Inimesed

Leonhard Merzini tütar Ilona: "Aegade algusest saadik olen olnud oma isasse armunud!" (26)

Aigi Viira, 18. veebruar 2014 07:00
"Ma olen tundnud oma isa üle uhkust," ütleb näitleja Leonhard Merzini vanim tütar Ilona. "Ma mäletan teda üllatavalt palju. Vaatamata sellele, et isa abiellus uuesti ja me perekonnana koos ei elanud, saime temaga väga palju koos olla. Kokkusaamine oli alati sündmus. Need on erakordsed mälestused. Ühest küljest nii helged ja siis nii kurvad, et nutad lahinal. Öeldakse ju: suured ilud, suured valud. Ning eks isa saatuse juures oligi ikka palju valu."

Ilona kõneleb, et kui ta isale külla läks, siis temaga ka tegeldi. Oli see siis ühine lõunasöök või õues piltide tegemine, näitleja Merzin oli alati oma lapse jaoks kohal. "Ja ta rääkis ka oma rollidest," mäletab Ilona. "Meenuvad "Kuningas Leari" võtteperioodist erinevad jutustused, mis on täna kõigile kättesaadavad ka raamatu vahendusel – "Ekskursioon filmivõtetele", "Elaviku" sarja 2. raamat, mis ilmus 2005. aastal. "Kevade" suhtes oli isa aga üsna kriitiline. Ometi on just see töö vaatajate jaoks saanud kõige olulisemaks. Tegelikult ju "Kevade" ja "Kuningas Leari" võtted käisid enam-vähem samal ajal. Nagu ikka – kunstiinimesed on rahulolematud, sest oma mõte ei realiseerunud täiel määral."

Merzin maalis lusti ja hasardiga

See aga, kas Leonhard Merzin ka põdes, et õpetaja Lauri roll talle kuidagiviisi külge kleepus, Ilonani ei jõudnud. "Ma tõesti ei tea, mis ta sellest taolises võtmes arvas. Meil see küll sedapidi jutuks ei tulnud. Sest kui me kokku saime, siis me alati tegime midagi. Ma ei mäleta, et me kunagi oleks mõtteid vahetanud avaliku arvamuse üle."

Ka Leonhard Merzini haiglasviibimise ajal, Leo viimasel sügisel, ajasid isa ja tütar ninapidi koos tõsiseid asju. "Isa suri 1990 2. jaanuaril. 1989 sügisel oli meie viimane kohtumine. Isa oli haiglas, kus teda külastasin. Kuskil tagatrepi mademel, kus oli poollegaalne suitsetamiskoht, tegime suitsu ja isa elas kaasa minu plaanidele ajalehekioski arhitektuurivõistlusest. Kui preemiad välja kuulutati, oli isa juba lahkunud. Varem me tegime koos fotosid, ta õpetas mulle õlimaali ja käisime koos ka kalal. Muide, need olid minu ainsamad õlimaalid, mida olen teinud."

"Isa joonistas ja maalis päris noorena, viimases elupaigas oli üks tuba isa ateljeeks," teab Ilona. "Tal oli lusti ja hasarti sellega. Kui tal muud tegemised päevakorras ei olnud, siis ta tegi pilte. 1980. aastad olid sellised, kus ta enam ei olnud teatris. Pikka aega polnud ühtegi filmi ka. Põhitegevus oligi maalimine. Piltide müümisel olid abiks sõbrad ja nende tuttavad." Millised olid hinnad ja kuidas sõlmiti kokkuleppeid, Ilona ei tea. "Eks nii, kuidas hind kujunes. Müük on müük."

Praegu on Ilona kokku kogunud 23 pilti, millest 15, nii nagu ruum võimaldas, on kõigile vaadata Tartus Promenaadiviisis. Peale tema enda kogu ka noorima õe Helena pildid ja Merzini viimase elukaaslase Ramona pildid ning veel pilte kolmest eri kogust. "Maalimine oli isal algusest peale," sõnab Ilona, et alles seejärel tulid Leonhard Merzini ellu teater ja film. "Esimene kool, kuhu ta läks, ei olnud teatrikool, vaid kunstiinstituut. Teater ja film lihtsalt tulid juurde. Ilmselt oli tal soov ennast väljendada. Tal on maalides ka Karjala motiivid, kuskil sealkandis oli ta sõjaväes ning küllap sealne loodus niivõrd puudutas teda. Karjala jõgi ja palgiparved."

