratus"." Lauri Pihlap muigab, et ega muud jäänudki üle, kui lugu lõpuni laulda: "Playback oli ju, sa ei saa pooleli jätta. Lugu ju käis." Samal ajal lava langes. "Lava kukub, rahvas kiljub," meenutab Jarmo. "Aga kõik jäid ellu," poetab Maiken.

Bert Pringil on aga teinegi mälestus: "Selle lavaga oli see ka, et külje pealt tuli trepp maha, otse publikusse. See, kes maha tuli, pidi lastemerest läbi murdma, et eemale minna. Vilgats läks minu ees ja käblikud olid seal õhupallidega. Hästi õnnelikud, nad olid terve päeva kõikidelt artistidelt autogramme palunud. Ja siis pisteti vildikas Vilgatsile pihku. Ta kirjutaski autogrammi, pani i-le täpi peale ja siis oli kõik – õhupall läks katki. Pauguga. Käblik nuttis mis kole, suu läks lapsel ruuduks pähe. Aga midagi ei olnud enam teha."

Kuidas Family endale vatitekistuudio tegi

"Tegime need kolm kontserti ära ja siis hakati veel küsima," kõneleb Susan, kuidas menu tõttu tuli bändi tõsiselt võtma hakata. "Mõtlesime, et ehk peaks mõne oma loo siis salvestama ka." Mõeldud-tehtud. Maiken laulis sisse enne teisi, sest pidi Jaapanisse minema. "Enne pandi köögimööbel püsti ja siis ehitati maja ümber," kirjeldab Pihlap toonast tööprotsessi, kui esimese loona läks salve "We Are Family". "Ehitasime Jarmo korteris välisukse juurde vatitekist stuudio," naerab

Maiken, et stuudio löödi püsti käepärastest vahenditest. "Polsterdasime koridorinurga ära," lisab Jarmo. "Ja nimetasime selle Vatiteki records’iks," muigab Susan . "Lindistamise ajal ei tohtinud keegi välisuksest sisse tulla," teab Liiv. "Ja uksekella ei tohtinud ka anda, sest võib-olla keegi parajasti salvestas," naerab Nele-Liis, et toona pidid tulijad ette helistama. "Pealegi oli nii, et me keegi polnud ise varem stuudiopuldis midagi salvestanud," ütleb Maiken. "See oli ikka uskumatu!"

Aga see, et üldse sai mingigi stuudio ehitatud, oli Susani teene. "Sain "Kaks takti ette" võidu eest IS Musicu kinkekaardi. See oli niimoodi, et sööstsime järgmisel hommikul sinna poodi kohale. Vene tänavale. Et meil on vaja mikrofoni, väikest pulti ja juhet. Kõrvaklappe ka! Ja saimegi. Kustkohast me oleks selle muidu võtnud, raha meil ju kellelgi ei olnud. Olime ikka täielikud näljarotid." "Mõtle, kui sa ei oleks võitnud!" teatab Vilgats. Bert täiendab: "Siis me ei istuks siin täna."