"Nebraska" räägib usust ja raamidest väljaspool mõtlemisest (3)
"Nebraska" on must-valge film, kuid ilmselt seda veenva põhjusega: nimelt vaatavadki inimesed nii ehk naa maailma läbi must-valge prisma. Iseasi, kas inimesed seda endale ka tunnistavad, kuid nii see paraku on.
Et tegemist on hea filmiga, vähemalt filmikunsti seisukohast võetuna, siis seda tõestab ka asjaolu, et Cannes't läks film koju parima meesnäitleja auhuinnaga. Kuldgloobuste jagamisel oli film viies kategoorias nominent, kuid ei võitnud ühtegi.
Oscarite jagamisel on film nomineeritud neljas kategoorias (parim film, parim meespeaosa, parim naiskõrvalosa ja parim režissöör).
Tunnistan ka seda, et filmi vaadates saab palju naerda. Väga siiralt, kusjuures!
Väga värvikas must-valge film!
On muidugi iroonia väita, et must-valge film "Nebraska" on mitmeid kordi värvikam, kui värvilised filmid. Aga nii see paraku on. Kõige enam hakkab filmi värvikus silma seal ohtralt eksisteerivate karakterite näol.
Sama võib ka filmi visuaalse poole kohta öelda. Kuna oma olemuselt on tegemist roadmoviega, siis annab see režissöörile eriti suure võimaluse vaatajani võimsaid visuaalseid kaadreid tuua.
Paraku pean tunnistama, et režissöör pole oma tööga päris hästi hakkama saanud, sest filmis hakkas silma palju selliseid huvitavaid ja erakordseid objekte, mida oleks saanud ehk põnevamalt vaatajale serveerida. Samas, võib-olla oligi lavastaja taotluseks just teha sellist pealtnäha tavalist filmi tavaliste inimestega.
Kui see oli nii, siis sai režissöör väga hästi hakkama.
Lühidalt räägib „Nebraska" loo Woodyst (veterannäitleja Bruce Dern), vähehaaval dementseks jäävast vanamehest, kelle kinnisideeks on oma kodust Montanast praktiliselt USA teise otsa sõita – Nebraskasse – et võtta välja väga ammu väidetavalt võidetud auhind, miljon dollarit.
Pere tahab vanamehe hoopis vanadekodusse panna. Woody aga sellega ei nõustu ja sunnib oma poega Davidit (Will Forte) endaga kaasa tulema ...
Ja alguse saabki seiklus, mis lähendab nii isa kui ka poega, kes äsja läks lahku oma naisest.
Pole vaja öelda, et Bruce Dern, keda mäletame Tarantino hiljutisest vere-eeposest "Vabastatud Django", teeb filmis väga hea näitlejatöö.
Film iseenesest on väga värvikas. Oli põnev jälgida halli, mannetu, igava ja tühise Ameerika väikelinna elu. Oleme ju harjunud teadmisega, et Ameerika tähendab suurlinnasid, kus käib melu, kiirgavad päikese käes peegelklaasidega pilvelõhkujad jne. Aga see poelgi nii! Kohati on Ameerikas eksisteeriv elu isegi igavam ja mannetumgi, kui Eesti maakolkas.
Kui veel mõelda sellele, et pealtnäha on Ameerika üks innovatiivsemaid riike, sest seal paikneb Silicon Valley, mõeldakse nutikaid mõtteid ja uuenduslikke IT-lahendusi, mis hiljem müüakse tervele maailmale maha, siis on kummaline sellist tavalisust näha.
Samas, kui paljud teavad, et Ameerikas toimib pangandussüsteemis ikka veel tšekiraamatute süsteem? Mina olen sellega kursis, et see on seal täitsa tavaline igapäevaelu, kuigi meie kaasaegsed noored ei kujuta vist ettegi, mis asi see tšekiraamat üldse on, sest nende kõrvus kõlab see sõna sama ürgselt nagu mammut.
Aga see ongi tegelik Ameerika, mida filmis näidatakse!
Film räägibki palju usust ja raamidest väljaspool mõtlemisest. Neid märksõnu ja sümboleid on filmis täis peaaegu kõik stseenid.
Tavalised inimesed ja Ameerika
Kuigi film räägib loo Ameerika tavalisest elust ja tavalistest inimestest, siis lisaks professionaalsetele näitlejatele lööb „Nebraskas" kaasa ka terve punt mittekutselisi näitlejaid, kes teevad oma tööd suure mõnuga. Nende näitlejaoskust on lausa vapustav vaadata.
Payne'i mitme filmi operaatori Phedon Papamichaeli meeldejääv kaameratöö ning mitte ülemäära sentimetaalsusesse laskuv armas draamakomöödia sobib igas eas vaatajale, kes soovib mõista endast nooremate või vanemate inimeste tahtmisi teha midagi sellist, mis jääks meelde terveks eluks.
Mina soovitan filmi vaadata, kuigi kinos seda enam pole võimalik teha. Aga alati saab ju DVD muretseda! Pakun filmile 10 punktist 9.
Kommentaarid