Ilona ütleb, et Karjala-teemad, mida Merzini maalides leidub, on ilmselgelt 1950. aastate teisel poolel kogetud looduselamused. "Kui sa oled Nõukogude armees, mis pole ju huvireis, siis kontrastiks armee hallusele on Karjala loodus ilmselt veelgi lummavam," pakub Ilona, miks tema isa Karjalat maalis.

Issandast antud silmadega mees

Küsimusele "Mis tunne sul isa suhtes on?" vastab Ilona pärast hetke mõtlemist: "Armunud! Jah, see tunne ongi selline! Kui nüüd sai asju näituse jaoks kokku korjatud, pilte ja filme vaadatud – siis teadvustasin endale, et olen temasse kõik aeg armunud olnud. Tal on ikka issandast antud silmad! Sellise isa laps olla oli õnn ja õnnetus. Mul on ikka tunne, et inimene sünnib nende vanemate juurde, keda ta armastab. Aga paratamatult käib selle juurde ka lause "suured ilud, suured valud". Eks andekas inimene on ju haavatav. Nii valged kui mustad deemonid, head ja halvad ideed, tükkisid tema poole."

Ilona sõnul oli selle mehe saatus läbi ja lõhki keeruline. "Algusest peale, sest isa tuli ju kodust, kus ema üksi teda kasvatas," teab tütar. "Ta oli eelteismeline, kui oli sõda. Pärast seda tulid nad Vooremaalt Tartusse. 1950. aastate algus Tartus ning Nõukogude armee sinna otsa. Üks muutus teise järel ja väga suur kitsikus. Vaesus lausa. Sotsiaalset stabiilsust pakkuvat tagamaad, nagu suguvõsad ja perekonnad, sellist tuge mu isal tegelikult ei olnud. Ega niisugune aeg sobi ühelegi inimesele. Samas see, et ta teatrisse sattus, oli õnn."

Ilmselt oli õnn seegi, et oma viimase elukaaslase Ramonaga kohtus Merzin juba väärikas eas mehena. "Nende suhe oli 50aastaste inimeste suhe, kes võisid teineteisele pühenduda," mõtiskleb Ilona. "See on hoopis teistmoodi, kui 20- või 30aastastel, kus tüdrukute parv on ukse taga ootel. Neil Ramonaga oli kuidagi teine helistik ja teine rütm."

Põhjuseks aga, miks Ilonast endast näitlejat ei tulnud, on see, et ta oli sõnakuulelik tütar. "Ema keelas mul näitlejaks õppima mineku," naerab Ilona. "Kaks ametit olid ema meelest sobimatud: näitleja ja õpetaja. Sest ema teadis, kui rasked need on. Ja tema tahtis oma lapsele midagi paremat."

Ilonast sai hoopis arhitekt.

Leonhard Merzin

Sündis 10. veebruaril 1934. aastal Roelas, Voore vallas.

Suri 2. jaanuaril 1990. aastal Tartus.

Õppis aastatel 1952–54 Tartu Kunstikoolis ja lõpetas 1969. aastal Viljandi Kultuurharidustöö Kooli.

1957–1960 oli Vanemuise teatris koorilaulja, dekoraator ja näitleja.

1960–1963 oli Ugala teatris näitleja ja dekoraator.

1963–1966 oli Rakvere teatris näitleja ja kunstnik.

1966–1979 oli Vanemuise teatri näitleja.

1957. aastal algas filmikarjäär, tantsu keerutades lühifilmis "Pöördel".

Filmitööd jätkus kolmeks aastakümneks, ligi 50 filmis. Oli üks tuntumaid Eesti filminäitlejaid Nõukogude Liidus.

