Film

"Kongress": "Forrest Gumpis" Jennyt kehastanud näitleja taas ekraanil (1)

Anete Kruusmägi, 18. veebruar 2014 12:47
Foto: The Congress
Stanislaw Lemi “Futurologistide kogressil” põhinev animatsioon esitab meile ilusa ja koleda visiooni tulevikust. Kumma valiksite teie: maailma kus võite olla kreeka jumalanna või tõe, tegelikkuse veel hallima ja räbalama versiooni?

Sündmused hakkavad arenema hetkest, kui endisele edukale filminäitlejale, filmis iseennast kehastuvale Robin Wrightile, pakutakse midagi seninägematut - võimalust lasta end skänneerida ja anda end täielikult filmistuudio käsutusse.

Ainsaks tingimuseks jääb, et naine ei tohi enam kunagi üheski filmis mängida.

Sealt saab alguse seiklus, mis paneb meid mõtlema identiteedi, vaba tahte, tegelikkuse ja kujutluste peale.

Taaskord tõstatub küsimus, kas me tegelikult oleme oma valikutes vabad ning kes, kuidas ja mis eesmärgil meie otsuseid mõjutab.

Filmi juures on kõige silmatorkavam see, et see segab joonis- ja mägufilmižanri. Joonistatud filmiplakatit nähes võib kinokülastaja esimeste kaadrite juures segadusse sattuda. Tuleb aga tunnistada, et kaks vormi on õnnestunult kokku pandud.

Samal teemal

Stiililt meenutab animatsiooni osa pisut Ameerika joonisfilmi kuldaegu, ehk siis perioodi, mil kõige populaarsemad tegelased olid Miki Hiir, Bugs Bunny ja Popeye. 

Paljuski tegeleb film just erinevate maailmade uurimisega: reaalne maailm, filmimaailm, animatsioonimaailm, tulevikumaailm jne.

Üheks huvitavamaks tegelaseks filmis on Robini poeg. Kohe filmi alguses märkame, kuidas lohedest ja lennumasinatest huvituv poiss tajub maailma pisut teisiti kui kõik ülejäänud. Näiteks kui tal palutakse sõnu korrata vahetab ta täiesti teadlikult ära sõna esimese tähe. Arst loeb sellest välja filmikunsti tulevikku: seda, kuidas tulevikus saab film olema vaid algtõuge ning loo paneb kokku iga vaataja oma peas ise.

Ühes loodud tulevikumaailmatest on kõik ideaalne, täpselt selline nagu igaüks meist unistab. Kõik on noored ja ilusad. Ego puudub ning tänu sellele pole ka vägivalda.

Sellest maailmast puudub vaid ehedus ja inimlikkus. Üksteist ei tunta ära, loomulikult toovad lapsi ilmale vaid vähesed.

Niiöelda pärismaailm on samuti olemas, kuid see on allakäinud- inimesed on vaesed ning õnnetud.

Oma klassikalise utoopia versus düstoopia dilemmaga meenutab see pisut “Näljamängude” saagat, mis samuti viib vaataja mõttele, kumb siis ikka on parem - näivus või tõelus.

Filmi tugevuseks on kahtlemata fantaasiarikas animatsioon, mis meenutab Disney “Fantaasiat” ning The Beatles’i muusikavideot loole “Lucy in the Sky with the Diamonds”.

Nõrkuseks võib ehk pidada pisut pikka sissejuhatust filmi esimesel poolel, mis väljendub režisööride ja agentide pikkadest ja tüütutes monoloogides ja moraalilugemistes. Kirjandusteoste järgi valminud filmide puhul on raamatufännide ootusi küll võimatu täita, seekord aga oleks režisöör võinud vabalt mõne asja ka välja jätta.

Filmi muudab nauditavaks selle ootamatus - Lemi lugemata varisevad põrmu pea kõik mu peas loodud versioonid loo kulgemisest. 

Samal teemal

18.01.2014
"Nebraska" räägib usust ja raamidest väljaspool mõtlemisest
10.01.2014
Arvustus: "Ameerika afäär" on liialt üles haibitud ja väärtustatud film
10.01.2014
Arvustus: "Wall Streeti hunt" tuli, nägi ja võitis
05.01.2014
Arvustus: filmis "Viimane Vegas" seiklevad tõelised gigandid