Tegutses ka maalikunstnikuna, tehes rohkesti loodus- ja lillemaale.

Tema tütred on arhitekt Ilona Merzin (sündinud 1959 abielust Taimi Rätsepaga), riigiametnik Carol Merzin (sündinud 1965 abielust Kersti Kuivaga) ja näitleja Helena Merzin (sündinud 1972 abielust Tiiu Lukuga).

Herta Elviste: "Ta oli ikka rohkem elumees!"

"Leonhard Merzin ei olnud absoluutselt minu maitse," kinnitab endine Vanemuise näitlejanna Herta Elviste. "Ega ta ju püsinud ka kuskil. Kogu aeg tuuritas kuskil filmivõtetel. Ta oli ikka rohkem elumees! Ja sellepärast naised ei jäänud talle külge, kõik kartsid teda." Herta lisab, et ega Leonhard võtnud ühtegi naist tõsiselt. "Mina ju kuulsin ka, mis ta naistega tegi," tunnistab Herta, et ta Leonhardi väga hästi ei tundnudki, aga eks kõlakad käisid selle mehe ees ja järel kogu aeg. Pealegi oli Merzinil Herta ütlemist mööda kallal viinaviga, millest ta elu lõpuni üle ei saanudki.

Kais Adlas: "Talle lihtsalt meeldis šokipoiss olla."

Vanemuise teatri näitlejanna Kais Adlas tunnistab, et Leonhard Merzin oli keerulise loomuga mees. "Tema pärast võis ju etendusi ka ära jääda," kõneleb Kais. "Oli kordi, kui ta tuli varem teatrimajja, läks garderoobi, pani grimmi peale, istus seal vaikselt ja ootas, kuni kogu maja paanikasse läks, et Merzinit ei ole. Et ju joob jälle. Talle lihtsalt meeldis šokipoiss olla." Terve teatrimaja paanikasse aetud, ilmus Merzin siis garderoobist täisgrimmis välja ja mängis nagu jumal. "Ta oli, kurat, nii andekas, et mitu korda lasti lahti ja võeti uuesti tööle," lisab Kais, kelle Vanemuise juhist isa Kaarel Ird tavatsenud oma naisele Epp Kaidule Merzini kohta rõhutada: "Sinu näitleja, sinu joodik!" "Aga tegelikult oli Leonhard ju tore näitleja," leiab Kais. "Ehkki ta polnud minu tüüp. Leonhard mängis laval ja

filmis igasuguseid mehi, aga eks ta mängis ka eraelus."

Raivo Adlas: "Selle mehe käe all oli au mängida!"

"See mees oli andekas, tal oli kõik looduse poolt antud – lavasarm näiteks," ütleb Vanemuise näitleja Raivo Adlas, kes Leonhard Merzini juures ka EPA näiteringis käis. "Lisaks oli tal hea väljanägemine. Vanemuise meestele joosti ju tollal tormi – Einari Koppel ja Leonhard Merzin olid ikka isiksused!" Adlas möönab, et eks joomatõbi pani Merzinile põntsu: "Samas ütles üks psühhiaater, et Merzin ei olnud joodik. Ta põdes hoopis suurushullustust. Oli ju küll neid kordi, kus ta ära kadus ja teatrisse sõna saatis, et ei saa tulla, sest on sõpradega Volgas. Nii jäigi etendus jälle ära." Raivo Adlase sõnul oli Merzin meister mängima esimesi armastajaid ja kangelasi ning suutis neid rolle teha loomulikult. Lisaks oli see keerulise loomuga mees laval pööraselt hea partner. "Ta oli ükskord "Poloneesi" mängides laval nii täis, et unustas ära, mida pidi mängima," meenutab Raivo. "Siis kuidagi ärkas, ütles "rahu, poisid, nüüd hakkame mängima!", ja pani algusest peale sellise jõuga, et see oli ime kohe. Partnerina oli ta jube hea! Ning kui ta sulle otsa vaatas, siis vaatas ta oma pilguga sinust läbi kohe. Ta oli lihtsalt superandekas, aga põletas end kiiresti läbi. Liiga kiiresti."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee